SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Härda Kurtna: „Nüüd reisin ma oma lõbuks“

11. mai 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Giiditöö vastu peab huvi olema, mitte ainult, et teen töö ära,“ ütleb Härda Kurtna. Foto: Annika Poldre

 

Härda Kurtnal on ühtviisi pikk nii inglise keele õpetaja kui ka giidistaaž. Põhjalik ja nõudlik on ta olnud mõlemas ametis. Ta on õpetajaid suviti Värskas koolitanud, giidieksamitki vastu võtnud. Nüüd otsustas ta pühenduda oma lastelastelastele ja omaenda lõbuks reisimisele.

Mina mäletan õpetaja Kurtnat Tallinna 10. keskkooli ajast kui ranget inglise keele õpetajat, kes kahjuks meie klassile tunde ei andnud. Ütlen kahjuks, aga toona tundsime kaasa neile, kes tema tundides õppima pidid. Aastaid hiljem kuulsin turismi ringkonnas Härda Kurtnast kui väga professionaalsest giidist. Nüüd oli põhjust leheloo jaoks Tallinnas kohtuda.

Kurtna on kõrgest east hoolimata särav ja energiast tulvil ning tema vanust on väga raske arvata. „Mul on elus vedanud keele ja kõige muuga,“ ütleb ta. Lugupeetud õpetaja ja giid on Tartu ülikoolis algul vene keelt õppinud ning see haridus andis talle võimaluse töötada sünkroontõlgina. Kuid ta on õppinud ka kulinaariat ja juhtinud restorani, töötanud autotranspordis, kus on õpetanud ülemustele inglise keelt, olnud olümpiaregati ajal vippide vastuvõtu ülem, õpetanud pikka aega inglise keelt ning reisinud ohtralt.

Läbilööja Venemaal

Reisinud olen ma tõesti palju,“ tunnistab Kurtna, „kõigepealt käisin oma klassi lastega ja kõige halvemini käituvad poisidki teistest klassidest said kaasa ning olid väga tublid, nagu ära vahetatud.“

Giiditöö algas Venemaa tuuridega. „Olin vene ajal gruppide saatja, igal pool olid kohalikud giidid. Nii sai peaaegu terve Venemaa 1980-ndatel läbi traalitud.“ Kurtna peab ennast läbilööjaks, Venemaa andis kogemuse, kus tuli ootamatuid olukordi lahendada. „Ma olen üsna hea olukordade lahendaja, lähen julgesti peale,“ ütleb ta ja toob näite. Lennukid seisid, palju gruppe ootas lennujaamas. „Ma mõtlesin, et kui ma ootan kõigi nende järel, ei jõua me üldse Buhhaarasse. Läksin lennujaama ülema juurde, ütlesin: kõik grupid on juba hiljaks jäänud, aga meie jõuaksime veel rongile ja Buhhaarasse. Kui te olete mõistlik, siis lasete meid ette, teised ei jõua niikuinii enam kuskile. Olin enne teistelt järele uurinud, ei ajanud pada. Ja kujutage ette, see mees laskiski meie grupi ette. Kõik vaatasid, et kuidas – tulid kõige viimasena ja lähevad esimesena.“

Asjaajamine sobis Kurtnale, kes oma sõnul läks igalt poolt läbi. „Olen Venemaal rännanud kuni Altai mägedeni, sõitnud bussi ja rongiga ning lennanud Kesk-Aasiasse. Moskvat ja Leningradi tundsin nagu oma linna. Nüüd ei ole Moskvas ammu käinud.“

Parteituna ei pääsenud ta tol ajal nn headesse maadesse, kuid sai näha Indiat. „Võõras ja omapärane maa. Seal oli mul väga hea giid, mina tõlkisin. Ma olengi palju tõlgina reisinud.“

Vene aja lõpus hakkasid eestlased rohkem reisima. Kuna gruppides oli enamasti nii eestlasi kui ka venelasi, tuli Kurtnal tõlkida giidide juttu kahte keelde. „Ma õppisin palju, reisisin sageli ka giidina, aga väga tihti võtsime suurlinnades kohaliku giidi.“ Pariisi kolmetunnine bussireis näitas, et tal on jalgsi kõik olulised kohad läbi käidud. „Õppisin ise selgeks. Tundsin Pariisi juba nagu Tallinna.“

Nii Pariisis kui ka Londonis on ta olnud ka giidiks. Albioni pealinnas enda sõnul mõnuga, kuigi salaja, sest seal tuli kasutada kohalikku giidi, aga see oli Eesti firmale kulukas. „Olen kõik oma lapselapsed oma kulu ja kirjadega Londonisse viinud,“ ütleb Kurtna, kes äsja sealt naasis, ja lisab: „Nüüd otsustasin, et sinna ma rohkem ei lähe, see ei ole enam minu London.“

Brittide pealinn on muutunud, ilusad väikesed majakesed kadunud, linn on pilvelõhkujaid täis. „Käisin kõige kõrgema vaatetorni juures ega leidnud sealt ühte ilusat maja, mis oleks pidanud näha olema. Läksin ühe töötaja juurde ja kurtsin, et otsin ilusat maja, aga siit vaatab vastu mitte just ilus. Ta hakkas naerma, et see maja on alles, aga kole varjab ilusa ära. Käisin mööda tuttavaid tänavaid, osa tundusid väga võõrad.“

Inglise keele õpetajale on London loomulikult eriti südamelähedane, aga Kurtna kiidab ka Pariisi. „Olen enam-vähem kõik Euroopa suurlinnad läbi käinud, kõik on huvitavad,“ ütleb ta. „Nüüd olen hakanud väisama endisi sotsmaid, ka need on peaaegu kõik nähtud.“

Giid on iseõppija

Giiditöös on tulnud õppida täiesti tundmatuid asju. Näiteks parlamendisaadikutega reisides õppis ta enne nagu hull. Kord, kui ei jõudnud õppida ega saanud kuskilt vajalikku materjali, oli lootus võtta kohalik giid. Aga ei saanud. Siis tõusis ta hommikul kell viis ja läks, kaart käes, linna uurima.

Kui Tallinna hakkasid saabuma kruiisilaevad, kutsuti Härda Kurtna turiste vastu võtma. „Esialgu randusid laevad kaugel, linna sõit võttis 45 minutit, tuli sel ajal rääkida,“ ütleb ta. „Alates nõukaaja lõpust, kui hakkasid kruiisilaevad tulema, olen kõik suved neid giidina vastu võtnud.“

Interneti ajal on lihtne giid olla. Kui Kurtna alustas, tuli materjal endal kokku otsida. Oma viimases koolis, Õismäe humanitaargümnaasiumis õpetas Kurtna lisaks inglise keelele ka giidioskusi. Seegi õppematerjal tuli endal koostada. „Mul olid erigrupid parimatest õpilastest, kes olid huvitatud. Panin programmi kokku, õpetasin neile ka tõlkimist,“ meenutab ta kooliaega, mis lõppes 2008. aastal.

Kiire taip ja hea suhtlemisoskus

Kui küsin, milline peab olema giid ja millised omadused on selles töös olulised, vastab mu vestluskaaslane: „Peab olema julgust, taipu. Peab kiiresti reageerima. Tuleb kiiresti vastu võtta otsuseid ja ei tohi kahelda. Ta toob näite: „Oleme kahekesi giidiga bussis, meil on vaja rääkida sellest, mida näeme, aga tema räägib maast ja ilmast. Segan siis vahele, et me vaatame praegu vaatamisväärsusi, teine giid räägib hiljem oma juttu edasi. Niisuguseid olukordi on tulnud lahendada.“ Kas õpetaja või giid, mõlemad töötavad inimestega. „Suhelda peab oskama, selleta ei saa kumbagi tööd teha,“ arvab Kurtna.

Tean giide, kes ütlevad, et õpilastega nad ei reisi. Kurtna on õpilastega palju sõitnud, aga see oli toona, praegused õpilased on teistsugused – iseteadvad, võtavad õpetajat kui teenindajat. „See hakkas peale veel siis, kui mina olin koolis,“ ütleb endine õpetaja. „Kuigi mind nii ei koheldud, olin austatud õpetaja. Aga miks nii läks, ei oska ma öelda.“

Ta on ka tujukate klientidega hakkama saanud. „Igal giidil peab olema varuks midagi, kuidas saada terve grupp enda valdusesse,“ lisab mu jutukaaslane. „Mul ei ole mälestusi, et midagi oleks pahasti läinud, olen kiire ümberorienteeruja. Mulle sobisid nii õpetaja- kui ka giidiamet.“

Töised suved olid võimalikud, sest lapsed olid tublid. „Mu mees sai autoõnnetusel surma, kuid tuttavad ja naabrid hoidsid lastel silma peal.“ Lapsed, kaks tütart, harjusid olema iseseisvad.

Kurtna tütred ei läinud kumbki inglise keelt õppima ega hakanud giidiks. Kuid üks lapselaps, noormees, kes on lõpetamas TTÜ-d IT-erialal, on käinud vanaema jälgedes. „Tema oli huvitatud ja ma õpetasin ta välja. See töö istus talle,“ ütleb vanaema.

Olen hästi elanud,“ ütleb Kurtna, kel on neli lapselast ja kaks lapselapselast. „Pisikestega mul tegemist jagub, poiss sai neli ja tüdruk läheb kooli.“ Just järeltulijate pärast tuli aktiivselt tegutsenud daam mõttele, et kell on kukkunud. Juba eelmisel aastal tõmbus ta giiditööst tagasi, tehes tuure ainult vippidele. Need sõidud olid tema sõnul väga huvitavad, sest klientideks olid soliidsed inimesed, kellele tuli Mercedesega ringi sõites tutvustada peamiselt Tallinna, aga ka Tartut.

Nüüd reisima ja tantsima

Kurtnat on kutsutud oma suurte kogemustega õpetama, aga see pole teda huvitanud. „Ma ei taha õpetada. Reisin nüüd ise palju,“ ütleb ta. Kõik Eestimaa paigad pole veel nähtud. Mulluse reisiga Setumaale ülemsootska valimistele käis ta esmakordselt Moostes ja Räpinas.

Eestis on mul mõnigi koht käimata. Tunnen huvi rabade vastu, pole näinud Kurtna järvi. Mõisaid on palju restaureeritud. Huvitavaid kohti on küll, tasub mööda Eestimaad ringi sõita,“ arvab ta.

Järgmine reis viib tegusa daami Rootsi. Koos Mustamäe pensionäride klubiga vaatama kuningriigi mõisaid ja losse. „Ma alles läksin sinna klubisse,“ ütleb Kurtna ja küsib: „Kas teate, mis on Zumba?“. See on tempokas tants, mille näidistunnis ta hiljuti käis. See toob meelde ammuse aja, mil ta tegeles peotantsuga ning tõusis valsis võisteldes oma partneriga teisele kohale. Armastus tantsu vastu sai alguse kooliajast, kui Tallinna 2. keskkoolis olid kolmapäeviti ja nädala lõpus tantsupeod. Tantsimine jäi pooleli Tartu õpingute tõttu. Nüüd teeb rõõmu seitsmeaastane lapselapselaps, kes teeb peotantsus edusamme. Vanavanaema kavatseb sügisel Zumbaga alustada.

Väga palju aastaid on suved läinud reisidele, aga see sobis mulle, ma tegin seda hea meelega,“ ütleb ta. Nüüd on lõpetamisotsus nii kindel, et kui talt küsiti, kas siis tuled, kui oleme hädas, vastas ta: „Ma arvan, et ei tule.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!