SEIKLUS OPL
LOODUSHARIDUS

Sõnal sabast: Puudama

6. apr. 2018 Priit Põhjala - 1 Kommentaar

Priit Põhjala.

Aastaajad on tänavu kuidagi nihkes: kõigepealt tuli pikalt puudust tunda sellest õigest talvest ja seejärel, kui ta lõpuks ometi saabus ega tahtnud enam kuidagi ära minna, tuli vaata et veel kauem puudust tunda sellest päris kevadest, mis nüüd, oh vetevulinat ja linnulaulu, on viimaks vist siiski kohale jõudnud. Muuseas, saab ka lühemalt öelda: esiti tuli puuata talve ja siis tuli puuata kevadet.

Puuata” tähendabki „puudust tunda” – ja ma-tegevusnimi, „puudama”, tähendab mõistagi „puudust tundma”. Aga selle harviku sõna kasutamisel tuleb olla tähelepanelik kahes asjas. Esiteks põhisõna laiendi vorm. Kui puudust tuntakse peamiselt sellest-teisest või selle-teise järele („ma tunnen puudust kevadisest linnulaulust”, „ma tunnen puudust kevadise linnulaulu järele”), siis puuatakse seda-teist („ma puudan kevadist linnulaulu”). Niisiis on ühel juhul pistmist küsimusega „kellest-millest” või „kelle-mille järele”, teisel juhul aga küsimusega „keda-mida”.

Teiseks tuleb olla valvas mõnede muutevormidega: mitte „puudata”, vaid „puuata”; mitte „puudaku”, vaid „puuaku”; mitte „puudanud”, vaid „puuanud”; mitte „puudatakse”, vaid „puuatakse”; mitte „puudatud”, vaid „puuatud”. Sarnaselt muutub näiteks sõna „luudama”, see tähendab „luuaga pühkima”. „Mis sest kevadest ikka puuata – lumest saab lahti, aga siis tuleb hommikust õhtuni tänavalt tolmu luuata,” ohkas keskmisest keeleosavam kojamees.

Puudama” on registreeritud eesti keele sõnaraamatuis ja esineb harukordadel ka ilukirjanduslikes tekstides, ent kuidas on argikeelega? Mulle sattus kord ette säärane argikeele lause: „Minu laps peab koolist ühe päeva puudama, kuna me sõidame välismaale sugulaste juurde.” Selle lause kommentaariks sobivad hästi Ott Arderi värsiread trükiveakuradist: „Hea lugeja, ei tea küll miks / on mulle ta kaasautoriks, / kuid mõned tema tehtud vead / on siiski paganama head.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Sõnal sabast: Puudama”

  1. Valdar Parve ütleb:

    „Puuata” tähendabki „puudust tunda” – ja ma-tegevusnimi, „puudama”, tähendab mõistagi „puudust tundma”.
    Ain Kaalep juhtis kunagi “Sirbis ja vasaras” tähelepanu, et “siirdama” on “siirma” impersonaalne infinitiiv. (Et Ed. Vääri “Edasis”=”Postimehes mind häbistades kinnitas, et siirdama olla tulnud soome keelest, ei loe. Kudede laboratooriumis, kus siirdistutamiseks laipadelt materjali võeti, töötasin mina, mitte keeleprofessor. Olin juures, kui “siirdistutamisel” kaks ja pool silpi välja kärbiti ja sel teel loodi sõna “siirdamine”!)
    Eesti keele korra järgi on “puudama” sõna “puuma” umbisikuline vorm. “Lööma” – “löödama”, “sööma” – “söödama”, “saama” – “saadama”, “looma” – “loodama”.
    “Puuma” sõnale on mõtet emakeeles tähendus anda, kes eesti keele korda kalliks peab.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!