KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Kui alustaks punktkirjas noodiaabitsast?

4. mai 2018 Tiiu Ernits TLÜ lepinguline õppejõud, Tartu 2. muusikakooli õpetaja - Kommenteeri artiklit

Tartu 2. muusikakooli teise klassi õpilane Delisa Filippov loeb klaveritunnis punktkirjas noodikirja. Fotod: Tiiu Ernits

 

Nägemiskahjustustega laste integreerimine tavakooli eeldab suuri muutusi ka muusikaõpetuse vallas.

Viis aastat tagasi toodi mu juurde 15-aastane pime Kirill Kazakov, kes soovis klaverit õppida. Noormees oli muusikasse kiindunud ja osutus väga andekaks õpilaseks. Algul kasutas ta klaverit mängides vaid kolme sõrme – neid, millega ta oli harjunud trükkima kuuepunktisüsteemis Braille’ kirja, kuid neljanda õppeaasta lõpus mängis ta üleriigilisel puuetega inimeste XXI kultuurifestivalil Tartus Beethoveni „Kuupaiste sonaadi“ esimest osa, pälvides tulise aplausi ja žürii preemia.

Paraku ei saanud ta pärast 19-aastaseks saamist enam muusikakoolis käia, sest sellest vanusest alates kohalik omavalitsus tema muusikaõpinguid ei toetanud. Aga miks ei saanud see muusikas nii andekas noormees hakata juba varem muusikat õppima? Põhjus oli see, et noorematele lastele pole sobivaid õppematerjale. Puudub isegi punktkirjas eestikeelne noodiaabits.

Nii näeb välja punktnoodikirjas lastelaul „Meeril oli talleke“.

Kuidas pime laps muusikat õpib?

Kuupaiste sonaadi“ õppis Kirill Kazakov selgeks kuulmise järgi. Jagasime õpitava väikesteks lõikudeks ja õppisime need kannatlikult korrates selgeks: õpetaja mängis ette, õpilane järele. Kodus harjutamiseks salvestasin talle vasaku ja parema käe partiid eraldi ja siis kaks kätt koos. See oli väga ajamahukas ja aeglane õppeviis. Pimedal lapsel on palju lihtsam õppida muusikat iseseisvalt punktkirjas noodiraamatu järgi. Siis loeb ta vasaku käega punktnoodikirja ning paremaga mängib klaveril. Seejärel loeb ta nooti parema käega ja õpib selgeks vasaku käe partii. Nii saab ta õpetaja abita hakkama.

Paraku meil eestikeelseid punktnoodikirjas muusikaõpikuid ei ole, olen tellinud neid Zürichi pimedate raamatukogust (www.sbs.ch). Kahjuks ei oska meie lapsed aga nii palju saksa keelt, et saksakeelsetest selgitustest aru saada. Olen neid õpikuid oma õpilastele eesti keelde tõlkinud ja nemad on tõlked punktkirjas oma vihikusse kirjutanud. See on ajamahukas töö, sest punktkirjas noodiraamatud on väga paksud ja pikalt selgitusi täis.

Miks on vaja just eestikeelseid selgitusi? Toon näite selle kohta, kui keeruline on alustavale lapsele punktnoodi­kiri. Muusikas kasutatakse teatavasti tähti C, D, E, F, G, A, B. Tavalises punktkirjas vastab tähele A number 1, kuid Braille’ punktnoodikirjas tähistatakse A (la) noodikõrgust numbritega 24 (loe: kaks, neli). Aga see pole veel kõik. A on 24 ainult siis, kui tegemist on kaheksandiknoodiga. A veerandnoodina on 246, poolnoodina 234, täisnoodina 2346. Lisaks pausid. 1/8-noodi paus on 1346; veerandnoodipaus 1236, poolnoodipaus 136, täisnoodipaus 134. Seda kõike ongi vaja pimedale lapsele emakeeles selgitada.

Kontsert punktkirjas noodiaabitsa toetuseks

Eesti puuetega inimeste fond on alustanud tänuväärset projekti: annetuste kogumist pimedate muusikahariduse heaks üritusega „Valguse jalajäljed“. Seoses sellega toimus 30. aprillil Muuksi linnamäel laulukooride heategev kontsert. Nii sooviti punktkirjas noodi­aabitsa väljaandmist materiaalselt toetada. Initsiaatoriks oli Tartu Emajõe kooli muusikaõpetaja Kadri Kutsar. Nii vaegnägijatest muusikaõppurid kui ka nende õpetajad tunnevad Eestis suurt puudust mitte ainult noodiaabitsast, vaid üldse pimedatele mõeldud kirjalikest eestikeelsetest õppematerjalidest Braille’ punktkirjas.

Et nägemispuudega laste muusikaõpetuses on mitmeid probleeme, selgus juba 2014. aastal peetud ümarlauaarutelul, kuhu kogunesid nägemiskaotusega õpilasmuusikute õpetajad Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumist (VHK) ja Heleni koolist, Tartu 2. muusikakoolist ja Emajõe koolist ning pimekurtide tugiliidust. Selgus, et eelkõige on puudus nootidest pilli, solfedžo ja harmoonia õppimiseks, samuti muusikalooõpikutest. Et leida lahendus Braille’ noodikirja liigse keerukuse probleemile ja tutvuda uuemate tehnoloogiliste lahendustega, otsustati osaleda rahvusvahelisel konverentsil „Nägemispuudega muusikute elud“ Londonis.

Eestit esindasid Londoni konverentsil VHK õpetajad Katrin Tanvel ja Evelin Kivirand, Tartu 2. muusikakoolist Jelena Michaelis ja Tiiu Ernits ning Tartu Emajõe koolist Kadri Kutsar. Kaks viimatinimetatut pidasid konverentsil ettekande, mille tarvis nad olid korraldanud üle-eestilise uurimuse. Selle käigus küsitleti nägemispuudega praegusi ja endisi muusikaõpilasi, samuti nende õpetajaid. Põhjalikuma pimedate muusikaõpetuse probleeme käsitleva artikli avaldasid nimetatud autorid 2017. aasta lõpus Daugavpilsi ülikooli sariväljaandes Problems in Music Pedagogy (Muusikapedagoogika Probleemid).

Laialisaadetud poolstruktureeritud anonüümse ankeetküsitluse põhjal saime ülevaate, mida arvavad muusikat õppivad õpilased ning nende õpetajad muusikaõpetuse kitsaskohtadest, ainedidaktikast jm. Vastanuid oli Tartust, Tallinnast, Pärnust, Võrust ja maakondadest.

Õpilaste hinnangud probleemidele ja kitsaskohtadele

Vastanud rõhutasid vajadust nii Braille’ punktnoodikirja kui ka solfedžo-, harmoonia- ja muusikaloo õpikute järele. Sellega kaasneb Braille’ noodikirja vähese oskamise ja kasutamise probleem. Selgus, et on tarvis nüüdisaegsemaid tehnoloogilisi salvestusvahendeid, arvutipõhiseid õppevahendeid, lisatarkvara ja liideseid (et eriaine õppimiseks vajalikud programmid ühilduksid kasutusel olevate programmidega), programme noodikirja teisendamiseks Braille’ kirja. Eriti on vaja emakeelseid õpiprogramme. Ilmnes nii alg- kui ka keskastme koolide, samuti kõrgkoolide senisest suurema koostöö vajadus muusika vallas, et hõlbustada edasiõppimisvõimalusi kõrgkoolis. Muusikakoolis käivate laste probleem on transpordi ja saatja leidmine, see näikse muutuvat üha teravamaks.

Õpetajate hinnangud kitsaskohtadele

Õpetajad tunnevad suurt vajadust emakeelsete originaalsete ja tõlgitud õppematerjalide, Braille’ kirja ja noodikirja, õpilase loovust ja improvisatsiooni arendava repertuaari järele. Õpetajad on seisukohal, et on vaja ühtlustada punktkirjas noodikirja, et lapsed omandaksid seda paremini ja pimedate muusikaõpingud oleksid edukamad. Õppetöö spetsiifilisuse tõttu vajavad pimedad muusikaõppurid rohkem individuaaltunde, 1–2 tundi nädalas jääb nt pilliõppes spetsiifilisuse tõttu väheseks. Vajalikuks peeti koostada individuaalseid õppekavu, mis sisaldaksid liikumist, kehatunnetust jm ning aitaksid kaasa pillimängule ja laulule. Seega peaks läbi arutama pimedate õppekava mahu, struktuuri jm. Õpetajad soovivad nüüdisaegsemaid tehnilisi seadmeid (eriti salvestamiseks) ja arvutipõhisel õpetamisel täiendavat lisatarkvara.

Endiste õppijate esile tõstetud probleemid

Endised õppurid ütlesid muusikaõpingutele tagasi vaadates, et muusikaharidust omandada oli küllalt raske, kuna õpetajad vahetusid sageli või keeldusid õpetamast. Kitsaskohaks pidasid nad Braille’ punktnoodikirja õpetuse puudumist ja rõhutasid, et noodikiri kui muusikaline kirjaoskus on pimedale õppijale hädavajalik. Vajatakse rohkem nüüdisaegseid tehnilisi rakendusi ja seadeid.

Meie uuringu kohaselt õpitakse valdavalt kuulmise järgi meelde jättes, sageli ka taktiilselt juhendades, st füüsiliselt õpilase kätt suunates. Kõik õpilased väitsid muusika õppimisel salvestavat diktofoniga. Vaid üks vastanu ütles end kasutavat Braille’ punktkirjas raamatuid solfedžo õppimiseks ja heliraamatuid muusikaloo õppimiseks. Braille’ kirja mittekasutamise põhjendusi oli erinevaid, alates mittevaldamisest kuni tõdemiseni, et Braille’ kirjas raamatuid lihtsalt pole.

Kokkuvõtteks

Muusika on ainus täielikult ligipääsetav kunst pimedale ja nägemispuudega lapsed on sageli teistest muusikaliselt andekamad. Näiteks selgub Roehamptoni ülikooli (Inglismaa) professori Adam Ockelfordi uurimistulemustest, et kaasasündinud nägemiskahjustustega laste seas on absoluutse kuulmisega lapsi 47%. Selgus, et lapse nägemiskahjustused ega õpiraskused ei saa takistada muusikas kõige kõrgema taseme saavutamist.

Paraku omandavad Eesti nägemispuudega õpilased muusika õppekava valdavalt kuulmise järgi, rohkem diktofoniga salvestades, pillimängu õpitakse sageli taktiilselt. See takistab nägijatega sammu pidamast ja pingestab õppekava omandamist, sest nad ei saa iseseisvalt noodikirja järgi õppida. Küsitletud pidasid n-ö kõrva järgi õppimise meetodit primitiivseks.

Ideaalvariandis peaksid pimedatele lastele mõeldud eestikeelsed muusikaõpetuse materjalid olema kättesaadavad igale muusikaõpetajale, et nad saaksid neid anda oma klassis õppivatele nägemiskahjustusega õpilastele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!