Õpetajate Leht

Kodutööd – kas eelmise sajandi igand?

4. mai 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Huvitava kooli parimate praktikate päeval jagasid oma koolide kogemusi kodutöödest Tartu erakooli õppedirektor Marjeta Venno, Põlva kooli õppejuht Kaie Lõhmus ja Tallinna Õismäe vene lütseumi direktor Rita Juhanson. Fotod: Angela Ader

 

Kodutööd on osa õppureid ja vanemaid kuulutanud eelmise sajandi igandiks. Samas arvavad paljud õpetajad, et kodutööde kaudu harjutame ja kinnistame õpitut ning arendame õpilastes kohusetunnet. Kuidas oleks mõistlik? „Huvitava kooli“ parimate praktikate päeval jagasid koolid oma kogemusi, kuidas vähendada õpilaste kodust koormust ja muuta kodutööd kasulikumaks.

Õpituba korraldasid kolm eripalgelist kooli: Tartu erakool, Põlva kool ja Tallinna Õismäe vene lütseum. Neis pole kodutöid päriselt ära kaotatud, vaid kontrolli alla on võetud nende maht ja siht.

Tartu erakoolis, kus kümne aasta jooksul on sündinud mitmeid haridusuuendusi – näiteks võeti kasutusele tahvelarvutid –, otsustati kahe aasta eest teha katse, kas on võimalik õppida kodutöödeta.

Õpitoas osalejatel paluti püsti tõusta ja valida rivis koht, lähtudes oma suhtumisest kodutöödesse.

Kooliaasta algul oli aktsioon – terve kuu pole mitte ühtegi kodutööd,“ meenutas õppedirektor Marjeta Venno. Raamatuid loeti siiski edasi, kuivõrd see pole kodutöö, vaid oluline kultuuriosa. Ka esimese klassi jütsidel jäi kodus lugemisoskuse lihvimine.

Pärast sellist „soojendust“ otsustati, et edaspidi on kodutöövaba aeg kaks korda aastas kaks nädalat – õppeaasta algul ja märtsi alguses.

Otsustati ka, et kui on ikka vaja kodus midagi harjutada, tuleb seda teha. Aga mitte iga päev. Õpetajad muutusid Venno sõnul õppetööd kavandades teadlikumaks ja õpilased tegutsesid tunnis efektiivsemalt, kui teadsid, et sellega saab vältida kodutööd.

Üks õpetaja tegi katse: andis tunnis teha kolm ülesannet, mida varem kodutöös oli kasutanud, ja nägi, kui uskumatult palju aega see lastel võttis.

Hinnangud muutunud

Et saada tagasisidet muutustele, on korraldatud kaks küsitlust. Õpetajate hinnangutes on toimunud märgatavad nihked. 2016. aastal arvas kolmandik, et kodutööde ärajätmine põhjustas õppetöö kvaliteedi langust. Nüüd enamik õpetajaid enam nii ei arva.

Kahe aasta eest märkis üle 60% õpetajaist, et mõni õpitulemus jäi saavutamata. Nüüd andis ligi 90% sellele küsimusele eitava vastuse.

Kõige raskemaks osutus võõrkeeletunnis sõnade meeldejätmine, lastel kulub selleks erinevalt aega ja erineb ka õppimise tempo.

Ka ühe HEV-lapse vanem ütles, et peab lapsega siiski kodus õpitut üle kordama.

Kõigile selline lahendus ei sobi, arvestada tuleb igaühe individuaalsust,“ sõnas Venno.

Tänavuses küsitluses paluti õpetajail kirja panna ka kodutööde andmise eesmärgid.

90% arvas, et kodutöid tehakse tunnis õpitu kinnistamiseks, harjutamiseks ja kordamiseks, aga ka tunnitöö lõpetamiseks või millegi päheõppimiseks. Veerand õpetajaist märkis eesmärkidena loovtööd ja järgmise tunni sissejuhatust.

Tänavu tunnistas kolmveerand õpetajaist, et kodutööd on vajalikud vaid aeg-ajalt, ja alla 10% arvas, et need on hädavajalikud.

Protestinud pole ka vanemad – nad pole öelnud, et kui kodutöid ei anta, siis õppetööd ei toimugi.

Kahe aasta eest valla haridusreformi tagajärjel mitme kooli liitmisel tekkinud 900 õpilasega Põlva koolis leiti, et uues koolis tuleb mitmeid asju teha teistmoodi. Ümber vaadati ka kodutööde teema. Aktiivselt rääkisid kaasa õpilasesinduse liikmed, kes ei öelnud, et kodutöid ei tohi anda. Vastupidi, nad arvasid, et tunnis õpitu kinnistamiseks ja iseseisva õppimise oskuse arendamiseks on kodutöö vajalik, aga mõistlikes piirides. Õpetajad ja õpilased on jõudnud ühisele arusaamale: kodutöid ei pea andma, aga kui seda teha, siis eesmärgipäraselt ja mõõdukalt.

Spordipoiste reegel

Põlva kooli õppejuht Kaie Lõhmus rääkis humoorika loo, kuidas mitmest koolist tulnud lapsed uues koolis jõujooni paika panid. Lõpuklassis õppivad spordipoisid, kel kaaslaste seas autoriteeti, kehtestasid reegli: tunnis me õpime ega tee lollusi, püüame maksimaalselt selgeks saada, et õhtul oleks vaba aeg. Poisid julgustasid kaaslasi ka õpetajale tunnis küsimusi esitama, kui midagi jääb segaseks.

Esialgu pole võimalik, et üldse keegi kodus õppida ei anna, kuid meie suund on, et kodutööde osa peab kahanema miinimumini,“ sõnas Lõhmus.

Koolis tegutsevad Eesti parimate sekka kuuluvad õpilasfirmad ja ka seal tehakse palju kodus, kuid õpilaste jaoks pole see ebameeldiv kohustus, pigem vastupidi.

Tuhande õpilasega Tallinna Õismäe vene lütseumis panid kodutööde suurele mahule pidurid peale õpilased. Direktor Rita Juhanson meenutas vahejuhtumit, kui terve klass jättis matemaatikatundi minemata, sest paljudel oli kodutöö tegemata. Juhtkond vestles õpilastega ja kuuldes ülemäära suurest kodusest koormusest, mõistis: vanaviisi enam ei saa. Nii otsustatigi, et ühe kuu vältel gümnaasiumiõpetajad vaatavad, kas kodutöid on vaja. Sama tehti põhikoolis, kuid algkool kampa ei löönud. Seejärel tehti detsember kodutööde vabaks.

Oleme veendunud, et väga hea kooli teevad nutikad ja puhanud õpilased, nende vanemad ja pühendunud ning uuendusmeelsed õpetajad,“ lausus Juhanson. Lepiti kokku: koju antakse ülesandeid, mis arendavad meeskonnatöö-, probleemide lahendamise ja koostööoskust. Kodutöö ei tohi olla ainult õpitu kordamine. Kehtib põhimõte, et kodutööd peavad olema läbi mõeldud ja mõistliku mahuga.

Vanemate pressing

Gümnasistide tulemused pole langenud, vaid on hoopis tõusnud,“ rääkis Juhanson. Kasvanud on teadmishimu, näiteks tekkisid koolis mitmed aineringid ja keelteklubid.

Kuid vene kool on konservatiivsem, direktori sõnul tuleb seal murda piike ja ka lapsevanemaid suunata ja arendada. Näiteks esimese ja teise kooliastme emad-isad lausa nõuavad kodutöid, sest muidu laps õhtuti segab neid kodus.

Marjeta Venno sõnul on tunni efektiivsust Tartu erakoolis tõstnud ka 80-minutised paaristunnid. Selle ajaga jõuab rohkem õpitut kinnistada ja polegi vaja kodutööks midagi jätta.

Õpetajad on välja mõelnud ka põnevaid ülesandeid, mida lapsed tahavadki kodus lahendada. Paari nädala jooksul tehakse tahvelarvutis arvutusülesandeid, kogutakse punkte ja liigutakse ühelt tasemelt teisele.

Kui kodutöid üldse jätta, siis tuleb pärast nende ülesannetega ka tõsiselt tegelda,“ ütles Kaie Lõhmus. Mitte ainult kontrollida, veelgi olulisem on anda tagasisidet, kas õpilane on osanud ülesannet teha. Kui ta kõike ei osanud, näitab õpetaja, kuidas edasi minna. Ja kui mitu õpilast jäi jänni, on see õpetajale märk et tuleb uuesti õpetada.

Kodutööna tehakse meil videoprojekte ja uurimusi, kõike ei saa koolis selgeks õpetada,“ sõnab Rita Juhanson. Vene kooli lapsel on direktori hinnangul kodutööna soovitav vaadata televiisorist silmaringi laiendavaid saateid, nagu „Foorum“ ja „Suud puhtaks“.

Kui õpitoa korraldajad palusid osalejatel rivistuda sõltuvalt oma suhtumisest kodutööde vajalikkusse, jäid päris paljud seisma keskpaika.

Õpetajad said ka ise koduse ülesande – leida „kodutöö“ asemele uus sõna, et senine kuvand ei segaks.

 


Kodused ülesanded – „jah“ või „ei“? Pigem „miks?“

 

Eda Tagamets, TÜ haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist:

Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi teadlased ja õppejõud võtsid vestlusõhtul teemaks kodused ülesanded – haridusteadlase, õpetaja ja lapsevanema vaatepunktist. Poolnaljatamisi seati eesmärgiks kujundada ühine seisukoht juhuks, kui haridusminister otsustab teadlastelt nõu küsida. Arutelu ise kujunes aga tõsiseks ja tuumakaks.

Arutelu algas uuringutest teadaolevate põhitõdede kordamisest. Osutati, et paljudes riikides, sealhulgas USA-s ei anta algklassides õpilastele koduseid ülesandeid üldse. Seetõttu puuduvad USA-s (kui muidu haridusuuringute mahult domineerivas riigis) ulatuslikumad uuringud kodutööde tõhususe või otstarbekuse kohta algklassides. Vanemate õpilaste puhul on sealsed arvukad uuringud näidanud, et kodutöid tegevatel õpilastel on parem õppeedukus. Meie oludega seostuvalt osutati, et viimastel aastatel on kodutööde võimalusi ja rolli uuritud TLÜ-s põhikooli koduse õpikoormuse uuringuprojektis. Koolipraktikast toodi näide Tartu erakoolist, kus katseliselt loobuti pooleteiseks kuuks kodutöödest. Enamik õpetajaid ütles, et ükski eesmärk ei jäänud seetõttu saavutamata, lihtsalt tööd tuli teistmoodi korraldada. Lisahüveks oli fokusseeritum ja stressivabam tunni algus, sest rutiinset kodutööde kontrolli polnud.

Kodutööd, milleks?

Õpikutõdedena tuletati meelde, et koduste tööde andmisel õpilastele on traditsiooniliselt nähtud kolme eesmärki: klassis õpitu kinnistamine, iseseisva töö oskuste kujundamine ning aeglasematele õpilastele võimaluse andmine kiirematele järele jõuda. Tõdeti, et koduste tööde olemuse paremaks mõistmiseks tuleb eristada igapäevaseid kodutöid, mis enamasti on mõeldud tunnis õpitu kinnistamiseks, õpilastele antavatest pikaajalistest ülesannetest (nt kirjanduse lugemine, ilmavaatlused, projektides osalemine jmt). Samuti rõhutati, et kodutööde sooritamine peaks eeldama õpilaselt jõukohast mõttetegevust ega tohiks seisneda sisutute ülesannete sooritamises („tulpade tegemine“). Üksmeelselt leiti, et võõrkeele sõnu tuleb kodus ikkagi õppida.

Õpilaste töökoormus kui probleem

Olulise probleemina tuli jutuks õpilaste töökoormus kodutööde sooritamisel. Juhiti tähelepanu, et suur osa kodutööst võib kuluda kontrolltööks või tunnikontrolliks valmistumisele. Õpetaja võib ju öelda, et kes tunnis on korralikult kaasa töötanud, sellel pole vaja kontrolltööks eraldi õppida, aga tuletatagu meelde oma kogemust õpilase ja üliõpilasena … Kui ühel päeval on mitu teadmiste kontrolli, lähebki koduste ülesannete koorem suureks.

Kindlasti tuleb arvestada õpilase individuaalse eripäraga. Kiiremini ja aeglasemalt õppivate õpilaste töötempo võib erineda 3–6 korda, kui äärmuslikud 5% väga võimekaid ja vähevõimekaid välja arvata. Kui kool ei tunne huvi, kui palju keegi kodutöödele aega kulutab, ega astu samme aeglasemate ülekoormuse põhjuste väljaselgitamiseks ja töökoormuse vähendamiseks, võib õpilase õpitahe sootuks kaduda.

Oldi üsna üksmeelel, et ülesanded peavad olema jõukohased ja arendavad ning eelkõige mõtestatud. Kui tuleb mehaaniliselt korrata midagi, mis on ammu selge, muudab see õppimise vastumeelseks ning õppija pealiskaudseks ja lohakaks. Iga õpilase jaoks on aga kodutöö erineva raskusega ja õpilastel on erinevad vajadused.

Kust saab õpilane abi?

Lapsevanematest arutlejad tõid esile, et aeglasematele ei pruugi kodutööst kasu olla – see tekitab vaid väsimust ja frustratsiooni. Mõned õpetajad näivad eeldavat, et vanemad toetavad last, kuid sageli see nii ei ole ega peakski olema. Kui õpetaja tõepoolest loodab, et vanem teeb lapsele kodutööna selgeks selle, millest laps klassis aru ei saanud, siis juhul kui kodu toetus puudub, on laps kahekordselt ebasoodsas olukorras ning jääb teistest üha rohkem maha. Meil puudub ka õppenõustamise teenus või abiliin, mis jänni jäänud last (ning ka vanemat) aitaks, kui koolipäev juba läbi on.

Kas kõik õpilased vajavad võrdsel määral kodutööd?

Kuivõrd õpilaste vaimsed võimed ja töötempo suuresti varieeruvad, tuleb arvestada, et osa õpilastest vajab kodutööd, et kaaslastega sammu pidada. Kui võimekamad omandavad kohustusliku juba koolitunnis, on neil rohkem võimalusi osaleda muus arendavas koolivälises tegevuses. Kas just võimekamate õpilaste vanemad kutsuvad üles kodutöödest loobuma? Kas nemad on ühtlasi ühiskonnas häälekam grupp? Lahendus oleks ehk kodutööde individualiseerimine, mis pole meie õpetajate töökoormuse juures aga enamasti võimalik.

Kodutöö ei asenda kooli!

Paljud arutlejad juhtisid tähelepanu, et kodutöid ei tohiks kasutada pedagoogiliste ebaõnnestumiste heastamiseks. Näiteks kui õpetaja ei jõudnud tunnis planeerituga valmis, oli tund valesti planeeritud ja kodutööd ei tohiks kasutada päästeventiilina. Seda ka juhul, kui tunnivälist tegevust ei osata kasutada õppetöö osana. Näiteks ei tohi muuseumikülastusega „kaotsi läinud“ ajaloo- või emakeeletundi korvata täiendava õppimisega kodus. Veel keerulisem on kodutööde andmise ja sellest põhjustatud koormuse arvestamine koolides, mis osalevad paljudes projektides-programmides, mille tegevuste seos õppekavaga on nõrk, nii et õppimiseks-õpetamiseks jääb aega napiks.

Mõned õpetajad lisavad e-kooli, kui kaua nende hinnangul võiks kodusteks ülesanneteks aega kuluda. Nii peakski olema, aga kasu on sellest vaid siis, kui prognoose kõrvutatakse süsteemselt tagasisidega õpilastelt – kui palju tegelikult aega läks.

Kindlasti ei tohi kodutöid anda sellepärast, et „kallid töövihikud on välja ostetud ja midagi peab nendega ju tegema“. Ka mitte sellepärast, et „muidu hakkavad juhtkond ja lapsevanemad uurima, miks koduseid ülesandeid ei anta – äkki ei suhtuta õppimisse piisava tõsidusega“.

Kool ja kogukond peaksid olema koduste ülesannete poliitika läbi arutanud, selgeks rääkinud ja omaks võtnud ning see peaks olema kooli pedagoogilises kontseptsioonis kirja pandud. Näiteks Hollandis, kus riiklik õppekava üldse puudub, polegi  koolidel muud valikut, kui oma tegevus tervenisti ise läbi mõelda.

Kodutöö tagasi kooli!

Tõsiselt tasub kaaluda loobumist traditsioonilisest kodutööde sooritamise korrast ja lähtuma põhimõttest, et koolitöö peab saama tehtud koolis. Ka tööinimesele ei meeldi ju, kui talle koju lisatööd antakse. See kehtib ka täienduskoolitustel käivate õpetajate kohta. Kodustest ülesannetest loobuda võimaldaks näiteks kogupäevakool või pikapäevarühm. Uus-Meremaal on lausa tunniplaanis üks tund, kus iga laps õpib seda, mis teda huvitab. Kui õpilasel on valikuvõimalus, tekib tal lihtsamalt ka eneseregulatsiooni harjumus.

Kokkuvõttena tõdesid arutlejad, et koduste ülesannete teema väärib põhjalikumat käsitlemist ja uurimist: nii koduste tööde õigustamine kui ka nendest loobumine eeldab kaasnevate hüvede ja probleemide hindamist rakendusuuringutega. Praegu kehtivas põhikooli riiklikus õppekavas pole koduste tööde küsimus piisavat tähelepanu pälvinud; sellele temaatikale peaks senisest enam tähelepanu pöörama ka õpetajakoolituses. Näiteks tuleb kindlustada, et õpetajad tuleksid paremini toime koduste tööde eesmärkide selgitamisega õpilastele ja antavate ülesannete individualiseerimisega.

 

Allikad:

  • Bloom, B. S. (1968). Learning for mastery. Evaluation Comment: UCLA – CSEIP, 1(2), 682–88.
  • Cooper, H., Robinson, J. C., Patall, E. A. (2006). Does homework improve academic achievement?A synthesis of research, 1987–2003. Review of Educational Research, 76, 1–62.
  • Kikas, E. (2016). Jälle üks uuring! Milleks oli kodutööde uuringut vaja? Õpetajate Leht, 22.01.

 


Huvitavat Kooli saab jälgida blogis huvitavkool.ee
ja Facebookis www.facebook.com/huvitavkool.

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kodutööd – kas eelmise sajandi igand?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KURB on…
    21.sajandil lugeda “arutelusid” nn kodutööde teemal… Juba 19.sajandi lõpus selgitas Hermann Ebbinghaus oma eksperimentaalsetes uuringutes meeldejätmise põhireeglid, rääkimata kognitiivse psühholoogia sügavuti minevaist uuringutest. Kas meie õpetajaskond on saanud kesise hariduse või ei viitsi nad kätte võtta neid uurimusi kajastavaid arvukaid raamatuid -?

    Tunni enda tihendamisel on siiski piirid ees – liialt tihedas tunnis algab ju (NB!) unustamsprotsess! Materjali püsimälus salvestamisest pole siis juttugi.

    Küll tundub asi olevat selles, et püüame jäljendada ingliskeelse maailma avalikke koole, kus teadmiste vahendamine hoopis teisejärguline… või jookseme kaasa “ülimoodsa” põhimõttega – püsimällu pole midagi vaja salvestada, sest kõike võib nutikast leida… Nii jätkubki meie sisulise hariduse ALLAKÄIK.

    P.S.
    Ja muidugi – DIDAKTIKA, kui teaduse puhul ei saa lapsevanemad ja lapsed olla EKSPERDID. See oleks juba teaduse enda SURM…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!