SEIKLUS
ÕPL tellimine

Jõgisalu looming kannab lugeja metsa ja minevikku

18. mai 2018 Krista Kumberg Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf ja lastekirjanduse uurija - Kommenteeri artiklit

Kirjanik Harri Jõgisalu Märjamaa raamatukogus. Esimese jutuna kooliõpikus ilmus talt 1967. aasta aabitsas lugu „Sipelgas ja tigu“. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

 

Harri Jõgisalu kirjutas sellest, mida tunneb ja millesse usub – see tagab ka praegu, et tema raamatud lähevad inimestele korda.

Ma pole kunagi käinud oma vanaema majas. See suitsutare, milles mu isa meheks kasvas, lammutati enne mu kaelakandmise ja märkamise-mäletamise aega.

Ometi sain seal mõni aasta tagasi ringi vaadata. Seda nimelt Harri Jõgisalu silmade läbi, lugedes kogumikust „Mu kodune Eestimaa. Läänemaa radadel“ (2009) tema artiklit. Seal pajatab autor ajaloo alajaotuses suitsutaredest ja kirjeldab neid, kuhu ta viiekümnendail aastail oma õpilastega matkates sattus. Tema varem ilmunud raamatutes saab samuti matkata – ikka loodusesse ja vana aja asjade manu.

Loodus ja kodulugu

Jõgisalu on üks neist kirjanikest, kes hakkas kirjutama lastest ja lastele oma elukutse tõttu. Ta on usutlustes tunnistanud, et tahtis kogu aeg õpetajaks saada, kirjutas sellest koguni algkooli lõpukirjandis. Läänemaal Paadrema Rüüsmaa põlistalus 24. augustil 1922 sündinud poiss lõpetas kohaliku algkooli 1936. aastal. Õpingud ja elu viisid teda pedagoogikast esialgu laias kaares mööda – kõigepealt tuli Tallinna poeglaste kaubandus-ärindus keskkool (1940), siis Tallinna poeglaste kommertskool (1941). Segastel sõja-aastatel oli ta Martnas, Rõudes ja Lihulas õpetaja, 1941. ja 1944. aastal lühikest aega Saksa sõjaväe teenistuses, selle eest 1944–1946 Venemaal vangilaagris. Vabanemise järel sai ta tööle Saulepi mittetäielikku keskkooli, sealt peagi Märjamaa keskkooli, kus töötas kolmkümmend aastat, enne kui vabakutseliseks kirjanikuks jäi.

Töö kõrvalt omandas Jõgisalu Tallinna õpetajate instituudis aastaks 1950 bioloogia-geograafiaõpetaja eriala, õppis Leningradi Herzeni-nim pedagoogilises instituudis bioloogia-keemia teaduskonnas, mille lõpetas 1955. aastal.

Kirjanik Harri Jõgisalu 1960. aastate algul oma 3-aastase tütre Miinaga.

Jõgisalu oli esialgu kirjutav õpetaja, siis sai temast õpetav kirjanik. Õppeaineteks loodus ja kodulugu – nii koolmeistril kui ka kirjanikul. Ta leidis oma teemad kohe, aga mitte vara. Oli esimese raamatu ilmumise ajal üle neljakümne. Eelmise sajandi keskpaiku noore mehena kooli tööle asudes oli kirjutama hakkamises ehk rohkem välist survet kui sisemist sundi. Tollal toimusid õpilaste kunstilise isetegevuse olümpiaadid, aga kust võtta sobilikku repertuaari? Ega jäänudki muud üle, kui tuli ise kirjutada. Nii valmis 1948. aastal näidend „Täismehed“, mis jõudis otsaga koguni Estonia teatri lavale. Oma kooli tarbeks sündis neid lisaks veelgi. Autor oli siis kahekümne kuue aastane.

Siis tuli mängu koolivend Holger Pukk, kellega kommertskoolis ajalehte Poiste Hääl tehti ja kes nüüd ajalehe Säde toimetuses töötas. Tema ja teise koolivenna Manivald Kesamaa õhutusel hakkas Jõgisalu lastejutte kirjutama ja neid lasteajakirjanduses avaldama. Debüüt ajakirjas Pioneer toimus aastal 1956 jutuga „Nääps“. Kümmekonna aasta pärast sai juttudest esimene raamat „Käopoja tänu“ (1967). Muuseas, pikki aastaid kuulus raamat õpilaste koolilugemisvarasse.

Kohe oli paigas ka kirjaniku põhiteema – loodus. Nüüd, olnule tagantjärele kaedes võib üldistades öelda, et toimus kasvamine. Kasvamine mitmes mõttes – kergemalt keerulisemaks, õhemast paksemaks, mudilasraamatutest vaheastmeid pidi täiskasvanute kirjanduseks, tõsinenud on esituslaad. Kirjaniku aktivas on mitu täiskasvanutele mõeldud teost – koduloolised kogumikud ja isiklikud mälestused sealhulgas.

Esimesed jutud kirjutas Jõgisalu kõige pisematele. Nendes on rahvaluulelikkust ja mõistujutule omast – rebane paneb jänesele ette kasukad ära vahetada. Edev jänks tahaks uhke sabaga kasukat küll, aga oma kehakate ei tule kuidagi üle kõrvade, sikuta, palju tahad. Rebane teab head nõu – vaja kurgu alt natuke lahti päästa – ja on varmalt nõus appi hakkama.

Jõgisalu ei pane loomadele vesti ja pintsakut selga, ei lase saakloomal kiskjaga koos kakaod rüübata. Mis kehtib looduses, kehtib ka tema muinaslugudes. Need aitavad väikelapsel loodusega tuttavaks saada, annavad palahaaval jõukohaseid teadmisi ja äratavad huvi ning poolehoidu.

Kuigi kooliõpetaja, on Jõgisalu koolielust kirjutanud õige niti-natike, sedavõrd, kui hädapärast vaja. Lastest, seda küll. Aasta pärast esimest raamatut ilmus uus – „Sass ja Jass“ (1968). Need on kaks algajat koolipoissi, kelle abil autor eeskuju ja tagakuju võtet kasutades väikesi, aga olulisi õpetusi-soovitusi jagab. Ei osuta liialt näpuga, kirjanikul on muie suunurgas ja naer silmades ning ta eeldab, et lugeja oma tarkusest peaks sõnumini jõudma küll.

Näiteks kasvatavad poisid kord kõrvitsaid. Kuidas see küll nii läks, et üks saagi sügisel suure vaevaga käru peale vinnab ja teine oma kõrvitsa püksitaskusse peidab?

Omaette olemise raamatud

Nüüd jääb neli aastat vahet, enne kui ilmub „Suutäis soolast“ (1974). Raamat vaatleb lapsi koolipriil ajal, matkadel ja klassivälises tegevuses. Humoorikalt tögab autor taunimisväärset ja laseb poistel imetleda looduse ilu, märgata maailma enda ümber. Järjekindlalt hoiatab õpetaja Jõgisalu oma hoolealuseid barbaarse käitumise eest looduses.

Raamat „Kärp“ (1981) oli mõneti ootuspärane. Mingil ajal pidigi kirjanik lühikeste loodusjuttude juurest millegi mahukamani jõudma. Siin jälgib kirjanik kärbipere tegemisi. Aga see pole mitte reportaaž või olukirjeldus. Jõgisalu osutab looduse terviklikkusele, seostele – kui inimese tõttu hukkub kärp, jääb loomakesel pere loomata, pojad saamata, hulk mügrisid murdmata ja inimese aiamaa on ühtäkki nagu minikarstiala.

Me oleme selle suure looduse osa ja meie tegudel on tagajärjed – esialgu ehk märkamatud, aga nad on olemas. Paigas on ka autori stiil – rahulikult voolav jutustus, kus karakteri kirjeldamise ja juhtumuste järjestikku lükkimise asemel keskendutakse probleemile. Jõgisalu kirjutab omaette olemise raamatuid. Teos pälvis J. Smuuli nimelise preemia.

Ligi kümneaastaste vaheaegadega ilmusid tema järgmised loodusraamatud: jutukogud „Nõiutud allikas“ (1974), „Metsapaharet“ (1993) ja koos Lembit Tihkaniga kirjutatud „Kohtumised“ (2004), need on laia adressaadiga, pakuvad rõõmu igas eas loodusesõbrale.

Kaheksakümnendate keskel tuli Jõgisalu loomingusse koduloo teema. „Maaleib“ (1985) viib lugejad Kihnu saarele. Autori tutvus ja kiindumus sellesse väikesaarde ning saarerahvasse sai alguse palju varem – viiekümnendatel, kui autor napilt kolmkümmend ja üldsegi mitte veel kirjanik.

Raamatus pole mitte üksnes kahe linnalapse suvi vanaema juures ega ka ainult ühe Eestimaa piirkonna eluviisi kirjeldus. Raamat kõneleb lapsele sellest, et triibuseeliku õmblemine algab lamba pügamisest. Lapsele, kes teab, et piima ja leiba saab poest, on see tõeliselt maailmapilti avardav. Siin kõneldakse traditsioonidest, eestlaste põlistest eetilistest hoiakutest.

Kaheksakümnendate sihikindla venestamispoliitika taustal võib oletada, et raamatut kirjutama ajendas muuhulgas ohutunne. Koos Henno Käo piltidega on juturaamatul teatmeteose mõõdet. Seda on tunnistanud-tunnustanud ka Anu Raud. Seegi raamat pälvis lastekirjanduse kategoorias J. Smuuli nimelise preemia.

Kahekümne aasta pärast lisandus koduloo teema jätkuks „Vesiratta Madis“ (2005). Madis on poiss, kes elab talus, mis on ühtlasi talumuuseum. See raamat on pilguheit vana aja ainelisele ja vaimsele kultuurile, eluviisile. Meenutab tibake Kustas Põldmaa teoseid. Saab teada, kuidas vanasti tuli üles võeti, leiba tehti, suitsusauna köeti, rauda sepistati, milliseid kombeid järgiti jne. Vaade sellele on peategelase ja adressaadi valiku tõttu lapsesilmne.

Tundub, et nii Kihnu kui ka Vesiratta (Sillaotsa) talumuuseumi puhul oli kogutud materjali hulk nõnda suur, et patt olnuks piirduda ühe raamatuga. Nii valmisid täiskasvanutele mõeldud ja rikkalikult fotodega illustreeritud „Meri põlõm’te paljas vesi“ ja „Vesiratta talumuuseum“, mõlemad ilmusid aastal 2006. Sama teema kõrvalharuks võib lugeda kaht folkloorse pärandi kogumikku, mis valminud koos Lembit Tihkaniga: „Lugusid vanalt Läänemaalt“ (1989) ja „Tulihända püüdmas“ (2001).

Rahulikult oma rajal

Kord tuleb kätte ka see aeg, et oma isiklikud mälestused ja käekäik paberile panna. Kellel jõuab see aeg juba kahekümneselt, kellel veidike hiljem. Üle seitsmekümneselt näiteks. „Valel poolel“ (1998), „„Grand Marinast“ Kadriorgu“ (2007, 2011), „Märjamaalt Tallinna ja kaugemale“ (2011) lähtuvad oma saatusest, aga neis on piisavalt üldistusjõudu ja laiemat vaadet olnud aegadele. Aastal 2011 ilmunud „Lummus“ jutustab teise mälestusi – noorel Siberisse viidul on toeks lapsepõlveaeg Eestis. Kodumaale naasnuna ja eaka mehena on ta ent Siberis veedetud aastate lummuses.

Jõgisalu soovib oma loominguga panna lugejat märkama Eestimaa ilu ning ei lase unustada esivanemate tarkust. Ta ei hooli sellest, et moodsad ajad justkui nõuaks tempokamat esituslaadi ja kiiresti vahelduvaid põnevaid sündmusi.

Ta ei karda, et lugeja ei saa vana aja asjust aru, ja seletab rahulikult, aegamööda. Jätkab kindlalt oma valitud rajal. Jõgisalu viimaste raamatute kohta öeldaks koolmeistri keeles „kinnistamine“. „Muistendid igavikust“ (2012) võtab kokku elu tekkimise, inimese saamisloo, looduse kujunemise ja kujundamise.

2013. aastal ilmunud „Liisi, Kaspar ja teised kiisud“ on kimbuke kassidega koos elamise jutte, kuid siingi võtab õpetaja Jõgisalu puhuti ohjad enda kätte ja pajatab kaslaste ajaloost ning ajaloolistest kaslastest. Viimaseks jäi „Eesti vanasõnade juturaamat“ (2014). See esitab hulga pärimuslugusid ja teemaks on endiselt elu ja olme vanal ajal.

Võib paatoseta väita, et Harri Jõgisalu kirjutas, kuni elas. Ta oli 18. septembril 2014 siitilmast minnes 92 – vanim eesti tegevkirjanik.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!