Andekus – kas erivajadus või varjatus?

4. mai 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 2 kommentaari

Vecteezy.com

Geniaalsuse ilmumise maailma tunneb ära sellest, et kõik selle eriala tuusad koonduvad tema vastu.“
Jonathan Swift (1667–1745, Iiri ingliskeelne kirjanik, satiirik, esseist ja anglikaani kiriku vaimulik, kelle teostest on Eestis tuntuim „Gulliveri reisid“)

Andekus on mõiste, mida ei saa defineerida ühe ega vast ka kümne lausega. Aga kindlasti on andekus seotud pärilikkuse ja võimetega. Kui pärilikke võimeid õigel ajal ei märgata ega arendata, kaasasündinud võime kapseldub, seda sageli igaveseks – pole ju mõtet kolmekümnesena hakata balletti õppima, et saada priimabaleriiniks või tipptantsijaks.

Andekuse uurijate väitel on andekas pigem probleemne kui „lihtne“ laps, kuna andekate psüühiline ja emotsionaalne küpsus võib nende intelligentsusest maha jääda, mis võib omakorda põhjustada nii ängistust kui ka neuroosi, soodustades kooliprobleeme.

Andekuse alaliikide hulga üle vaidlevad isegi spetsialistid – mõne teoreetiku arvates võib andeid olla kümneid. Sellisel juhul on iga inimene andekas rohkem kui ühel moel. Mis aga tähendab, et kui te pole oma lapse annet veel avastanud, ei tähenda see tingimata ande puudumist.

Tallinna ülikooli professori Marika Veissoni sõnul on andekas see laps, kel on head eeldused, väga hästi arenenud aju ja hea kasvukeskkond nii kodus kui ka lasteaias ja koolis. Kui varem rõhutati tema sõnul rohkem pärilikke eeldusi, siis nüüd on uuringud järjest enam kinnitanud ümbritseva keskkonna mõju lapse arengule.

Kes on andekas?

Haridusringkondades levinuim definitsioon andekuse kohta pärineb Françoys Gagnélt: „Andekad on need lapsed, kellel on potentsiaal saavutada suurepäraseid tulemusi tervel hulgal (enamasti kognitiivsetel) aladel.“ Aga võimekamad lapsed on tema järgi need, kellel on potentsiaal saavutada suurepäraseid tulemusi ühel kindlal (mitte ilmtingimata kognitiivsel) tegevusalal.

Andekus hõlmab terve hulga tugevaid külgi ning eeltoodud definitsioon haarab ka selliseid lapsi, kellel ei tarvitse ilmneda andekuse tunnuseid. Võtmeküsimus pole mitte see, kuidas mõõta intelligentsust, vaid see, kuidas mõõta edukust. Andekus võib avalduda eri valdkondades – teaduses, spordis, muusikas, kunstis, aga näiteks ka emotsionaalses või sotsiaalses sfääris. Vajalik on teada, et mingi ande või talendi olemasolust ei piisa, et laps siseneks suurte saavutuste, pühendumuse, sügava huvi ja professionaalsuse maailma.

Samas ei tohi unustada ka pseudo­andekust, kus ainukest last, pere pesamuna, firma ainupärijat sunnitakse õppima viitele ja ainult viitele. Endine Tallinna ülikooli rektor Rein Raud avaldas kunagi ühes raadiointervjuus imestust fakti üle, et paljud gümnaasiumi lõpetanud kuld- ja hõbemedalistid ei jõua lõpukursuseni ega ole ka edasises karjääris edukad – põlevad lihtsalt läbi …

Tõeliselt andekas laps võib saada mõnes aines ka tugeva kolme ja tublid vanemad ei tee sellest mingit elulist probleemi. Väga andekaid peetakse sageli veidrikeks, omapärasteks, sageli füüsiliselt nõrgemateks, sotsiaalselt halvemini kohanevateks, oma tunnetes ebakindlamateks.

Uurimused on aga näidanud, et andekatel lastel on positiivne minapilt, motivatsioon tegutseda, nad on sotsiaalselt küpsemad ning neil on palju harrastusi. Andekatele lastele meeldib lugeda ja mängida mõtlemist nõudvaid mänge, ning seda ka arvutis.

Kaasasündinud andekus eeldab tööd, milleks ei ole valmis sageli vanemad ega meie pidevalt ühest kraavist teise manööverdav hariduspoliitika. Sageli on andekas laps eriline mitte ainult vaimsete võimete, vaid ka isiksuseomaduste poolest, mis on potentsiaalne hingeliste ja suhtlemisprobleemide allikas.

Oht jääda märkamata

Andekad lapsed on ühiskonnale eriliseks rikkuseks, mida ei tohiks lasta raisku minna ja rikkuda. Lasteaias ja koolis ei tunne õpetajad andekaid lapsi sageli ära, vaid saadavad nad hüperaktiivsust ja tähelepanuhäiret kahtlustades psühholoogi või psühhiaatri juurde.

Kuid ka nimetatud spetsialiste napib ja nõustamise järjekorrad aina pikenevad. Tugispetsialistide vajadusest koolis on ülemäära, aga seni suuremate tulemusteta räägitud. Leian, et psühholoog ja sotsiaalpedagoog peavad olema koolis, aga mitte asuma väljaspool seda. Igasugune erivajaduste märkamine toimub pidevas koostöös ja osaluses lastega-õpilastega, mitte tunnise nõustamise käigus linna või maakonna teises servas.

Piir käitumisprobleemi, temperamendijoonte ja andekuse vahel on kahjuks üsnagi hägune. Ilmselgelt ei tohiks andekuseks pidada kiiremat arengut: näiteks kui laps hakkab enne teisi kõndima või rääkima, ei ennusta see veel geniaalsust. Väga oluline on andekust võimalikult vara diagnoosida, et sellist last individuaalselt kohelda ja tema käitumist mõista. Lapse arendamisel ei tohi hetkekski unustada, et iga laps on ainulaadne ja kordumatu, eriti on seda tema andekus. Seepärast tuleb igale lapsele läheneda individuaalselt.

Mida suuremad on lasteaiarühmad ja kooliklassid, seda rohkem on õpetajad sunnitud tegelema andetutega ning andekal jääb üle vaid igavleda või leida muud teed, et endale tähelepanu tõmmata … Tsiteerin siin sotsiaalteaduste doktorit Viire Seppa: „Andekaid võrreldakse erivajadustega lastega, kelle õpetamisest tavakoolis ei pruugi midagi välja tulla. Vahe seisneb selles, et kui aidata õpiraskustega last, on tulemuseks keskpärane kodanik, kui aga andekat, võib temast geeniuski kasvada.“

Kui n-ö tavalaps ei jõua koolis võimetekohaselt edasi, hakkavad õpetajad ja vanemad muretsema. Andeka puhul esialgu enamasti ei märgatagi, et tegemist on alasooritajaga. Tõeliselt andekas laps võib sisuliselt õppima õppimata koolist lihtsalt läbi libiseda. Nii leiabki andekaid nii näiliselt keskpäraste edasijõudjate, õppimis- ja käitumisprobleemidega laste kui ka lausa koolist väljalangenute seast.

Kaagvere erikoolis saadud kogemusest julgen väita, et iga 5.–6. käitumishälvetega neiu oli eriliselt andekas. Leidus väga asiseid vanemaid, kes lausa kartsid oma andekaid võsusid ja ohkasid kergendusega kui erikool nad oma rüppe võttis.

Kas me oleme piisavalt rikkad, et toota andekaid huligaane, tulevasi maffia­bosse, kambajuhte, palgamõrvareid, narkokuningaid, variserlikke poliitikuid jms?

 


Soovitused andeka lapsega tegelemisel

  • Individuaalne lähenemine.
  • Tunnustada kindla saavutuse eest ja olla ettevaatlik isiksuse omaduste esiletoomisega, kui see ei ole otseselt seotud tegevustega.
  • Õpetajad on arvamusel, et andekad lapsed vajavad lisaks tavapärastele tegevustele ka täiendavaid, individuaalseid tegevusi.
  • Anda talle enim raskemaid ainevaldkonnaga seotud ülesandeid. Kaasata abiõpetajaks (seda eriti gümnaasiumis või kutsekoolis), andes ja aidates tal ette valmistada teatud teemasid või alateemasid.
  • Anda talle vabu päevi või võimalust teatud ainetundidest puududa.
  • Võimaluse korral tuleks andekad lapsed panna ühte gruppi ja anda neile õppimise seisukohalt kõige produktiivsemalt olukorda hõlmav ülesanne.
  • Pikendada tema koolivaheaegu.
  • Paluda tal aidata nõrgemaid klassi(rühma)kaaslasi.
  • Koolisiseste viktoriinide ja mälumängude või aineolümpiaadide organiseerimine jne.

 

Andeka lapse (õpilase) omapära

  • Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.
  • Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks rutiinne või monotoonne töö ja pidev ühe asja korrutamine on nende jaoks piin).
  • Andekus ei pruugi ilmneda võrdselt kõikides õppeainetes.
  • Neid väsitavad rituaalsed süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
  • Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis jätab neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
  • Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, võivad nad jätta halva suhtleja mulje. Vaimukaaslaste puudumisel pöörduvad nad sageli sissepoole – neile tundub, et teised ei mõista neid. Kool on neile sageli ränk katsumus.
  • Nad ei allu süütunde-karistusega kasvatusmeetodile.
  • Nad ei häbene välja öelda, mida vajavad.
  • Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.
  • Võrdsustunne täiskasvanutega.
  • Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.
  • Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.
  • Uus sotsiaalne käitumine, etteantud reeglitega mitteleppimine. Soov ise endale reeglid valida või kehtestada.
  • Nõrk analüüsivõime, kuid tugev süntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
  • Andekal lapsel võivad tema isiksuseomaduste tõttu kergesti tekkida õpetajatega konfliktid, mistõttu ta langebki probleemsete õpilaste hulka enne, kui ta andeid märgatagi jõutakse.
  • Andekad protestivad õpetajate käitumise vastu kohe, kui tajuvad pisukestki ebaõiglust või ebaloogilisust; kipuvad kõike, mida nad mõtlevad, välja ütlema.
  • Kalduvad igavuse korral õpetaja juttu mitte kuulama; vihkavad rutiini ja kahtlevad kõiges.
  • Sellele lisandub vahel ka halb läbisaamine klassikaaslastega: andekas tajub oma vaimset üleolekut.
  • Liiga andekat tavaliselt liidriks ei valita, ent tema ei talu endast rumalamat juhti.
  • Andeka erilisus võib teisi ärritada ning tema saavutused kadedaks teha.

2 kommentaari teemale “Andekus – kas erivajadus või varjatus?”

  1. asperger ütleb:

    Soovitan vaadata youtube’ist dokfilmi “Koolitades maailma”, kus näidatakse, kuidas meie koolisüsteem tekitab ja hoiab alal ülemaailmset vaesust ja kuidas koolisüsteemi tõttu on kõige andekamatel inimestel võimatu pärast kooli lõpetamist endale ühiskonnas inimväärset kohta leida. Siin artiklis nimetatakse viitele õppivaid ja kuldmedalitega lõpetavaid läbipõlejaid “pseudoandekateks”. Edukad on meie ühiskonnas just peamiselt vähemandekad, ekstravertsemad psühhopaatlike kalduvustega inimesed. Edukuse ja andekuse samastamine on väga vale ja libe tee. Pean siis silmas seda kohta artiklis (kuigi see samastamine kajab läbi ka artikli teistest kohtadest):

    “Samas ei tohi unustada ka pseudo­andekust, kus ainukest last, pere pesamuna, firma ainupärijat sunnitakse õppima viitele ja ainult viitele. Endine Tallinna ülikooli rektor Rein Raud avaldas kunagi ühes raadiointervjuus imestust fakti üle, et paljud gümnaasiumi lõpetanud kuld- ja hõbemedalistid ei jõua lõpukursuseni ega ole ka edasises karjääris edukad – põlevad lihtsalt läbi …”

  2. Laine ütleb:

    Lugupeetud Toivo Niibergi artikkel on igati asjakohane ja andekate ning võimekate õpilaste äratundmine on oluline kõigis laste vanuseastmetes. Kui õpetajad ei ole selles osas suutlikud, tekib rohkelt kasvatusprobleeme, andekatel on siis lihtsalt igav. Kodu ja keskkond tulevad kasvatusküsimustega veel kehvemini sageli toime ja see on ohtlik, tegemata tööst võib tulemuseks olla tulemuseks osavate sulide, aferistide, petturite ja edukate karjeristide põlvkonnad. Õpetajate hariduse andmisel peavad saama nad parima, mis võimalik ja ka tasustatud peab olema nende ühiskonnas prioriteediks tunnistatud tegevus. Näib, et liiale on mindud ka iga hinna eest kuld- ja hõbemedalite saavutamine, nende taga võib tõesti olla ülipüüdlik keskpärasus.

Leave a Reply to asperger

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!