MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Tugiisiku töö suurim miinus on sotsiaalsete garantiide puudumine

20. apr. 2018 Tiina Vapper toimetaja - 5 kommentaari

„Tugiisikuid ei kohelda praegu väärikalt, vaid kasutatakse ära. Praegune süsteem teeb karuteene ka abi vajavatele lastele,“ kinnitab üks hiljuti oma tööst loobunud tugiisik. Foto: Raivo Juurak

 

Tugiisikuid napib, kuid vaja on neid üha rohkem. Asjaosaliste hinnangul on probleem selles, et suur osa tugiisikutest töötab käsunduslepinguga. Oma tööst räägivad kaks tugiisikuna töötavat naist, kuid kumbki ei soovi seda teha oma nime all.

 

Linda: „Nõudmised mulle olid vastuolulised ja sotsiaalsed garantiid olematud”

Linda töötas lasteaias tugiisikuna kümme kuud ning on praeguseks leidnud endale juba uue töökoha. Kõrgharidusega naine oli pikka aega töötu ning tugiisikuks soovitas tal minna tuttav, kes teadis, et tugiisikuid on väga vaja.

Linda hooleks oli tõsiste terviseprobleemidega laps, kes vajas abi pea kõiges. Tihti ei suutnud laps oma tundeid kontrollida ja käitus agressiivselt mitte ainult teiste laste, vaid ka tugiisiku suhtes. Lapsele meeldis lasteaias käia, aga ta ei suutnud ega tahtnud teistega koostööd teha, mistõttu teda sageli tõrjuti ega võetud mängu. „Mulle tundub, et nii raske diagnoosiga lapsele võib suures rühmas viibimine teha hoopis karuteene,” arvab Linda.

Lindal tekkis lapsega siiski kohe hea kontakt, ka lapse vanematega sai ta hästi läbi. Probleemseks osutus aga suhtlemine lasteaia juhtkonna ja kolleegidega. Mõne kolleegiga olid suhted väga head, paari töökaaslasega mitte. Tagantjärele tõdeb Linda, et keeruliseks muutiski tema töö see, et tugiisiku ülesanded, õigused ja kohustused olid algusest peale läbi rääkimata ja kokku leppimata.

Rühmaõpetajate ootused tugiisikule olid vastuolulised, omavahelist klappi ega head läbisaamist ei tekkinud. Vahel oodati mõne rühmategevuse ajal, et Linda õpetaks ja toetaks last, teinekord tõrjuti ta eemale, lastes lapsel endal ülesannet teha, kuigi too oli sellega kimpus. Linda arvates oleksid õpetajad võinud teda rohkem usaldada, kuna ta tundis last kõige paremini.

Probleeme tekkis ka sellest, kui ta teiste rühma lastega tegeles, näiteks tahtis kedagi aidata või mõnda üleannetut keelas. Linda tajus, et kummalegi õpetajale ei meeldinud, kui lapsed tema käest midagi küsisid, ja nad tuletasid lastele korduvalt meelde, et Linda ei ole õpetaja, vaid tugiisik. „Mina ise pidasin oluliseks olla selles rühmas osaline ja aitasin hea meelega. Nii mõnigi kord tekkis arusaamatusi seetõttu, et ma ei saanud aru, mida minult oodatakse. Ka juhtkond ei tundnud minu töö vastu mingisugust huvi,” räägib Linda.

Solvav kogemus oli Linda jaoks see, et esimesed kuud lasti tal töötada üheksa tundi järjest ilma lõunapausita. Linda, kes oma hoolealust ka lõunase magamise ajal valvas, arvas esialgu, et käsunduslepinguga töötajatele ongi nii pikad tööpäevad ette nähtud. „Kuidagi iseenesest kujunes nii, et kõik teised läksid lõunale ja mina jäin üksinda magavate laste juurde. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Ühel hetkel ei suutnud ma seda enam taluda, sest see oli ebaõiglane ja mind kasutati ära. Nõudsin endale lõpuks lõunatunni välja.“

Kõige krooniks olid Linda sõnul töötingimused. Linda tunnistab, et enne tööleasumist ei teadnud ta, et käsundusleping sõlmitakse üheks õppeaastaks, tasulist puhkust pole ette nähtud ja neil, kes kuus vähemalt miinimumpalka ei teeni, ei ole ravikindlustust. „Brutopalk oli neli eurot 50 senti tunnis ja nendel kuudel, mil tegin palju üheksatunniseid tööpäevi, sain kätte üle 600 euro. Aga kui laps haiguse tõttu või mõnel muul põhjusel lasteaias ei käinud, oli töötasu tunduvalt väiksem. Alla miinimumpalga see siiski ei langenud, tänu millele oli mul haigekassakaart.”

Linda räägib, et tugiisikuid vahendav organisatsioon korraldas aeg-ajalt kokkusaamisi, kus teisedki jagasid oma kogemusi, millest oli palju abi. „Seal kuulsin, et koolis töötavate tugiisikute olukord oli veel keerulisem. Kuna neil polnud tihtipeale täispikka tööpäeva, teenisid nad alla miinimumpalga ja neil ei olnud ravikindlustust. Sotsiaalsete garantiide puudumine on tugiisikutöö kõige suurem miinus. Seetõttu ongi tugiisikute hulgas palju pensionäre, kellel on ravikindlustus. Samas ei saa nad tihti keeruliste lastega hakkama.”

Linda tunnistab, et oli veel üks oluline põhjus, miks ta peagi hakkas uut tööd otsima. „Kuna veedame suure osa oma elust tööl, on head suhted kolleegide vahel äärmiselt tähtsad. Olin varem töötanud pea ideaalses kollektiivis, läksin igal hommikul rõõmuga tööle – sellises kohas oleksin nõus ka tagasihoidliku summa eest töötama.”

Kõige rohkem valutab Linda süda lapse pärast, kelle jaoks tähendas tema lahkumine järjekordset uue inimesega kohanemist. Samuti võtab tugiisikul lapse tundmaõppimine mitu kuud aega. Linda hinnangul on selles, et tugiisikud iga natukese aja tagant vahetuvad, süüdi praegune süsteem, mistõttu lapsed kannatavad.

Linda ütleb, et mõistab täiesti, miks tööpuudusest hoolimata tugiisikuid napib. „Tugiisiku töö on sageli emotsionaalselt kurnav, vahel ka füüsiliselt raske, kuid neid ei kohelda praegu väärikalt, vaid kasutatakse ära. Suunata tugiisikuteks töötuid ja pensionäre ei ole jätkusuutlik lahendus.”

 

Anneli: „Käsundusleping ehmatab ära ka need inimesed, kes tahaksid seda tööd teha”

Anneli on töötanud lasteaias tugiisikuna pool aastat. Tugiisiku ametit soovitati tal proovida töötukassast, kuhu ta tööd otsides pöördus. „Hakkasin uurima, mida tugiisiku töö endast kujutab. Mulle tundus see huvitav ja nii ma koolitusele sattusingi. Koolitus toimus loengu vormis, mingit praktikat ei olnud, kuid sellest hoolimata leidsin kiiresti töö.”

Anneli meenutab, et lasteaias võeti ta avasüli vastu ja viidi kõigi asjaoludega kurssi. Koostöö lasteaia juhtkonna ja õpetajatega laabub praeguseni hästi ja omavahelised suhted on head.

Kõige keerulisem oli Anneli jaoks kontakti saada lapsega, kellel oli vahetunud järjest mitu tugiisikut, mis ei mõjunud talle hästi. „Lapse usalduse võitmine võttis aega, aga praegu hoiab ta mind väga, otsib lähedust ja on suur kallistaja,” räägib Anneli. „Kurb on, et teised lapsed pisut võõristavad teda, kuna ta käitub ettearvamatult ja on neile haiget teinud.”

Anneli töötas lapse jaoks välja terve hulga individuaalseid arendavaid ülesandeid, mida nad koos teevad. Õhtuti annab ta lapse vanematele tagasisidet, kuidas päev möödus.

Anneli teadis tööle minnes, et tugiisiku palk on väike ja töötasu suurusest sõltub ravikindlustuse olemasolu. Siiski tundub talle kummaline, et töötuna arvel olles inimesel ravikindlustus on, aga tugiisikuna töötades enam ei pruugi. „Mõni kuu, kui mul õnnestus teenida miinimumpalka või veidi rohkem, oli mul ravikindlustus, aga kaks viimast kuud olid väga kesised. Jäin haigeks, olin pikalt töölt ära ning sain kätte pisut üle saja euro. Kuna ravikindlustus katkes, pidin perearsti visiiditasu ja analüüside eest ise maksma, lisaks ravimid täishinnaga välja ostma.”

Sellest hoolimata ei ole Annelil tulnud mõtet ametit maha panna. Anneli ütleb, et talle meeldivad lapsed ja ta tunneb, et on õiges kohas. „Üks põhjus on kindlasti see, et mu vend jäi väiksena raske haiguse tõttu ratastooli. Kõige rohkem naudingi seda, et saan teha vajalikku tööd ja lastele toeks olla. Kui ma loobuksin, veaksin ju neid lapsi alt.”

Õnneks on Annelil hea ja mõistev abikaasa, kes pooldab seda, et naine teeks tööd, mis talle sobib ja meeldib. „Ilma abikaasa toeta ei oleks tugiisikuna töötada võimalik, sest meil on kaks väikest last,” tõdeb Anneli. Tugiisikute töötingimused tuleks tema arvates kiiresti üle vaadata, sest käsundusleping ehmatab ära inimesed, kes tahaksid seda tööd teha.

 

Täpsem info tugiisiku teenuse kohta on leitav sotsiaalkindlustusameti koduleheküljelt:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/lastekaitse/abiks-spetsialistile.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

 

Mis takistab tugiisikuid leidmast?

Agnes Veldemann, SA Perekodu sotsiaaltöötaja, lapsehoiu ja tugiisikuteenuse koordinaator:

Kõige suurem takistus tugiisikute leidmisel on käsundusleping. Meie koordineerime kõigi Viljandi linna ja Põhja-Sakala valla laste tugiisikute tööd, lisaks osutame sotsiaalkindlustusameti hankepartnerina raske ja sügava puudega lastele tugiteenuseid Viljandis ja Jõgevamaal, aga see probleem on aktuaalne üle riigi. Inimesele võib tugiisiku töö väga meeldida ja sobida, aga kui tal ei ole kindlustunnet – ravikindlustust, tasustatud puhkust, õigust saada haigushüvitist –, kipub ta loobuma. Kõige lühemat aega töötanud tugiisik oli meie juures ametis kõigest kaks nädalat, samas on mõni staažikas teinud seda tööd aastaid.

Käsunduslepinguga saab inimene tasu töötatud tundide eest. Aga kui tuge vajav laps on haige või on tal koolivaheaeg, võib juhtuda, et tugiisikul ei ole tööd mitu nädalat. Järgmisel kuul võib laps käia iga päev kohal. Töö on hästi ebastabiilne. Kui me tugiisiku tööle võtame, räägime talle alati need variandid ära ja ta ise otsustab, kas tingimused talle sobivad.

Tööst loobutakse siis, kui töökoormus on liiga väike või ei teki omavahelist sobivust lapsega, mida tuleb ette harva.

Arvan, et kuna tuge vajavaid lapsi on üha rohkem, oleks abi sellest, kui koolides oleks tööl praegusest enam abiõpetajaid, kes oleksid tervele klassile toeks, sest tugiisikuteenus on üks ühele teenus. Aitaks, kui käsunduslepingu vorm muuta selliseks, et töötajale oleksid tagatud kõik vajalikud sotsiaalsed garantiid.

 

Kas olukorras, kus tugiisikuid ei jätku, tuleks praegust süsteemi muuta?

Ebeli Berkman, sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna arendus- ja ennetustalituse puuetega laste tugiteenuste juht:

Tugiisikutega sõlmitakse käsunduslepinguid eelkõige seetõttu, et see on tööandjale odavam. Käsunduslepingut rakendatakse valdavalt seepärast, et töö on ajutise iseloomuga, ei ole täpselt ajaliselt fikseeritud ning sõltub eelkõige konkreetse lapse vajadusest (näiteks lapse haigestumise korral ei ole võimalik tugiisikul oma tööd teha).

Kuna tugiisiku teenusele on viimasel ajal ootamatult suur nõudlus, on tekkinud olukord, kus ei jätku piisavalt tugiisikuks sobilikke inimesi. Seega on asjakohane mõelda ja tegutseda laiemalt kui ainult olemasolevas hetkes. Suur osa erivajadustega lastest vajab tuge haridusasutuses, kuid tugiisiku teenus on üks ühele teenus, mis ei ole iga lapse puhul vajalik ega põhjendatud. Erivajadustega lapsi võib klassis/rühmas olla rohkem kui üks, mistõttu on otstarbekas hinnata kõikide laste vajadusi korraga. Kui rääkida süsteemi muutmisest, siis kõige olulisem on haridus- ja sotsiaalvaldkonna koostöö. Võimalik, et suurem tugi on tugiisiku asemel hoopis õpetaja abist või abiõpetajast, kes kuulub haridusasutuse tugipersonali hulka, saab töötada töölepingu alusel ning olla toeks rohkematele lastele.


5 kommentaari teemale “Tugiisiku töö suurim miinus on sotsiaalsete garantiide puudumine”

  1. Eneli Talli ütleb:

    Mitte ei saa aru, mis takistab tugiisikul haige lapsega töötamast. Meie lapse tugiisik on lapsega kodus, sellal, kui mina olen tööl. Selle tõttu, et meil on tugiisik ei oea ma võtma kergemate haiguste puhul enam haiguslehte ja tugiisik ja laps saavad suurepäraselt hakkama.

    • Carmen ütleb:

      Vastan, miks mõni tugiisik ei ole haige lapsega kodus.Esiteks, need kellel on endal väikesed lapsed kodus ei taha ise nakatuda ja ka viiruseid koju viia kui on tüüpilised köha-nohu haigused. Teiseks vanemad ei usalda mõningate haiguste puhul haiget last kellegagi. Kolmandaks mõni vabem kasutab lapse haigust endale puhkepauside tegemiseks.

  2. puudega lapse ema ütleb:

    Mulle ütlesid konkreetselt kaks tugiisikut töö üle sotsiaalse garantii puudumise tõttu,pidin lapsele kaua selgitama,et see ja too tädi läks mujale tööle…Palun ärge ajage jama seal SKAs,sest just sotsiaalse kaitse puudumise tõttu öeldakse sageli tugiisiku töö üles(lugege ja tutvuge palun puuetega lastevanemate kommuunis,mis Eestis toimub)ja mis peamine,ei soovita isegi asuda tööle,kuna see ei tekita turvatunnet,kui töötajal pole isegi ravikindlusele õigust.Tegelikult on see üks vigane projekt SKA-s loodud,kus pole arvestatud kõige olulisemate asjaoludega,et iga lapsega töötav inimene vajab ise ka sotsiaalset kaitset ravikindlustuse näol,laps saab tugiisikuteenusele,aga tugiisikuid pole võtta,ma küsiks SKA inimestelt,kas Te olete analüüsi teinud, kui paljud omavalitsused on infopäevi korraldanud,kui paljud on valmis olnud teenust eelnevalt välja arendama,kui palju omaosalusega panustama,et tugiisikutel oleks sotsiaalsed garantiid. On tegelikult mõistusevastane,et puuetega lastele suunatud tugiisikuteenus hõlmab endast hanke võitjaga,vahendajatega koostööd.(ka tundmatute Fiede,vegeteerivate omavalitsustega) Tugiisikuteenus peaks olema riiklikult reguleeritud ,sotsiaalselt kaitstud riiklik teenus,ja mis peamine,töölepinguga kaitstud ,mil inimestel,kes soovivad me puuetega lapsi aidata oleks turvatunne ja motiveeritus. Muidu on nii,et ühes omavalitsuses on palgal tugiisikud,on korraldatud teenus juba aastaid,teises ei suudeta isegi SKA toetava meetme abil korraldada teenust nii,et piirkonna raske ja sügava puudega lapsed saaksid vajadusel tugiisiku. Olen puutunud kokku päris mitme kitsaskohaga ja ma leian,et kala hakkab mädanema peast. Kes teeb seda sotsiaalpolitiikat,et leiab,et tugiisikuteenus tuleks korraldada selliselt nagu hetkel seda korraldatakse SKA hangetega,paljude vahendajatega,aga kokkuvõttes peavad VÄGA SAGELI ikka lapsevanemad tugiisiku ise leidma,see isegi väike SKA tugiisikuteenuse tunnitasu(miskipärast piirkonniti erinev) vahendajate poolt lihtsalt muutub olematuks tunnitasuks ja siis paljud puuetega lastevanemad on fakti ees,et peavad oma piskust juurde panustama,ka need,kes kasvatavad üksi puudega lapsi. Tegelikult on see teatud mõttes Eestis puuetega laste diskrimineerimine,et teadlikult justkui pakutakse SKA-s mittetoimivat teenust!Vastutav on selles nii SKA oma idiootse vigase projektiga kui ka Sotsiaalministeerium oma sotsiaalpoliitikaga,kus KOVidele on jäetud vastutus,aga reaalis ei vastuta ei KOV,SKA ega Sotsiaalministeerium. Seadusi tuleb muuta selliselt,et meie puuetega lapsed saaks tugiisikud! Kui riik,SKA hanke võitnu,KOV lastele tugiisikuid ei taga,siis kes peaks tagama? Kes vastutab selle eest,et lapsed ei saa teenust???

  3. Tugiisik ütleb:

    Töötan tugiisikuna käsunduslepinguga ja selleks,et oleks haigekassa jne. pean õhtuti tegema lisaks töölepinguga tööd ja olen seejuures veel kahe kooliealise lapse ema.Nõustun 100%,et süsteem on äärmiselt vaenulik nii tugiisikut vajavate laste kui tugisikuna töötavate inimeste suhtes.Töö ise väga meeldib ja eelkõige hoiabki motivatsiooni üleval tugilaste areng.Jagades kogemust,et erivajadusega laps rühmas mõjutab oluliselt kogu rühma või klassi toimetulekut ja õpikeskkonda,eriti veel kui tegu on tõsiste käitumisprobleemidega nagu agressiivsus ja pidev allumatus,siis on tugiisiku roll tegelikult palju laiem ja ülioluline.Puutun pidevalt oma töös kokku olukordadega,kus erivajadusega lapse toimetulematuse tõttu kannatavad tegelikult kõik ülejäänud lapsed ja lapsevanemad ja tundlikumatel lastel tekivad seetõttu omakorda probleemid.Samas olen näinud,et tugiisikuna erivajadusega last abistades ja talle toimetulekut õpetades on lapse areng teinud sellise hüppe,et vajadus tugiisiku järgi kaob ja laps suudab edukalt ise hakkama saada ja ka temaga saadakse hakkama.Seda enam teeb mind kurvaks,et sotsiaalsete garantiide puudumise tõttu läheb palju toredaid tugiisikuid teisele tööle ja kannatavad nii tugiisikut vajav laps ja tema pere kui ka ülejäänud lapsed ja pered ning lisaks toodame veel probleeme juurde,sest arengukeskkond ei soodusta õppimist ja tundlikumad saavad omakorda kahjustada,samas kui isiklikele kogemustele toetudes olen näinud,et kvalifitseeritud ja kogenud tugiisik võib poole aastaga lahendada probleemi,mis on kestnud enam kui kaks aastat.Kas kokkuhoid tugiisiku palga pealt kompenseerib ülejäänud perede ja laste kannatusi,rääkimata veel erivajadusega lapse pere läbielamistest?Oleks aeg vaadata asjale pisut laiemalt,et pidev kokkuhoid oluliste asjades võib teha karuteene tulevikus,suurendades hoopis abivajajate hulka.Tugiisikuna ei toeta ma mitte ainult erivajadustega last,vaid ka tema peret ja lisaks mõjutab minu töö kõigi ülejäänud laste ja perede tulevikku.

  4. Laine ütleb:

    Lapsevanemana olen olukorra vastu, kus tugiisik ei oma ravikindlustust. Lapse klassis on erivajadusega laps, kellele oleks just vaja tugiisikut, aga selle mõtlematu seaduse pärast ei ole teda kusagilt saada. Kas tõesti teeb riik vahet, kellele ravikindlustust anda, kuigi ka tema käib tööl.Niigi palk väike ja nüüd peab veel arstiabi eest ka ise tasuma. Selle kohta ütleks, “otsi lolli”
    Nüüd on kogu klassi töö häiritud, sest õpetaja peab palju aega temaga tegelema ja teised klassis imetlevad pealt. Leian, et ainuke võimalus laps koolist viia teise kooli ning vajadusel vahetada isegi elukohta ja ainult sellise mõtlematu seaduse pärast. KUS on valitsus? Selline lollus tuleb kiiresti likvideerida!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!