SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Alusharidus – kas alus haridusteele? Esimene osa: Kuidas lasteaias õpetada?

11. mai 2018 Külvi Teder Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja - 3 kommentaari

Lasteaiaeas õppimist toetab tegevuspedagoogika, mitte seletamis­pedagoogika. Laps peab saama võimalikult palju ise teha ja katsetada, et kogeda nii ebaõnnestumist kui ka õnnestumist. Fotod: Külvi Teder

 

Milline alusharidus paneb aluse inimese haridusteele? Kuidas ja mida tuleb tänapäeval lapsele juba lasteaias õpetada, et ta saaks hästi hakkama nii eri haridusastmetel kui ka tulevikus isiklikus ja tööelus? Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia töötajatel oli sel õppeaastal võimalus kogu õppeaasta kestnud Innove rahastatud projekti koolitussarja „Õpihuvist koolirõõmuni“ käigus mõtestada, kuidas toetada lapse õpihuvi, et sellest kasvaks koolirõõm ja tegelikult ka elurõõm.

Mõned mõtted lugejatelegi mõtisklemiseks.

Mis on õppimise ja arengu eeldus?

Leidsime, et kõigepealt peab õpetaja teadvustama, mis on õppimise ja arengu eeldus ning kuidas laps midagi omandab/õpib.

Tänapäeva uuringud kinnitavad, et õppima saab laps hakata alles siis, kui on rahuldatud tema psühholoogilised baasvajadused. Seega on õppimise üks eeldus lapse ja õpetaja suhe, mille alus on hoolivus ja mõista püüdmine. Laps saab õppida vaid keskkonnas, kus ta tunneb end turvaliselt ja väärtustatuna.

Teiseks vajab iga laps/inimene autonoomiat ja vabadust, mis võimaldab lapsel ise oma tegevust algatada/luua, kogeda avastamisrõõmu, teha valikuid, sh võtta ka vastutust, suunata ise oma käitumist. Kuna väikelaps vajab turvatunnet, peavad tema jaoks olema iga päev paigas piirid, rütm ja kord, mille sees saab ta vabalt tegutseda.

Kui baasvajadused on rahuldamata, võime saada huvitud, vastupanu osutavad, passiivsed või agressiivsed lapsed.

Inimese terve (tervistava) elu, õppimise ja arengu aluseks (lähtudes Antonovskyst) on kolm aspekti: arusaadavus, rakendatavus ja mõttekus.

Lasteaia ellu ülekantuna tähendab see, et laps vajab elust/maailmast arusaamiseks terviku nägemist ehk seda, kuidas midagi tehakse. Näiteks toksime viljast tera, jahvatame, teeme jahust taigna ja küpsetame sellest leiva, mille ära sööme. Arusaamiseks ja seoste loomiseks on vaja lapsel näha igapäevatoiminguid, seda eriti nuti- ja nupule vajutamise ühiskonnas.

Laps peab saama rakendada ehk ise läbi teha. Vaid ise tehes laps õpib ja nii kasvab ka tema usk oma võimetesse ja väärtusesse üldisemalt. Laps vajab kompetentsuse tunnet – ma saan hakkama, kui pingutan, jõuan eesmärgini (vajadusel abiga). Eriti innuga pingutavad lapsed enda loodud mängus enda seatud eesmärke täites – kui tal tõeliselt on vaja midagi teha. Nt siduda paelu kokku, et onni ehitada ja sealjuures kaaslastega kokkuleppeid sõlmida.

Last motiveerib ka tegevuse mõttekus. Lapsed vajavad enda ümber mõtestatud tegevuses (mitte ekraani taga istuvaid) täiskasvanuid ja soovivad ise teha mõttekaid asju. Näiteks motiveerib peenmotoorikat arendama pigem noaga õunte lõikamine teadmises, et sellest tuleb moos (mille nad hommikupudru peal ära söövad) kui õpetaja korraldusel kriipsukeste tõmbamine vihikusse.

Elu ja õppimise edukus sõltub lapse loovusest, väidab M. Bergström oma aju-uuringutele toetudes. Loovus, sh uute ideede teke, oskus teha valikuid, näha tervikpilti, luua seoseid ning valida väärtusi arenevad aju sügavaimas osas ehk ajutüves esimesel seitsmel eluaastal, jäädes mõjutama inimese käitumist ja võimekust kogu elu.

Kuidas last õpetada? Milline roll on õpetajal?

Kuna lapsest endast tuleneb arenguimpulss ja tegutsemistahe (kui see pole veel maha surutud), on õpetaja roll olla laste arengu suunaja ning arengut toetava keskkonna looja (KELA RÕK §5). Õpetaja ei ole 21. sajandil mitte infoallikas, vaid seoste looja ja väärtushoiakute kujundaja (Eesti elukestva õppe strateegia 2020).

Seega tuleb õpetajatel luua laste jaoks keskkond, kus on planeeritud aeg ja vabadus iseseivalt tegutseda ning vahendid, mis ärgitaksid loovust ja motiveeriksid pingutama.

Õpetamine algab lapsega suhte loomisest. Suhte loomine algab lapse vaatlusest ja õpetaja (pidevalt mõttes olevast) küsimusest: mida sa vajad? Mida mina saan sinu (arengu) heaks teha? Laps tajub, kui õpetajal on tõeline huvi tema vastu ning ta aktsepteerib last sellisena, nagu ta parajasti on. Lapse kõik reaktsioonid on tõesed/ausad, ta lihtsalt ei saa teisiti olla/käituda. Seega on õpetajal vaja lapse mõistmiseks küsida, miks ta nii teeb. Milline tema vajadus on rahuldamata? Kuna suhte kvaliteet ja emotsioonid mõjutavad otseselt õppimist, tuleb õpetajal lapse mõistmiseks ja arengu toetamiseks teda hästi tundma õppida. Keerulised olukorrad kutsuvad õpetajat pingutama ja lapse vajadusi paremini tundma õppima. Kui laps tunneb, et teda mõistetakse / püütakse mõista, siis ta ka osaleb tegevuses, tahab õppida.

Kuna eelkoolieas on laps matkiv õppija (toimub implitsiitne õppimisviis), õpetatakse teda peamiselt eeskuju kaudu. Oluline pole ainult mida, vaid ka kuidas õpetaja tegutseb. Lapsed vaatlevad tähelepanelikult, kuidas täiskasvanu midagi teeb. Kas tema tegevus on mõttekas ja ta ise innustunud või hoopis pealiskaudne ja tujutu? Kas sõnad ja teod sobivad kokku? Lapsed tunnetavad viisist ja laadist, kuidas inimene elab, kõneleb ja tegutseb, samuti tema hingelis-vaimset põhimeeleolu. Kas elu on elamist väärt ja pingutused mõttekad. Lapsed vajavad eeskujuks täiskasvanuid, kes pole küll täiuslikud, kuid püüdlevad sisemise mõttekuse ja selguse poole. Sel viisil kujunevad lapse hoiakud hiljem omaenda elu juhtida mõtestatult ja elujaatavalt.

Lapsed tahavad kogeda täiskasvanuid, kes hoolitsevad armastusega looduse eest, nad tahavad tajuda tänulikkust (näiteks söögipalves, päevale/elusündmustele tagasi vaadates), nad tahavad kohata vanemaid ja õpetajaid, kes hoolitsevad vanade, haigete või hädas inimeste eest ja püüavad sotsiaalses elus osaleda heatahtlikult ja mitte väljendades tigedust ja kadedust. Lapsed vajavad vanemaid ja õpetajaid, kes on aktiivsed nii lasteaias kui ka kogukonnas.

Kuidas luua meeleolu?

Õpetaja loob ja vastutab meeleolu eest rühmas. Meeleolu loomiseks peab ta teadvustama oma meelte seisundit, millest lähtuvad tema liigutused/puudutused, kõne (sh hääletoon), näoilme, silmavaade. Kas õpetaja annab korraldusi moraliseerides, käskides/keelates või laulude, pillihelide, huumori kaudu või lugusid jutustades.

Paljude laste arengut takistavad tänapäeva eluviisi tagajärjed: ajapuudus, kiirustamine, pealiskaudsus, stress, saavutussurve, müra, meediatarbimine jm.

Lasteaias on õpetaja esmane ülesanne kõrvaldada laste arengut takistav pinge. Pinges laps ei ole võimeline looma täisväärtuslikke suhteid, vabalt mängima, looma ega osalema õpetaja korraldatud tegevuses. Stressis lapse areng aeglustub, peatub või halvimal juhul läheb tagasi. Seetõttu tuleb lasteaial hoolikalt läbi mõelda, kuidas teadlikult vähendada rühmas pinget, kiirustamist, pealiskaudsust, keskendumist häirivaid tegureid.

Lapsed peavad päeva jooksul saama aktiivsete tegevuste vahel kogeda täieliku rahu ja vaikuse hetki, kus nad saavad tõeliselt harjutada keskendumist, süvenemist, siin ja praegu kohal olemist ning iseendaga kohtumist. Ka loovuse arenguks on vaja aega, rahu, ka igavlemist, sest kiirustades ei sünni midagi. See kõik loob eeldused kognitiivsete võimete arenguks, mida on vaja õppimiseks.

Lapse õppimise edukust määravad ka õpetaja uskumused, mis toetavad kas lapse pingutusest lähtuvat edu (juurdekasvuuskumused / growth mindset) või fikseeritud intelligentsust – oled tark/rumal ja selliseks jääd (jäävususkumused / fixed mindset). Uusimad uuringutulemused näitavad, et intelligentsus pole geneetiline, suurt rolli mängib kasvatus, mõtteviis ja pingutus. Pingutuse rõhutamine annab lapsele võimaluse ise oma edukust juhtida ja usu oma eesmärkide poole liikuda.

Ka alushariduses tuleb esile tõsta õppeprotsessi (lapse pingutus, keskendumine, püsivus, strateegiate avastamine / abi küsimine) ja selle jooksul toimunud aju arengut, mitte keskenduda vaid tulemusele (nt seinale riputatud tööd; parimate tööde autasustamine, võistlused).

Lapsed õpivad eri kiiruse ja meetoditega, kuid igal juhul võtab süvitsi õppimine palju aega nagu lihaste areng treenimisel (aju on õppimise muskel). Seega tuleb pidevalt korrata, et kujuneksid harjumused ja vilumused, mis toovad hakkamasaamise ja heaolutunde. See dikteerib lasteaia õppimise tempo ja mahu. Iga päev või nädal uued teemad/tegevused raskendavad lapse süvenemis- ja keskendumisvõimet ning pärsivad meisterlikkuseni jõudmist ja rõõmu omandatust.

Kuidas õpib eelkooliealine laps?

Laps õpib matkimise, vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise, mängu, harjutamise jms kaudu (KELA RÕK §5). Seega toetab lasteaiaeas õppimist tegevuspedagoogika (mitte seletamispedagoogika), kus lapsed saavad võimalikult palju ise teha ja katsetada (sh ebaõnnestudes ja õnnestudes). Lastele ekraanil näidatud õppefilmide kaudu laps ei õpi, oskused ei arene. Nt rattasõidu õppimiseks ei piisa sadu kordi õppefilmide vaatamisest, õpetaja seletamisest või kaunite rattapiltide näitamisest.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui soovime anda alusharidust, mis oleks aluseks edasisele haridusteele ja kujundaks terviklikku isiksust, peame lasteaia tegevustes ja keskkonnas arvestama iga päev, kas lapsed saavad ise aktiivselt tegutseda, osaleda (tegevustasand); kas lapsed saavad ühistegevuses harjutada koostööd, suhtlemist, teistega arvestamist (sotsiaalne tasand); kas lapsed näevad ja teevad mõtestatud tegevusi, et kujuneksid seosed, loogika, arusaamine (mõtlev tasand); kas lapsed kogevad kõigi meeltega ilu, esteetilisust, meeleolu, meelsust, härdust, pühalikkust, mõistmist ja hoolimist (tundetasand); kas lapsed saavad matkimisväärsete eeskujude (st teadvustatud väärtuskasvatuse) kaudu kogeda tänulikkust, austust, imestust ja imelisust (eetilis-moraalne tasand).

Seda, milliste tegevuste kaudu meie oma lasteaias anname aluse alusharidusteele, tutvustan järgmises artiklis.


3 kommentaari teemale “Alusharidus – kas alus haridusteele? Esimene osa: Kuidas lasteaias õpetada?”

  1. […] juhataja Külvi Teder annab põhjalikus ja mõtet köitvalt kirjutatud artiklis “Alusharidus – kas alus haridusteele?” (Õpetajate Leht, 11.05.2018) vastuseid küsimustele: milline alusharidus paneb aluse inimese […]

  2. Madu ütleb:

    Väga hea artikkel – oluline selgelt ja mõistetavalt kirjas.

  3. Anneli ütleb:

    Alusharidus on tegelikult see,et lasteaed võib õpetada numbreid ja tähti lastele läbi mängu,mitte et lapsed istuvad laua ääres ja tuubivad…kool on selleks kes peaks hakkama lastele õpetama tähti ja numbreid, tänapäeval kui laps läheb kooli peab oskama lugeda, miks ta peab,mis on kooli ülesanne….mina lasteaias ei käinud,õppisin kodus ise ja kool oli see kes alustas tähtedest ja numbritest..lasteaias on laste tegevus mängimine.Olen ise ametilt lasteaia õpetaja ja see mis toimub on õudne,minu laps oli lasteaias,käis ehtne liinitöö,lapsed laua äärde,vihikud ette ja pidid ise tegema… õpetaja ütles,et kui ei oska jääb tegemata,minu last aitas õpetaja abi.Ei saa aru miks õpetajad mööda koolitusi käivad kui ei tea kuidas tööd teha.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!