Virtuaalsed sillad koolide ja looduskeskuste vahel

13. apr. 2018 Helen Tuusti RMK Sagadi looduskooli keskkonnahariduse programmide juhendaja, Kadrina keskkooli haridustehnoloog - Kommenteeri artiklit

Keskkonnaharidusprogrammid viivad põnevatesse paikadesse. Meri ja rand on piiritud uurimise ja avastamise allikad. Foto: Helen Tuusti

 

Keskkonnahariduskeskuste põnevad ekspositsioonid, loodusrajad, laborid ja mängulised programmid kutsuvad klassiruumist ning virtuaalsetest sotsiaalmeediakanalitest välja maailma avastama ja uurima. Kuidas avada õpilastele uks põnevasse avastamist täis keskkonda, luua sild koolide ja looduskeskuste vahel?

Paljud keskkonnahariduse suunajad on oma tegevuse juurde jõudnud loodusmajade ja huviringide kaudu. Olen isegi sealt oma kutsumuse leidnud. Kooli ajal võtsin osa TELO laagritest, kohaliku loodusringi tegevusest. Meie kool osales UNESCO Läänemere projektis, mis sai alguse 1989. aastal ning kestab senini. Sellisel mitteformaalsel loodus- ja keskkonnaharidusel on Eestis pikad traditsioonid, mille juured on ilmselt sada aastat tagasi elanud ja tegutsenud Johannes Käisi ideedes ja tegevuses. Esimene keskkonnahariduskeskus rajati 50 aastat hiljem: 1952. aastal alustas tööd ENSV vabariiklik noorte naturalistide jaam (hilisem noorte loodusmaja ja noorte huvikeskus TELO). Praegu on Eestis rohkem kui sada keskkonnahariduskeskust, millest 35 kuuluvad keskkonnaministeeriumi haldusalasse.

Alates 1999. aastast on RMK Sagadi looduskool pakkunud keskkonnahariduse programme, millel on seos üldhariduse riiklike õppekavadega ning kindlaks määratud struktuur, rakendanud uudseid õppimismeetodeid (looduse tunnetamine kõigi meeltega, keskkonnamängud (Joseph Cornell)), koostanud ekspositsioone ning õppematerjale. Praegu aktuaalseks muutunud õpikäsituse sisu on keskkonnahariduse programme saatnud algusest peale – aktiiv-, uurimuslik ja õuesõpe on olulised meetodid keskkonnateadlikkuse tõstmisel ning praktilise loodusetundmise kujundamisel ja arendamisel.

Pöörame õppimise ümber

Uus aeg ja muutunud maailm nõuab uusi õpetamismeetodeid. Tänased noored elavad maailmas, milles reaalsus on põimunud virtuaalsusega. Kuidas kasutada seda uudset maailma õppetöös ära äratamaks õpilastes digitaalse maailma kaudu huvi reaalse maailma vastu? See küsimus huvitas mind, kui hakkasin otsima omale bakalaureusetöö teemat. Olin varem kuulnud ümberpööratud klassiruumi (flipped classroom) meetodist ning tekkis mõte uurida selle kasutamisvõimalusi mitteformaalse keskkonnahariduse kontekstis.

Eespool nimetatud meetodi algusajaks võib lugeda 2007. aastat, kui Colorado osariigi Woodland Parki keskkooli keemiaõpetajad Jonathan Bergmann ja Aaron Sams püüdsid leida rohkem aega aktiivõppe meetodite kasutamiseks tavatunnis ning otsustasid IKT-vahendite abil vahetada tunnitegevuse ja koduse töö kohad. Bergmann ja Sams otsustasid hakata uut materjali puudutavaid loenguid filmima ning pühendada koolitund uue materjali kinnistamisele, kasutades selleks mitmesuguseid õppemeetodeid, õpilastega suhtlemisele ja nende paremale tundmaõppimisele ning personaalsete juhiste ja tagasiside andmisele.

Leidsin, et ümberpööratud klassiruumi meetodit on mitteformaalses hariduses kasutatud vähe, kuid väga põnevalt just muuseumipedagoogikas. Näiteks North Carolina Museum of Art’is pakutakse õpilastele programme, mis tegelikult saavad alguse juba koolis, kus tutvutakse virtuaalses keskkonnas muuseumi ning programmiga. Muuseumis on õpilastel selle võrra rohkem aega sealse keskkonnaga tutvuda. Järgneb kokkuvõttev projekt koolis. Lisaks kaasatakse digitaalses õpikeskkonnas ka teiste koolide õpilasi – moodustuvad õpigrupid, kes tegelevad ühe projektiga ning kohtuvad muuseumis. Nii saavad koolid teha tihedat koostööd ja jagada kogemusi, samuti on võimalik mitmesuguste võrgustike teke.

Ehitame sillad

Oma enam kui kümne aasta pikkuse kogemuse põhjal looduskooli õpetajana võin öelda, et tihti napib õpilastel looduskeskustes aega teha seda, mida saab teha ainult kohapeal. Õpetajatele oleks abiks ka sissejuhatav materjal, mis tutvustab looduskeskust ja programmi, valmistab õpilased toimuvaks ette ning aitab hiljem koolitunnis õpperetkel kogetut kinnistada ja kokkuvõtteid teha. Selline materjal võib õpetajale olla abiks ka siis, kui keskkonnahariduse programmi pole võimalik kohale tulla.

Silla ehitamiseks vajalikud tööriistad on meil olemas, need on veebis vabalt saadavad õpihaldussüsteemid ja digitaalsete õppematerjalide loomise programmid. Looduskeskustes töötavatel spetsialistidel on õppematerjalide loomise kogemus. Sillad ise oleksid digitaalsed õppematerjalid ja miks mitte ka kursused või microMOOC-id ehk lühikursused. Toon lõpetuseks ühe näite microMOOC-ist, mille koostasin rahvusvahelises projektis „Open Discovery of STEM Laboratories”. Selles lühikursuses olen kasutanud RMK Sagadi looduskooli programmi „Allikast mereni” ning Lahemaa külastuskeskuse püsiekspositsiooni. Kursus on ehitatud üles loona ning annab ülevaate sellest, mis päris programmis toimuma hakkab.

Digimaailma ja looduskeskkonna vahel nähakse tihti vastuolu, kuid virtuaalse keskkonna harival eesmärgil kasutamine võimaldab looduskeskustel ja koolidel teha tihedamat koostööd. Virtuaalmaailm võib luua silla looduse juurde.

 

 


Artiklis on kasutatud autori 2016. aastal TLÜ-s kaitstud bakalaureusetööd „Ümberpööratud tunni meetodi rakendusvõimalused õuesõppes RMK Sagadi looduskooli näitel” (juhendaja Mart Laanpere).


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!