Õpetajate Leht

Kuidas aju vingerpusse kontrolli alla saada

18. mai 2018 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Kaja Jakobson, Karin Väli, Pille Slabina ja Mare Killumets toimetuse vestlusringis. Foto: Raivo Juurak

 

Kolmes Eesti koolis on õpetatud sel aastal valikkursusena suhtlemis- ja koostööoskusi, mida õpilased kutsuvad aju vingerpusside kursuseks.

Tänapäeva ühiskonnas paistab olevat üha rohkem vastandumist. Polegi vist asja, mille vastu inimesed allkirju ei koguks. Õnneks otsitakse samal ajal hariduses just parema koostöö võimalusi. Me räägime koostööpõhisest õppest, eesti ja vene laste koos õpetamisest, VEPA metoodikast, seitsmest positiivsest harjumusest, uurime Carol Dwecki edenemise mõtteviisi (growth mindset). Ühesõnaga, rõhutame vajadust õpetada koolis suhtlemis- ja koostööoskusi. Muide, uuesti on üles otsitud ka Thomas Gordoni konfliktide lahendamise ja suhtlemise tehnikad.

Nüüd on eelnevale lisandunud programm „Koostööoskused 21. sajandi kiirelt muutuvas keskkonnas“, mis on õpilaste slängis aju vingerpusside kursus. Programm käivitati pilootprojektina tänavu jaanuaris kolmes koolis: Tallinna reaalkoolis, Tabasalu ühisgümnaasiumis ja Tallinna Kuristiku gümnaasiumis. Kui palju on see uus algatus aidanud osalejatel oma koostööoskusi parandada? Kas koostööoskuste õpe jõuab ka laiemalt Eesti koolidesse? Mida arvavad asjast õpetajad ja õpilased? Toimetuse vestlusringis arutlevad sel teemal programmi eestvedajad MTÜ Koostööoskuste Keskusest Kaja Jakobson ja Mare Killumets, Tabasalu ühisgümnaasiumi 11. klassi juhataja Karin Väli ning TLÜ õpetajate koostöö uurija Pille Slabina.

 

Mis on programmi tuum?

Mare Killumets märgib, et väljend „aju vingerpussid“ tuleneb meie aju omadusest ohtusid tegelikust suuremaks hinnata – ettevaatus aitab ju ellu jääda. Paraku näeb aju selle omaduse tõttu ohte tihti ka seal, kus neid polegi. Suhtlemis- ja koostööoskuste valikkursus aitab muuhulgas õppijatel oma aju automaatseid reaktsioone teadlikult kontrolli alla võtta, õpetab oletamise vältimist, kaaslaste kuulamise tehnikaid jm.

Mare Killumets: Tihtipeale me teise inimese käest küsimise asemel hoopis oletame. Näiteks oli meil üks juhus, kus üks õpilane hilines igal hommikul esimesse tundi. Pärast esimest hilinemist arvas õpetaja, et õpilane ei tunne tema aine vastu huvi. Järgmiste hilinemiste ajal tema aga kahtlused suurenesid ja lõpuks hakkas õpetajale tunduma, et hilineja paneb tema kannatuse sihilikult proovile. Õpetaja solvus ning, olgem ausad, ega ta sellest õpilasest väga hästi mõelnud. Siis aga selgus, et õpilane pidi käima igal hommikul arsti juures. Tal oli õigus esimesest tunnist puududa, kuid ta ei puudunud, sest just selle õpetaja tunnid meeldisid talle kõige rohkem. Kas pole tüüpiline olukord? Lapsevanem ütleb ka oma lapsele rutakalt: „Ma tean, mida sa tunned! Ma tean, mis sa mõtled!“ Tegelikult oletab ta omaenda kaugete kogemuste põhjal ja sealt need arusaamatused algavad.

Kogemusruut. Faktid on mõtete, tunnete, soovide ja muidugi ka oletuste tugeva surve all. Foto: Koostööoskuste keskus

Konfliktide uurijad väidavad, et kuni 80 protsenti arusaamatustest on tekkinud inimeste oletuste põhjal. Väga tihti tekitavad just oletused arusaamatusi, konflikte ja muud suhtlemishägu.

 

Kust tuli suhtlemise kursuse idee?

Programmi algatas Elar Killumets, kes on organisatsioonide arengu ja muudatuste juhtimise nõustaja. Ettevõtetes suhtlemis- ja koostööoskusi õpetades tuli ta mõttele, et seda kõike peaksid teadma ja oskama juba kooliõpilased. Nii pöördus ta oma õpetaja ja koostööpartneri Gervase Bushe’i poole ja koos mõtiskleti, kuidas täiskasvanute suhtlusprogrammi koolidele kohandada. Nõnda sündiski Eestis MTÜ Koostööoskuste Keskus, mis asus programmi looma. Nüüd on katseprojekt kolmes Eesti koolis läbi.

Pille Slabina: Sellist programmi on väga vaja. PISA testi järgi on meie õpilaste koostööoskused osalevate riikide hulgas 5.–6. kohal. Kuid see hea koht ei pruugi näidata meie laste koostööoskuste kõrget taset, sest kogu maailmas on laste koostööoskused kehvad. PISA testis oli kokku neli koostöötaset, kuid parimad maad (Singapur, Lõuna-Korea jt) ulatusid kõigest kolmanda taseme madalaimasse otsa.

Kaja Jakobson: Gümnasistid tunnevad ka ise selle kursuse järele vajadust. Aga õpetajad ja sotsiaaltöötajad räägivad, et mõne osa sellest kursusest võiks tuua ka põhikooli.

Mare Killumets: Osaliselt võiks seda õpetada juba 2–3-aastastele, sest koostööoskuste esimene oluline osa on omaenda tunnetest ja soovidest arusaamine. Kuid konsulteerisime eelnevalt psühholoogidega, kes soovitasid programmiga alustada just gümnaasiumiastmest, sest gümnasistid on täiskasvanute suhtlusprogrammile kõige lähemal.

Kaja Jakobson: Ideaalis peaks suhtlemis- ja koostööoskusi õpetama igas vanuseastmes. Ühelt poolt on vaja, et lapsed koolis üksteisega hästi läbi saaksid, teisalt ootab noortelt häid koostööoskusi tööturg, kolmandaks aga kogu ühiskond, sest meil on vaja jõuda naabrist parem olemise mentaliteedi juurest koostöö mentaliteedini.

Karin Väli: Praegu pakutakse seda programmi koolides valikainena või klassijuhataja tunni asendajana, aga tulevikus hakatakse ilmselt rääkima suhtlemisõpetusest läbiva teemana.

Pille Slabina: Läbiva teemana on ta praegu küsitav. Õpetajad ei ole valmis oma aine mahtu selleks vähendama, et saaks tundides põhjalikult konfliktseid situatsioone läbi arutada ja nende lahendamist harjutada. Eesti koolile näib sobivat ikkagi suhtlemiskursus valikaine tunnina.

 

Kui palju on see kursus gümnasiste aidanud?

Kaja Jakobson: Katseprogrammis osales kinnise loomuga õpilasi, kelle puhul kardeti, et nad ei hakka iialgi suhtlema. Lõpuks selgus, et nad olid vaata et kõige aktiivsemad osalejad. Nad läksid pärast tundi õpetaja juurde, esitasid talle küsimusi, rääkisid klassikaaslastega. Ilmselt aitas see, et kursusel õpiti teiste poole pöördumist ja nendega jutu alustamist ning tänu sellele on nad enesekindlamad. Neile õpetati ka seda, et ei ole olemas õiget ja valet arvamust, vaid igaühel on oma kogemus ja arvamus.

Karin Väli: Minu vaiksed ja endassetõmbunud õpilased on julgemaks muutunud. Üks neist vastas mulle varem inglise keelt justkui omaette rääkides. Nüüd vaatab ta mulle silma ja räägib julgelt. Mõnikord heidetakse Eesti koolile ette, et ei küsita õpilaste arvamust. See programm on õpilaste arvamustest väga huvitatud, kaasab neid aruteludesse ja tunneb huvi nende nägemuse vastu.

Ühes suhtluskursuse tunnis tehti paaristööd ja mina sattusin väga vaikse õpilase paariliseks. Meil oli harjutus, kus pidime ühe minuti jooksul välja ütlema, mis meile meie enda juures ei meeldi. Kuulaja pidi ütlema, et jah, ta kuulab ja saab aru. Selgus, et seda õpilast polnud keegi varem niimoodi ära kuulanud ja ta arvas, et keegi ei tahagi teda kuulata. See harjutus andis talle vastukaja, et on temalgi teisele midagi öelda ning et tedagi kuulatakse.

Mare Killumets: Uued harjumused ei tule kergelt. Aktiivne kuulamine tähendab, et teist inimest kuulatakse teda katkestamata, hinnanguid andmata ja oma arvamust avaldamata. Õpilased teavad seda, kuid tulisemate vaidluste puhul unustavad need nõuded ja seetõttu peab neile korduvalt meenutama, et vahele ei segata, hinnangut ei anta, oma arvamust peale ei suruta, teist inimest paika ei panda. Hea on näha, kuidas õpilased saavad iga korraga rohkem aru, miks need tehnikad just sellised on ning kuidas need aitavad erimeelsusi lahendada.

Kaja Jakobson: Õpilased on hakanud ka omaenda käitumist paremini analüüsima. Üks õpilane ütles, et oli varem väga isekas, ja tahtis sellest puudusest lahti saada. Paistab, et see programm annab meile parem iseloomuga inimesi.

Karin Väli: Minu õpilased kurdavad vahel, et mõni teine õpetaja pole olnud nende suhtes õiglane. Kuulan nad rahulikult ära ja luban, et räägin selle õpetajaga, kuid lasen õpilasel alati ka tema enda käitumist hinnata. Kui sa ennast paremaks muudad, näed sa, et teised muutuvad samuti paremaks.

Mare Killumets: Õpilased on öelnud, et õpilasfirma tegemisel on olnud neile sellest suhtlemis- ja koostöökursusest kasu. Nad on osanud tänu sellele oma klientide ja sponsoritega paremini suhelda, omavahel tööülesandeid jagada, üksteist kuulata.

 

Kuidas te programmi tulemuslikkust mõõdate?

Mare Killumets: Küsitlesime katseprojektis osalenud õpilasi. Aga keeruliseks teeb asja see, et suhtlemis- ja koostööoskusi ei osata veel väga hästi mõõta. Küll saime aga uurida, kuidas õpilased ise õpitut hindavad, kas nad tunnevad ennast varasemast kindlamalt, kas nad on oma uusi oskusi elus kasutanud, kas neil juba on kellegagi suhted paranenud jms.

 

Eesti keele ainekava on suures osas suhtlemisõpetus. Miks sellest ei piisa?

Pille Slabina: Olen olnud 13 aastat eesti keele õpetaja ning teinud õpilastega palju dialooge ja muid suhtlemisharjutusi. Paraku on eesti keele ainekavas esikohal hea eesti keele oskus, mitte suhtlemistehnikad. Õpetajana ei osanud ma ise ka keeleõppe dialooge suhtlemisõpetuseks arendada. Selle asemel õpetasin oma õpilastele tunniplaaniväliselt suhtlemiskursust, sest nägin, et seda oli neile vaja.

Karin Väli: Suhtlemist tuleks õppida iga õppeaine tunnis. Võõrkeeletundides on seda lihtsam teha, sest õpitakse väiksemas rühmas. Kui eesti keelt õpitaks niisamuti kahe rühmana, siis saaks dialooge muuta palju lihtsamini ka suhtlemistehnikate harjutamiseks.

Mare Killumets: Ka suure klassiga saab suhtlemis- ja koostööoskusi õppida, kui õpitakse kogemusõppena ja rühmapõhiselt. Õpetaja selgitusi on siis minimaalselt, põhiliselt arutavad õpilased asju rühmades iseseisvalt. Näiteks lastakse neil vastata küsimusele, miks inimesed nii palju oletavad. Rühm arutab seda ja paneb oma mõtted kirja. Seejärel vaadatakse üle, mida teistes rühmades arvati. Reaalkoolis õppis suhtlemis- ja koostöökursust 36 õpilast ja neid õpetas üksainus õpetaja, kuid tänu rühmapõhisele õppele saadi hästi hakkama.

 

Aga inimeseõpetus?

Pille Slabina: Kui vaatasime Elar Killumetsaga projekti algusfaasis, millise aine kavas on suhtlemisõpetust kõige rohkem, selgus, et inimeseõpetuses. Kuid inimeseõpetus on ainult 6. ja 7. klassis ning suhtlemist pole seal piisavalt süsteemselt. Omaette probleem on, et inimeseõpetuse õpetajad pole läbinud põhjalikku suhtlemiskursust ja nii ei pruugi nad osata suhtlemisharjutusi õigesti läbi viia või nende tagajärgedega toime tulla, mille tagajärjel võivad lapsed veel rohkemgi kinni minna.

Kaja Jakobson: Kunagi võiks igas koolis olla üks õpetaja, kes oskab suhtlemis- ja koostööoskuste kursust juhendada. Oleme märganud, et näiteks võõrkeeleõpetajad on sellest huvitatud. Nad tahavad selle valikkursuse õpetamise selgeks õppida ning kasutada neid põhimõtteid siis ka oma keeletundides.

Pille Slabina: Uurime praegu ülikoolis õpetajate koostööoskusi ja seda, kui palju nad koostööd teevad. Mõned õpetajad ütlevad siiski, et ei oska ega soovigi koostööd teha. Esiteks ei ole neil selleks aega ja teiseks ei usu nad sellesse. Siin on vast peamine põhjus, miks õpilaste koostööoskusi kuigi innukalt ei arendata.

Kaja Jakobson: Sellel on oma põhjused. Olen töötanud 20 aastat suure koormusega õpetaja ja õppealajuhatajana ning pole õpilaste suhtlemisoskuste ja koostööga tõepoolest kuigi palju tegelda jõudnud. Loomulikult rääkisin nendega ka suhtlemisest ja koostööst, kuid süsteemse suhtlemisoskuste kujundamiseni ei jõudnud. Samas puudus mul selles vallas ka korralik väljaõpe. Näinud piloottunnid ära, läheksin täna hea meelega õpetajana neid oskusi omandama ja edasi andma.

Mare Killumets: Palusin ühes koolis õpetajate koostööoskuste koolituse käigus tõsta käe neil, kes on läbinud aktiivse kuulamise kursuse. Ainult kaks õpetajat oli.

Pille Slabina: Täiendusõppena pakub Tallinna ülikool väga erinevaid kursusi, teiste hulgas aktiivset kuulamist. Kuid suhtlemis- ja koostööoskuste kujundamine peaks olema õpetaja baasoskuste kursuses. Koostööoskuste arendamine olgu õpetaja üks põhioskusi. Tänase õpetaja peamine mure on pigem see, et õpilased saaksid tasemetööde ja eksamitega hakkama.

 

Õpetaja igatseb individuaalset lähenemist, mitte koostööd?

Kaja Jakobson: Meie koostööoskuste kursus võimaldab jääda igaühel sõltumatuks indiviidiks. Põhimõte ongi just see, et igal inimesel on oma maailmapilt, seda on vaja tundma õppida ja aktsepteerida. Kuid indiviididel on vaja omavahel hakkama saada ja sellepärast me rõhutamegi koostööoskusi.

Mare Killumets: Iga indiviidi ärakuulamine on sisuka koostöö peamine eeldus. Paraku ei ole teise inimese ärakuulamine üldsegi nii lihtne, kui paistab. Isegi mõned väljaõppinud spetsialistid, kes on osalenud aktiivse kuulamise koolitusel, ei suuda alati oma partnerit vaikides lõpuni kuulata, vaid tahavad poole jutu pealt talle nõu anda ja oma arvamust avaldada.

Meie kaugem eesmärk on iseseisev indiviid, kes oskab koostööd teha. Tahame, et edaspidi hakkaksid õpilased iseseisvalt, õpetaja abita oma konflikte lahendama ja neid ette ära hoidma.

Karin Väli: Kui väikeste lastega koostööd harjutada, ei ole neil sellega mingeid probleeme. Aga gümnaasiumis on mõnigi õpilane juba kinni jooksnud ja tahab kõike omaette teha, rühmapõhine õpe ei tundu talle loomulik õppimise viis. Järelikult tuleb koostööga alustada juba varakult.

 

Mis need suhtlemistehnikad on?

Mare Killumets: Näiteks see, et teise inimesega suhtlema asudes räägid kõigepealt heast. Selle põhimõtte harjutamiseks lasksime õpilastel minna oma uurimistöö juhendaja juurde ja öelda talle, mida ta juhendajana just selle konkreetse õpilase jaoks hästi teeb. Õpilased ütlesid, et õpetaja oli tagasiside üle väga rõõmus ja õpilasel endal oli ka pärast seda kogu uurimistöö tegemisest palju parem mulje.

Kaja Jakobson: Üks suhtlemistehnika võte on rääkida minakeeles ja enda nimel. Näiteks kui sind teise inimese juures midagi häirib, siis ei öelda talle otse näkku, mida ta valesti teeb, vaid räägitakse talle tunnetest, mida teise inimese tegevus tekitab. Siis ei tunne see teine ennast rünnatuna, tal ei teki kaitsereaktsiooni ja ta ei hakka vastu ründama.

Mare Killumets: Kuuldavasti on õpilased seda võtet juba kasutanud. Üks õpilane rääkis meile, kuidas ta käis pallimängu treeningutel, kuid teda ei võetud põhimeeskonda. Ta rääkis treenerile, miks talle see trenn meeldib, ning lõpuks lisas, et päris masendav tunne on kogu aeg varumeeste pingil istuda. Treener olevat teda kuulda võtnud ja platsile ka lasknud.

 

Kas osav suhtlemistehnikate kasutamine ei ole manipuleerimine?

Pille Slabina: Räägime ikkagi positiivsest psühholoogiast, mitte manipuleerimisest. Jõustamine ja võimestamine on need sõnad, mida antud juhul kasutatakse. Sobib ka Carol Dwecki growth mindset. Kui sul ei ole manipuleerimise soovi, siis manipuleerimist ei ole. Kui hästi ütlemise komme muutub harjumuseks, kujuneb meil välja uus kultuur, kus inimestele öeldaksegi hästi, mitte halvasti.

Kaja Jakobson: Ma loodan väga, et Eesti inimeste mõtteviis muutub positiivsemaks ning teist püütakse paremini mõista. Eriti meeldib mulle, kui noored on positiivselt häälestatud. Neil endal on sellest kõige rohkem kasu. Nad otsivad siis lahendusi, mitte ei jää takistusi analüüsima.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas õpilased rohkem koostööd tegema panna?

 

MARI-LIIS SULTS, Tallinna kunstigümnaasiumi direktor:

Mina kaotaksin ainetunnid ja viiksin kooli üle projektõppele. Kuidas see õpilaste koostööoskusi edendaks? Projektõppe puhul peavad õpilased juba töö planeerimise faasis üheskoos tegutsema. Ühiselt välja mõtlema, mis teemal ja kuidas projekti teha. Läbida tuleb vaidluste periood, seejärel arutatakse ja argumenteeritakse õpetajatega, mida võtta, mida jätta. Projektiga seoses tuleb minna koolist välja, ettevõtetesse või asutustesse, et kellegagi kokku saada ja projekti ideed täpsustada. Ülesanded jagatakse omavahel ära ja selgitatakse, kes mille eest vastutab. Õpilase enda vastutus on projekt­õppe puhul väga suur. Mida sa projektikaaslastele lubad, selle pead ära tegema, vastasel juhul ei ole sul üldse tore oma klassikaaslastega koos olla. On suur vahe, kas täidad õpetaja käsku või teed seda, mida oled lubanud oma projektikaaslastele. Projekt­õppes on õpilane kogu aeg inimeste keskel, peab nendega arvestama, nendega läbi saama, ka lihtsalt viisakas olema.

Olen külastanud Hollandi kooli, kus õppetöö toimub ainult projektide kaudu. Õpilased saavad seal kõik oma õpioskused ja aineteadmised projekte tehes, lisaks harjuvad nad koostööd tegema. Mõni õpilane võib teha selles Hollandi koolis projekti ka üksinda. Kui ta on aga juba mitu projekti üksinda teinud, suunavad õpetajad teda järgmises projektis koostööle. Kui on näha, et õpilane kipub osalema ainult ühte tüüpi, nt ainult humanitaaraineid sisaldavates projektides, suunatakse ta mingit teist tüüpi projekti juurde. Ühe klassiga tegeleb neli õpetajat, kes jälgivad igal päeval kõikide projektide sisu ja iga õpilast, et näha, mil moel nad teadmisi ja oskusi omandavad ja kuidas nende koostöö sujub. Hollandis nägin, et on võimalik õppida täiesti ilma ainetundideta. Seda muidugi juhul, kui õpetajad arutavad iga projekti alustades omavahel põhjalikult läbi, mis oskusi peab laps selle projektiga omandama matemaatikas, võõrkeeles jne.

 

AULE KINK, Häädemeeste keskkooli direktor:

Kõik tuleb ikkagi harjutades ja kogemuste kaudu. Meie kooli esimese klassi õpetaja teeb tundides palju paaris- ja grupitöid. Gümnaasiumi turisminduse ja seitsmenda klassi ettevõtlustundides tehakse koostööd kohalike ettevõtetega. Sel aastal on palju koostööprojekte RMK Kabli külastuskeskuse ja Häädemeeste muuseumiga. Meil on õppeaastas mõned teistmoodi koolipäevad, kus õpivad koos eri klasside õpilased. Selliseid koolipäevi võiks olla veelgi rohkem.

Harjutada tuleb ka positiivset tagasisidestamist. Oleme harjunud, et õpetaja võtab punase pliiatsi ja märgib kõik vead ära. On aeg võtta roheline pliiats ja märkida töös ära selle tugevad kohad. Sellise hindamisega ei tunne ükski õpilane ennast teistest kehvema või paremana, klassis tekib sõbralik õhkkond, mis on koostöö parim eeldus.

Olen näinud ühes Londoni kooli neljandas klassis tundi, kus kolm last kandsid klassi ees kodus loodud tekste ette. Klass kuulas hiirvaikselt. Pärast tõid õpilased esimese asjana välja esinejate tööde tugevad kohad. Tõstsid esile ka seda, et esinejad olid palju materjali läbi töötanud ja tublisti vaeva näinud. Klassis valitses suurepärane õhkkond. Kõik õpilased tundsid ennast väärikate ja väärtuslikena ning seda ongi koostööks vaja.

Heaks koostööks on vaja ka seda, et õpilased ja ka õpetajad tunneksid üksteist hästi. Öeldakse ju, et kui sa kedagi väga hästi tunned, tekib oht, et sa hakkad teda armastama.

 

HEIDI UUSTALU, Kiviõli 1. keskkooli direktor:

Ma lõpetaksin õpilaste omavahelise konkureerimise ja paneksin igaühe õppima talle vastaval tasemel ja sobivas tempos. Täna on pandud väga erinevate oskuste, võimete ja huvidega õpilased lihtsalt vanuse järgi ühte klassi ja kõik nad peavad olema seal enam-vähem ühel tasemel, liikuma edasi ühes tempos ja neid kõiki hinnatakse ühe ja sama mõõdupuuga. Selline vanuse- ja ainepõhine õppimine koostööd ei soosi, sest on ehitatud üles üldjuhul individuaalsele sooritusele, kus eksimist karistatakse halva hindega.

Kes on jälginud, kuidas õpilased mängivad arvutimänge, need kujutavad ette, kuidas õpe koolis käima peaks. Arvutimängu mängides liigub iga laps madalamalt tasemelt kõrgemale iseseisvalt. Kui ta eksib ja kohe edasi ei jõua, siis ta katsetab ja õpib, kuni see tal õnnestub. Me näeme, kuidas huvitava arvutimängu juurde kogunevad eri vanuses õpilased. Kui mõnel arvutimäng üldse ei edene, aitavad teised tal järje peale jõuda. Võistlemise kõrvale tekib iseenesest koostöö, kusjuures eri vanuses õpilaste oma.

Ma soovitan õpetajatel külastada koole, kus õppetöö umbes niimoodi juba käibki. Meie kooli võib tulla uudistama, kuidas õpetajad lõimivad õppeaineid ja planeerivad ning annavad tunde kahe-kolmekesi. Koostöö oma silmaga nägemine on väga tähtis, sest mida sa pole kogenud ega näinud, seda ei kujuta sa ette.

Mulle meeldis koolijuhtide aastakonverentsil kuuldud Valdur Laidi mõte. Ta küsis, kas oleme kunagi kuulnud kedagi ütlevat: „Minuga on raske koostööd teha.“ Ilmselt mitte. Ikka on keegi teine see, kellega koostööd mingil põhjusel teha ei saa. Kui aga enda vastu aus olla, siis kas see ikka on alati nii? Julgen kahelda.

 

TIIA MIKSON, Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja:

Kui kõik oleks minu teha, võimaldaksin ma koolidel rohkem psühholooge ja sotsiaalpedagooge tööle võtta, sest koolis on üha enam lapsi, kellel ei ole kodus kõik korras. Üha rohkem on stressi ja depressiooniga lapsi, nemad tulevad oma probleemidega aga kooli. Neile – koos nende vanematega! – on vaja psühholoogi abi. Paraku on näiteks meie 700 õpilasega koolis ainult üks psühholoogi ja üks sotsiaalpedagoogi ametikoht. Samal ajal võib ühe lapse juhtum olla vaatluse all kuni neli kuud. Üks inimene lihtsalt ei jõua kõiki abivajajaid aidata.

Muidugi saame koostööd edendada ka psühholoogita. Meie kool rakendab paljudes algklassides VEPA metoodikat, mis harjutab lapsi üksteises positiivset nägema ja loob nii eeldusi koostööks. Meie õpetajad on teinud läbi vaikuseminutite koolituse, et oskaksid õpilaste vahel häid suhteid luua. Õpetajad on osalenud professionaalsete õpikogukondade tegevuses. Me korraldame oma koolis rohkesti tegevusi, mis eeldavad õpilaste head koostööd: nt õpilasprojektid. Õpilased taotlesid firmadelt raha Wifi seadmete, ruuterite, pimendusruloode, lauatenniselaua ostmiseks ja ka said. Kuid psühholoogidest ja sotsiaalpedagoogidest tunneme ikkagi puudust.

Kui vaadata koostööd kooliväliste asutustega, siis julgustan koole ise aktiivne pool olema. Meie kool pöördus koostööettepanekuga Tartu kutsehariduskeskuse poole ja nüüd õpivad meie õpilased juba neljandat aastat süvendatult IT-d. Pöördusime võrguettevõtte Santa Monica Networki poole, selgitasime, mis meid huvitab, ja nüüd käivad meie õpilased juba kaks aastat seal tegevuspraktikal. Meil on hea koostöö maaülikooli, TÜ ja TTÜ-ga, riigi infosüsteemi ametiga, kaitseliiduga, kohaliku tahvlitehasega TK-TIIM, AS Felixiga. Kõik, kelle poole oleme pöördunud, on olnud valmis koostööd tegema. Eelmisel aastal palusin välisministeeriumi, et sealt tuldaks pidama meie küberkaitse õpilastele loengut rahvusvahelisest olukorrast maailmas. Nad korraldasid terve õppepäeva! Samas tuleme võimalusel ise ka koostööpartneritele vastu. Näiteks katsetas Tartu ülikool uusi sisseastumisteste ka meie kooli arvutiklassis, sest nõustusime osalema TÜ hindamisseires. Eesti NATO ühing on korraldanud meie koolis ühiskonnaõpetajale suvekooli, TK-TIIM kaasaegse õpikeskkonna päevi ja tahvlite oksjoneid. Tuleb ise olla aktiivne.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!