KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Elukogenud tudengid annavad verinoortele silmad ette

11. mai 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Ikka kõrgustesse! Bioloogiaõpetaja lisaeriala õppe läbinud Evelin Toom, Kaili Kivi ja Silja Mall. Foto: Sirje Pärismaa

Ülikoolid kurdavad õpetajaks õppivate noorte nappuse üle. Samal ajal kohtab loengusaalis üha enam juba küpses eas tudengeid. Kuidas on nad hakkama saanud? Lõpusirgele jõudnud annavad aru.

Kui Kaili Kivi (47), Evelin Toom (46) ja Silja Mall (48) kahe aasta eest kuulsid, et Tartu ülikool pakub töötavaile õpetajaile võimalust tulla omandama loodusainete õpetaja lisaeriala, ei mõelnud nad pikalt. Valida sai nelja aine – bioloogia, geograafia, keemia ja füüsika – vahel. Et kõigil kolmel tuli koolis lisaks oma ainele anda ka bioloogiatunde, langes ülikooliski valik just bioloogia kasuks.

Nüüd on nad jõudnud lõpusirgele. Ehkki iga kuu tuli töö ja pere kõrvalt pikki päevi Tartus olla, on Kivi, Toom ja Mall väga rahul.

Õpin nüüd endale, huviga ja tean, mida tahan,“ räägib Kaili Kivi. „Kui mõnikord tundubki, et mõni teema pole vajalik, siis tean, et tulevikus võib just seda vaja minna.“

Lüganuse koolis töötav Kivi on juba neljandat (!) ringi kõrgkoolis. Aastate eest lõpetas ta põllumajandusülikoolis agronoomia. Kuna erialast tööd polnud võtta, sattus hea keelteoskusega neiu kooli inglise keele õpetajaks. Et pedagoogilist haridust tal polnud, seadiski ta sammud Tallinna ülikooli klassiõpetajaks õppima. Järgnes inglise keele õpetaja eriala Tartu ülikoolis. Lõpetas ta 2001. aastal ja mõtles, et nüüd on õppimisega küll ühel pool, saab pühenduda perele ja tööle. Aga lapsed sirgusid suureks, koolis anti inglise keele kõrvale ka bioloogiatunnid ja nii tekkis Kaili Kivil mõte tulla uuesti ülikooli – seekord bioloogiaõpetaja paberi järele.

Tulin siiski teadmisi koguma, mitte paberi järele,“ täpsustab Kivi. „Tean ja oskan igapäevases õpetajatöös nagunii palju, nüüd saan teada, kuidas teha veel paremini.“

Näiteks kulub marjaks ära õpetus, kuidas probleemõpet läbi viia. Palju õpivad kursusekaaslased ka üksteise kogemustest.

Õpin, et oma töös mitte manduda, vaid saada juurde midagi uut ja teha elu huvitavamaks,“ lausub Kaili Kivi.

Kergem kui varem

23 aastat Elva gümnaasiumis töötanud Evelin Toom on aegade vältel õpetanud erinevaid aineid ja võtnud motoks: et jälle midagi uut õpetada, peab ennast arendama. Ta on lõpetanud Tartu õpetajate seminari klassiõpetaja eriala ja lisaerialana tudeerinud saksa keelt ja loodusõpetust, mida ka praegu teises kooliastmes õpetab.

Kaasava hariduse tulekuga koges Toom, et ei suuda klassijuhataja tööd nii hästi teha, kui peaks, ja läks õppima Tallinna ülikooli eripedagoogikat. Lõpetamise järel avanes talle võimalus omandada Tartu ülikoolis bioloogiaõpetaja lisaeriala.

Kuna viin atsakamaid lapsi juba neljandast klassist olümpiaadidele, sain aru, et pean õpetajana rohkem oskama,“ põhjendab Toom.

Ta võrdleb praegusi õpinguid eripedagoogika stuudiumiga ja ütleb, et kuigi ise on ta nüüd vanem, on kõrgkoolis siiski kergem. Kas või sellepärast, et ei pea igal nädalavahetusel õppetööl käima. Palju antakse kodutöid, mida saab oma kogemuse baasil lahendada.

Kui Tallinna ülikooli läksin, oli noorem laps alles esimeses klassis. Vanem poeg õppis juba Tallinnas, käisimegi koos. Toetava pereta poleks ma saanud midagi teha,“ tunnustab Toom oma lähedasi.

Tal on juba järgminegi plaan varuks. Kuna klassiõpetaja eriala omandas ta rakenduskõrgharidusena, tahab ta ka magistrikraadi.

Olen imestunud, et õpime oma kursusel vaid neljakesi bioloogiaõpetajaks,“ lausub Silja Mall. „Millised õppejõud! Milline seltskond! Kus ülejäänud on ja millest küll nad ilma jäävad!“

Mall õpetab Tartu kutsehariduskeskuses geograafiat, aga kuna tema koormus on väike, paluti tal ka bioloogiatunde anda. Mall arvas, et pole selleks pädev, ja tuligi veel kord ülikooli. Eelmistest õpingutest polegi väga palju möödas, magistrikraadi sai ta 2006. aastal.

Vahet pole, millal õppida, kogu aeg on mõnus,“ sõnab Mall, kes pakkus kursusekaaslastele Tartus õppetöö ajal ka ulualust. Seltsis segasem õhtuti õppida!

Mees nagu orkester

Viimased kaheksa aastat Jõgeva muusikakoolis kitarriõpetajana töötanud Aivar Mihkelson (57) on olnud elus paljudes ametites: nii laevapuusepp, plaatija, ehitaja, tööõpetuse õpetaja kui ka orkestrijuht. Nüüd on ta jõudnud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhi – loovtegevuse õpetaja õpingutega lõpule.

Kaitsta on jäänud veel seminaritöö ja sooritada lõpueksam. Kui kõik laabub, lõpetan koos kursusekaaslastega nominaalaja piires, see tähendab nelja aastaga,“ räägib Mihkelson. „Mul ei olnud varem kõrgharidust, kuid huvi teadmiste vastu on olnud alati. Diplom ei olnud õppima asumise ajend, siiski soovin alustatu lõpule viia.“

Erialavalik ei olnud algul kindlalt paigas. Huvijuhi – loovtegevuse õpetaja kasuks langes valik just nimetuse teise osa – „loovtegevuse“ tõttu. Eks ole ju ka muusika loovtegevus.

Õppima tulekut pole ta kordagi kahetsenud. Kõige raskem oli kahes kohas töötades ja paar korda kuus ansamblis mängides õppimiseks leida aega. Innustajaks on kogu aeg olnud tütar.

Ülikooliajal olen tutvunud toredate noorte inimestega, leidnud uusi sõpru,“ sõnab Mihkelson. Hoog on sees. Tulevikus soovib ta õppida selgeks mõne keele, seda küll mitte akadeemilises keskkonnas, vaid kursustel.

Mihkelson ütleb, et jätkab samas ametis, aga on valmis uuteks väljakutseteks.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas vanemad õppijad erinevad noorematest?

 

Agda Grahv, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna koordinaator:

Igal aastal satub vastuvõtukandidaatide hulka mõni vanem õppija, kes vajab õppima tulemiseks julgustust ja tuge. Varasemate näidete põhjal on mul hea kandidaate julgustada, et vanus on kõrgkoolis õppimisel kõrvaline aspekt ning motiveeritud õppimist ja arendavat sotsiaalset keskkonda akadeemilises õhkkonnas määravad hoopis teised tegurid.

Ilusad on lõpuaktuse hetked, kui 35+ õppija meenutab meie vastuvõtuaegset telefonivestlust ja tänab südamest omaaegse julgustamise eest.

 

Anne Laius, TÜ loodusteadusliku hariduse keskuse bioloogiahariduse dotsent:

Noored on kõigesööjad ega oska veel eristada, mis on neile väga vajalik ja mis lihtsalt üldhariv. Vanemad õppijad tahavad õppejõududelt tunduvalt konkreetsemaid asju kuulda. Nad teavad oma vajakajäämisi ega ole nõus õppima kõike, mis jääb väljapoole vajalikku. Näiteks kõiki maailma putukaid ei pea nad vajalikuks selgeks õppida, sest teavad, et putukatele on koolis ette nähtud vaid üks tund.

Loengutes on nad aktiivsed. Ja mis kõige tähtsam: jagavad vastastikku kogemusi. Neil on, millest rääkida. Kõige parem ongi kaaslastelt õppida. Nad tahavad ülikoolist maksimumi saada.

 


Tippsportlased ülikoolis

Kehalise kasvatuse õpetaja eriala on toonud ülikooli ka tuntud ja teenekaid spordimehi.

Sõudmise neljakordne Euroopa meister, olümpiamängudel pronksmedali teeninud Allar Raja (34) on varem lõpetanud sisekaitseakadeemia. Kuigi tippsportlase päevakava on tihe, tundis Raja, et mandub vaimselt – aju tahab veel ülesandeid. Just kehakultuuri eriala pakkus võimalust huvitavaid aineid õppides inimesse põhjalikumalt süüvida.

Füsioloogia ja biokeemia, mis on olnud mõnele õpingukaaslasele komistuskiviks, on minu jaoks need ained, mille pärast ülikooli läksin. Olen neid huviga õppinud,“ räägib Raja.

Kõige raskemaks on osutunud hoopis „kerged“ ained, suusatamine ongi senini tegemata. Samas möönab Raja, et kui lapsi õpetada, peab ka seda teadma.

Õpingute ajal oli Raja koolis ka vaatluspraktikal. Talle avaldas muljet, kui huvitavalt tunde antakse.

On näha, et koolides on uuema aja õpetajate põlvkond, vähemalt Tartu ülikoolist tulevad küll sellised,“ märgib Raja.

Avatud ülikoolis kestavad õpingud neli aastat. Viimane aasta on Rajal pooleli, sest olümpiamängud tulid peale ja enam ei jõudnud ta kodunt Tartusse käia. Polnud võimalust kulutada mitu tundi ühe eksami tegemiseks.

Elu on läinud niimoodi, et mõned eksamid on jäänud tegemata,“ kahetseb Raja. „Elan Pärnus, teen sporti, mul on pere, kohe sünnib teine laps. Asi pole selles, et ei viitsiks õppida, vaid praegu pole millegi arvelt aega võtta. On siiski kindel plaan ülikool ära lõpetada. Arvan, et elus tuleb see hetk, mil jõuan eksamid ära teha. Okas ikka torgib hinges.“

Raja ei oska praegu öelda, kas ta kehalise kasvatuse õpetajana tööle asuks, aga on kindel, et diplom annab rohkem valikuvõimalusi.

Ka endine murdmaasuusataja Vahur Teppan (33) alustas 2013. aasta sügisel kehakultuuriõpinguid. „Käisin Tartu ülikoolis ka pisut nooremast peast,“ lausub Teppan. Esimesel korral õppis ta infotehnoloogiat, 2006. aastal sai bakalaureusekraadi.

Kehakultuuri valis Teppan, kui soovis alustada laste ja noorte treeneritööd – ta on ise terve elu suusasporti teinud.

Teppan ei välista kooli kehalise kasvatuse õpetaja tööd. Lisaks suusatreeneri ametile on ta olnud lasteaia- ja koolilaste suusaõpetaja nii suusaliidu Suusabussi projekti raames kui ka Limpa suusakoolis Tartus.

Praegu on suusatamise propageerimise tööd palju, õpetajaamet ei mahu kogu õppeaasta vältel päevakavasse,“ ütleb Teppan. Ülikooliõpingud said esimese kahe õppeaastaga suures mahus tehtud, aga koera saba – lõputöö – on ületamata jäänud.

Soovin töö selle kalendriaasta jooksul valmis saada,“ ütleb Teppan.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!