Archimedes

Täiskasvanukoolitusele antakse viies käik

6. apr. 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

Pärnumaa koostööseminari kuulajaiks olid koolitajad, õpetajad ja valdade esindajad. Fotod: Annika Poldre

 

Pärnus kohtusid täiskasvanukoolituse eestvedajad, koolitajad ja õpetajad ning Andrase, haridus- ja teadusministeeriumi ning omavalitsuste esindajad. Jutuaineks oli täiskasvanuhariduse olukord Eestis ja peatselt algav täiskasvanud õppija nädal (TÕN).

Täiskasvanuhariduses pole olukord olnud kunagi nii hea kui praegu,” ütles haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Külli All. Ta põhjendas oma väidet sellega, et arendustegevuse, eelkõige täiskasvanuhariduse populariseerimise rahastamiseks pole varem nii palju võimalusi olnud. Ka on vähenenud madala haridustasemega mitteõppijate osakaal, kuigi mitte oodatud tempos. Kui 2011. aastal oli mitteõppivaid 18–24-aastaseid 10,6% ja 2013. aastal 9,7%, siis 2015. aastal 11,2%. Aastaks 2020 on seatud eesmärgiks saavutada 9%.

Eesti rahvas on hariduse usku,” tõdes All. Paraku, kui teistes riikides tundub see usk kasvavat, siis meil hoopis kahaneb – üha rohkem on Eestis noori, kel jääb keskharidus lõpetamata. Just nendega on vaja tegelda, et nad kooli tagasi läheksid. Põhikooli 3. astmes katkestab õpingu 0,5% noortest, s.o 150–200 õppijat aastas. Osa neist ei lähe haridusele siiski kaduma, vaid õpib edasi täiskasvanute gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Põhikooli päevases õppes lõpetanutest ei jätka õpinguid 3% ehk 380–400 noort aastas. EHIS-e andmed näitavad, et iga viies noor ei omanda ka seitsme aasta jooksul pärast põhikooli lõpetamist keskharidust ning Eesti on ainus OECD riik, kus keskhariduse omandajate osakaal noorte hulgas langeb.

Kutsekoolidest langeb igal aastal välja umbes viiendik õppureist, vähem on väljalangejaid gümnaasiumist. Kui gümnaasiumi statsionaarses õppes katkestajaid on 1% ehk umbes sadakond, siis täiskasvanute gümnaasiumist on väljalangus suurem: 30–40%. Eesti eripära võrreldes teiste riikidega seisneb selles, et kolmandikul inimestest tööturul pole eri- ega kutsealast kvalifikatsiooni.

Elukestvas õppes, mille strateegia on kavandatud aastani 2020, on täiskasvanuhariduse programmis eesmärk suurendada eri- ja kutsealase kvalifikatsiooniga inimeste osakaalu ja pakkuda täienduskoolitust 12 000 inimesele aastas, saavutades 2020. aastaks tulemuse, kus 65 000 inimest on jõudnud tagasi kooli. Siht on suurendada ka täiskasvanute osalust elukestvas õppes, et aastaks 2020 oleks võtmepädevused omandanud 20 000 õppijat.

Võtmepädevused on emakeele- ja võõrkeelteoskus, matemaatika- ja IT-pädevus, teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest, õppimisoskus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, algatusvõime ja ettevõtlikkus, kultuuriteadlikkus ja -pädevus. Need on Euroopa Liidus 2006. aastal kinnitatud elukestva õppe soovitused.

Kuidas saavutada eesmärki?

Eesti riik üritab täiskasvanukoolitusele viiendat käiku sisse panna,” ütles All kavandatu kohta. Et aastaks 2020 saada 20 000 õppijat, kavandatakse pakkuda senisest paindlikumat õpet, nagu kontakttunnid, individuaalne töö, õpipoisi- ja e-õpe jm. Uuendusena hakatakse tellima tasuta kursusi kõrgkoolidelt nendele, kel on kõrg- või keskeriharidus, kuid kes vajavad täiendavaid teadmisi. HTM plaanib laiendada täiskasvanuhariduse programme ning hakata tellima võtmepädevuse koolitusi ka erakoolitajailt ja täiskasvanute gümnaasiumidelt.

Et inimestes süveneks arusaam, et õppida on tore, tehakse uus telesari ning püütakse veelgi laiemalt levitada teadmisi elukestva õppe võimalustest. Varemõpitut võimaldatakse rakendada ka üldhariduses, ja arendatakse täienduskoolituse kvaliteeti. All rõhutas, et inimesed peaksid tunnetama: koolitus pole formaalne, vaid sellest on kasu. Koolitatavad võiksid ise nõuda koolitusel seda, mida on eelnevalt lubatud. Kogu täiskasvanuhariduse programmi maksumuseks aastani 2020 on kavandatud 51 miljonit eurot.

All tõdes, et oleme teinud suure hüppe: 2009. aastast on elukestvas õppes osalenud üle 10% elanikest, 2017. aastal oli 25–64-aastaseid õppijaid 17,3%, mis on seni parim tulemus. „Positiivne on, et töötukassa tasuta kursustel osalenute kaudu on tõusnud madala haridustasemega elukestvas õppes osalejate protsent,” rõõmustas All. Kusjuures kõige raskem on saada kursustele madala haridustasemega mehi. See pole Eesti eripära. Põhjamaades on selleks kavalusigi kasutatud, näiteks kutsutud mehi arvutikursusele ning õpetatud seal ka matemaatikat.

Andrase tubli tegevus

Eesti eduloo taga on pea 27 aastat tegutsenud Andrase tegevus täiskasvanuhariduse populariseerimisel. Õppijate suur hulk tuleb töötukassa ja tööandjate tellitud kursustest. Üks arengureserve on veel kutsekoolid, kus saab täiskasvanutele pakkuda mitmeid õppimisvõimalusi.

Kahe uuringu põhjal, kus käsitleti gümnaasiumist ja kutsekoolist väljalanguse põhjuseid, võib öelda, et neid on palju: valed valikud, õpioskuste puudumine, vajadus nõustaja või tugiisiku järele, keda pole, majandusraskused, halb läbisaamine õpetajatega jm. Põhjus võib peituda ka selles, et kooliti võib hinde sisu erineda: mis ühes koolis tugev kolm, võib teises tähendada vaevu läbivedamist. Säärasel juhul pole õppuril ei õpioskusi ega alusteadmisi ning ta kukub välja nii kutsekoolist kui ka täiskasvanute gümnaasiumist.

On selliseidki, kel kool pooleli, kuid kes ütlevad end mitte tundvat vajadust keskhariduse järele. Kuigi õppima võiks motiveerida soov saada konkurentsis tugevamaks ja tõsta tööviljakust, ei ärgita õppima näiteks tõsiasi, et keskhariduse omandamise järel palk ei tõuse. Ka töökohapõhisele õpipoisiõppele, mida korraldab tööandja koos kutsekooliga, ei pruugi kohe palgatõus järgneda. Võrreldes Põhjamaadega, kus tugevad ametiühingud seisavad töötjate palganõuete eest, on meil palgatõus osalt töötaja enese kätes – töövõtja peab ise kauplema endale paremaid palgatingimusi. Kuid mitte alati ja kõikjal. All tõi näiteks Tallinki, kes võtab laevadele ainult kutsetunnistusega kajutiteenindajaid, ja RMK, kes nõuab raietöölistelt ja metsuritelt kutsetunnistust.

Kui oleme paremini informeeritud, siis saame aidata neid, kellel on haridustee lõpetamata,” ütles Andrase juhatuse esimees Ene Käpp. Täiskasvanud õppijate nädal on saanud üle-eestiliseks täiskasvanuharidust ja õppimisvõimalusi tutvustavaks ettevõtmiseks, mis on aidanud palju kaasa sellele, et elukestvasse õppesse on tulnud ka madalama haridustasemega noored. Projekti koordinaatori Monica Marfeldti sõnul on noorte haridustee mõjutamisel suur roll lapsevanematel. Seda näitas Inglismaalt pärit uuring, et õpetajatest viis korda rohkem mõjutavad laste haridusteed vanemad.

TÕN tuleb kahes laines

Mullusest novembrikuisest uuringust selgus, et Tanel Padari abil tehtud TÕN-i kampaania märgatavus oli 81%. Selgi aastal jätkatakse teavitust koos Padariga ning seekord pööratakse meedias rohkem tähelepanu tunnustamisele. TÕN tuleb n-ö kahes laines: aprillis-mais kutsutakse üle Eesti kõiki üles esitama nominente. Selleks tehakse tänavu koostööd Eesti Meediaga veebiväljaande kaudu. Valmivad tele- ja raadioklipid, plakatid ja bännerid. Korraldajad kutsuvad rahvast üles õppijaid märkama ja neist teavitama. Selleks loodetakse koostööle omavalitsustega. „Meie huvi on, et see ettevõtmine ei oleks oktoobris ainult nädala jooksul, tunnustamise ajal pildil,” ütles Marfeldt.

Pärnumaa TÕN-i koordinaator Sirje Pauskar soovis, et Tori endise valla eeskujul oleks igas uues vallas TÕN-i kontakt­isik. Parim oleks, kui iga vald kutsuks üles märkama tublisid tegijaid kõikides kategooriates ning esitama nominente.

Mullune TÕN-i nädal Pärnumaal oli sündmustest tihe: Pärnu Vanalinna põhikoolis korraldati vanematele inimestele nutirakenduse õpe, toimus miniõpimess töötukassa, Pärnumaa kutsehariduskeskuse, Pärnu saksa tehnoloogiakooli ja täiskasvanute gümnaasiumi osavõtul. Pärnu kolledž pakkus avatud loenguid, lasteaedades tehti lastevanematele infotunde õppimisvõimaluste kohta ning Pärnumaa ettevõtted korraldasid avatud uste päevi. Pärnumaa omapäraks nimetas Pauskar ettevõtmist „Õppiv küla”, kus vabatahtlikke kutsuti valdadesse ja seltsimajadesse loenguid pidama.

Ideid ja mõtteid tulevikuks

Arutelu jätkus laudkonniti ning lõpuks võeti jutud kokku. Pakuti ideid, kuidas TÕN-iga edasi minna: omavalitsused võiksid toetada maal elavaid täiskasvanud õppijaid, näiteks kompenseerida kooli sõitmiseks kuluva bensiini, ja tunnustada õppijaid, kes lõpetavad kooli või on kvalifikatsiooni tõstnud, ning aidata, et motivatsioon püsiks. Vallal võiks selleks olla toetusfond. Ka moraalne tunnustus on tähtis. Keskusest või linnast kaugemates kohtades võiks luua õppijaile konsultatsioonipunktid, õppimise mõtet võiks levitada ka perepäevadel jm rahvaüritustel. Tööandjatelt ootaks samuti toetamist ja soosivat suhtumist, näiteks õppepuhkust. Kogukond võiks õppijaid innustada ja toetada. Kohalik meedia – vallalehed – võiks sel teemal rohkem sõna võtta. Kerkis ka küsimus, kuhu panna lapsed, kui vanemad on koolis – tuleks pakkuda lapsevanematele tuge ja abi kodukohas, leida tugiisikuid, kui vaja.

Tõdeti, et hoiakuid muuta on keeruline, ja tore, kui omavalitsus kuulutaks, et ollakse õppijate vald või et neil on popp õppida. Tõstatus ka küsimus, miks on piirangud ja miks ei pääse kõik tasuta koolitustele. Külli All selgitas, et ressursid on piiratud ning riik pole nii rikas, et igasuguste koolituste eest maksta.

 


TÕN 2018 – oodatud on märkama järgmisi tublisid: aasta õppija, aasta koolitaja, aasta õppijasõbralik tööandja, aasta õpitegu. Kanditaatide esitamise aeg on 15.04–15.05.

 

2016. a oli kursustel õppijaid kokku 223 178, tunnistuse sai 141 077 õppijat. Suurimad koolituste läbiviijad õppijate arvu poolest olid TÜ; TTÜ ja TLÜ.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!