MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Kuidas sündis film „Eia jõulud Tondikakul“

11. mai 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Anu Aun võtteplatsil. Fotod: Kristjan Mõru

 

Ilmselt on vähe neid, kes poleks kuulnud filmist „Eia jõulud Tondikakul“. Aasta tagasi aprillis kandideerisid sellesse filmi tuhanded lapsed üle Eesti. Nüüdseks on võtted lõppenud, filmi monteeritakse ning detsembri alguses jõuab film kinodesse.

 

Filmi stsenarist ja režissöör Anu Aun, kuidas filmivõtted läksid?

Väga hästi. Meil oli suurepärane meeskond, kõik toetasid ja hoidsid üksteist. Ka ilm oli meie poolel: enne võtete algust mõtlesime, mis saab, kui lund ei tulegi, lumi oli selle filmi jaoks hästi tähtis. Aga kohe, kui jaanuaris Lõuna-Eestisse võttepaika jõudsime, hakkas lund sadama.

Kui kaua võtteperiood kestis?

Meil oli 40 võttepäeva, keskmiselt on 35. Natuke keerulisemaks tegi asja see, et filmis tegid kaasa lapsed ja loomad ning talvel on valget aega vähe ja võttepäevad niigi lühikesed. Puhkepäevadega kokku kestis võtteperiood kaks ja pool kuud.

Kui pikk oli ettevalmistusperiood?

Ideest võtete alguseni läks umbes kolm aastat. Kõigepealt esitasime Eesti Vabariik 100 filmikonkursile idee, siis võistlesime stsenaariumi voorus, arenduse voorus, toetuse voorus, ja neiks kõigiks tuli valmistuda. Praegu käib montaaž ja film peaks kinodesse jõudma detsembris.

Milline etapp filmi tegemise juures on teie jaoks kõige põnevam?

Mulle meeldivad kõik etapid. Naudin väga kirjutamist, loo ja karakterite väljamõtlemist. Kui hakkame näitlejaid valima, võttekohti otsima ning koos kunstniku ja operaatoriga filmi stilistikat läbi mõtlema, tundub mulle just see periood kõige mõnusam. Võtetel valitseb täiesti eriline hõng, justkui elaks teises reaalsuses. Montaaž on huvitav seepärast, et hakkab selguma, mis sellest kõigest kokku tuleb. Filmitegemise võlu seisnebki selles, et see koosneb nii erinevatest etappidest. Igav ei hakka kunagi, kõik pidevalt muutub.

Millest film „Eia jõulud Tondikakul“ räägib?

Ühe tüdruku igatsusest sellise perekonna järele, kus kõigil on üksteise jaoks aega, kus üksteisest hoolitakse ja tehakse kõike ühiselt ning rõõmuga. Eia ema ja isa on väga hõivatud nagu praegusel ajal enamik lapsevanemaid ja tüdruk on sageli üksi. Kui Eia satub talvisel koolivaheajal maale, kogeb ta seal niisugust ühtekuuluvuse ja peretunnet, mis avab temas täiesti uued küljed. Selles filmis on palju kihte.

Mis teile selle filmi tegemiseks inspiratsiooni andis?

Inspiratsioon tuli paljudest kildudest. Seal on minu enda lapsepõlvemõtteid, igatsusi ja õnnelikke hetki, samuti mu laste omasid. On asju, mida olen tähele pannud võõraste laste puhul, on üldisi tendentse ühiskonnas. Kõik kokku. See, et tegevus toimub jõulude ajal, mis on eelkõige perega koosolemise aeg, võimendab vajadust soojuse ja läheduse järele veelgi. Jõulude ajal tuleb eriti hästi välja, kas perel on koos hea olla ja tekib jõulutunne või mitte.

Eestis polegi varem jõulufilmi tehtud.

Ei ole. See on Eesti esimene laste jõulumängufilm. Filmi tegevus leiab aset talvisel koolivaheajal, filmis on nii jõulud kui ka aastavahetus.

Kas te oma laste peal ka filmi stsenaariumi testisite?

Eia tegelaskuju paljud jooned ongi minu tütre pealt kirjutatud. Atsi prototüüp on ühe mu sõbranna poeg. Sellega oli niisugune huvitav lugu, et hakkasin stsenaariumi kirjutama maakodus, lapsed sõitsid koos isaga Hiiumaale vanavanemate juurde. Umbes nädala pärast läks tütrel jalg paiste ja hakkas hullusti valutama ning ta tuli haiglasse viia. Sõitsin ka ise Tallinna ja jäin temaga haiglasse. Samal ajal stsenaariumi esitamise tähtaeg muudkui lähenes. Haiglas mul kirjutada ei õnnestunud, sest palatis oli mitu last, neil käisid külalised, rahu ega vaikust ei olnud. Hakkasin siis tütrele ette lugema, mis ma kirjutanud olin, ja talle väga meeldis. Ka teised lapsed palatis kuulasid huviga, aga lugu sai ühel hetkel otsa, ma polnud jõudnud edasi mõelda. Et lastele meeldis, andis nii palju innustust, et kui haiglast välja saime, lõpetasin stsenaariumi mõne päevaga.

Milline tüdruk Eia on?

Tüdruk, kelles on palju potentsiaali. Linnas elades hoiab ta rohkem omaette ja veedab palju aega joonistades. Maale sattudes ärkab temas aktiivne pool, ta tahab kõiges kaasa lüüa, ise initsiatiivi võtta, temast saab hakkaja tüdruk.

Valisite laste rollidesse osatäitjaid üle Eesti 3000 lapse seast. Jäite te nendega rahule?

Arvan, et oli väga õige otsus teha nii suur ja põhjalik casting, see tasus end igati ära. Jäin kõigi laste osatäitmistega väga rahule. Peategelasi Eiat ja Atsi kehastavad filmis 10-aastane Paula Rits ja 12-aastane Siim Oskar Ots. Kusjuures Eia osatäitja Paula tegi kaasa kõik 40 võttepäeva, filmis on ainult kaks stseeni, kus teda ei ole. Ütlesin talle, et isegi professionaalsete näitlejate seas on vähe neid, kes igas stseenis kaasa teevad, nii et see oli isegi natuke üleinimlik, millega ta hakkama sai.

Milliste stseenide filmimine oli kõige keerulisem?

Minu jaoks olid kõige keerulisemad stseenid, kus oli hästi palju näitlejaid ja liikumist ühekorraga. Näiteks uusaastaöö stseen, mida filmisimegi öösel. Laste jaoks oli ilmselt kõige raskem filmida siis, kui väljas oli väga külm ilm ja lõikav tuul. Võttegrupi inimesed olid paksudes sulejopedes, mitu paari villast pesu all, nagu oleksime Siberis, aga näitlejad pidid olema kostüümides, mille alla ei saanud mitut kihti riideid panna. Oli ka paar kohta, kus tekst ei jäänud kohe meelde, ja lapsed elasid seda palju rohkem üle kui mina. Olin arvestanud, et lastega on palju keerulisem kui proffidega, aga nii see ei olnud. Nad elasid väga kiiresti sisse ja me aina imestasime, kui kiiresti nad suutsid oma jutud ja liikumised selgeks saada. Juhtus sedagi, et keegi väsis ära või tuju oli halb, aga meil oli inimene, kelle poole lapsed oma muredega said pöörduda ja kes nendega vabal ajal kõikvõimalikke toredaid asju ette võttis.

Kas lapsed vahepeal koolitükke ka õppisid?

Mina ise palusin, et nad teeksid võtete ajal kooliasju nii vähe kui võimalik, sest kui pikk tööpäev on seljataga, vajab igaüks puhkust. Õnneks tohtisid lapsed osa asju ette ja osa järele vastata, mille eest oleme koolidele ja õpetajatele väga tänulikud.

Milliseid toredaid hetki võtete ajast meenub?

Neid oli hästi palju. Minu jaoks oli väga eriline, et esimest korda oli mul sünnipäev võtteplatsil. Filmisime sel päeval uisuplatsi stseeni, väikese järve peale oli tehtud lambikettidega ümbritsetud uisuplats, kus näitlejad uisutasid. Täiesti muinasjutuline vaatepilt! See oli üks külmemaid võttepäevi, lund oli palju ja varbad jääs. Küll oli mõnus, kui produtsendid tõid meile üllatuseks Võrust Katariina kohvikust otse võtteplatsile mitu kasti imehäid ahjusooje pirukaid, mida me siis kuuma ingveritee kõrvale sõime. See oli üldse hästi lõbus võttepäev, vennad Piusid olid kohal ja viskasid muudkui nalja. Ühel öisel võttel Tondikaku talu õuel tulid kaks kohalikku meest vaatama, mida me teeme, ja küsisid muuseas, ega meil filmi metsamehi ei ole vaja. Meil oli ühte stseeni tõepoolest kaheksat metsameest vaja ja lisaks saime nende abiga sellesse stseeni ka harvesteri, mida muidu oleks olnud väga keeruline leida.

Kas lastel kaamera ees hirmu ei tekkinud?

Lapsed läksid rolli nii sisse, et ei pannud kaamerat tähelegi. Igas stseenis tuleb lisaks tekstile meelde jätta ka palju muud: selle lause ajal tõusen püsti, järgmise ajal võtan binokli, siis tõstan selle, langetan, vaatan kaaslasele otsa. Asju, mida jälgida, on nii palju, et kaamera on viimane asi, mille peale ta sel hetkel mõtleb. Kui nägin, et laps on väsinud, üllatasin teda millegagi või andsin talle täiesti teistsuguse ülesande. Tänu sellele läks ta elama ja tuli stambist välja.

Mis on lastega töötades teistmoodi kui täiskasvanutega?

Võtteplatsil suhtun lastesse täpselt samamoodi kui täiskasvanutesse. Üks erinevus on see, et täiskasvanud näitlejatega analüüsime rolli põhjalikult, räägime tegelase tausta ja suhted läbi, vahel lausa lapsepõlvest peale. Professionaalne näitleja suudab selle kõik oma rolli integreerida. Lastele pole pikka taustalugu mõtet rääkida. Arutame, milline tema tegelaskuju on, ja stseeni proovi tehes räägime juba konkreetselt, mida tegelane parajasti tunneb ja tahab.

Last innustab kõige rohkem kiitus ning kiita tuleb ka väikseste asjade eest: sa olid väga tubli, et nii pikalt vastu pidasid; tore, et sa ei üldse virise, kuigi on külm, märg ja kõht on tühi. Ka märkusi tehes ei öelnud ma kunagi, et midagi tuli halvasti välja, see paneb igaühe lukku. Rääkisime sellest, mida peaks muutma, et asi tööle hakkaks.

Lastelt tuli võtteplatsil häid ideid, millest paljud läksid ka filmi. Tore oli, et nad õppisid väga kiiresti ja mõtlesid kogu aeg kaasa.

Filmi üks tegelane on koer. Kuidas tema hakkama sai?

Jah, filmis on Atsil koer ja ka koerale oli casting. Koer pidi õigel ajal kedagi nuusutama, uksele vastu minema, haukuma hakkama ja muid asju tegema. Meil oli vaja intelligentset koera, kes kõige sellega hakkama saaks. Lisaks pidime leidma nipi, et ta seda kõike õigel ajal teeks. Lahendasime asja nii, et ei lasknud koera enne platsile, kui kõik oli valmis seatud, näitlejad paigas, „Action!“ öeldud. Teadsin, et esimeses duublis teeb ta alati kõige paremini.

Kas olete režissöörina nõudlik?

Väga nõudlik, võiks isegi öelda, et perfektsionist. Teen nii kaua, kuni saan kätte selle, mida on vaja. Ja kui mingil põhjusel ei saa, mõtlen välja teise viisi, kuidas olukord lahendada.

Kuidas te filmi meeskonna valisite?

Kui mul on kellegagi olnud varem hea koostöö, tahan seda jätkata. Mida rohkem inimesega koos töötad, seda paremini õpid teda tundma. On olnud ka nii, et produtsent soovitab kedagi. Selle filmi kunstniku Matis Mäesaluga ja kostüümikunstniku Eve Gutmaniga viiski meid kokku produtsent Maie Rosmann-Lill, kes kõiki meid kolme hästi tunneb. Koostöö klappiski suurepäraselt. Operaator Heiko Sikkaga teeme koos juba kolmandat filmi ja oleme teinud ka väiksemaid projekte, muusikavideoid ja reklaame. Temaga oli meil algusest peale suurepärane klapp. Minu jaoks kõige tähtsam meeskonnaliige ongi operaator, kellega arutame nii ettevalmistuses kui ka võtteplatsil kõik üksikasjadeni läbi. Mõnes mõttes on ta filmi kaas­autor. Film on meeskonnatöö, ühe mängufilmi taga on mitmed kümned, kohati sajad inimesed.

Milline on teie arvates hea lastefilm?

Seikluslik, põnev, kaasahaarav. Häid väärtusi kandev. Laps peaks saama samastuda ühega olulistest tegelastest. Meie film on hästi realistlik, kõik, mis filmis juhtub, võiks juhtuda ka päriselt. Aga me jutustame seda lugu muinasjutuliselt. Pean tähtsaks, et film annaks ka visuaalse elamuse. Püüdsime teha nii, et kõik oleks natuke ilusam kui elu: interjööristseenid on hubased ja soojad, loodusvaated visuaalselt karged. Enam-vähem iga kaader võiks olla postkaart.

Kas lastefilmis peaks olema ka kasvatuslik iva?

Kindlasti. Minu jaoks oli seda filmi tehes oluline anda edasi neid väärtusi, millesse ma ise usun. Tahaksin, et see film paneks mõtlema peresuhetele ning sellele, et lähedasi ja sõpru tuleb hoida. Teise olulise teemana räägib film sellest, miks tuleb kaitsta loodust, loomi ja linde. Loodan, et lapsed, kes seda filmi näevad, ei viska kunagi prügi metsa alla, ei müü esivanemate pärandatud metsa kommiraha eest maha ja seisavad tulevikus selle eest, et meil oleks puhtam loodus ja elukeskkond. Minu soov on, et õpetajad pärast kinoskäiku õpilastega selle filmi üle arutleksid. Kui muidu käivad lastega kinos peamiselt eesti keele ja kirjandusõpetajad, siis selle filmi puhul on palju asju, millest saab rääkida ka loodusõpetuse tunnis.

Mis vanuses lastele film kõige paremini sobib?

See on koguperefilm, kus on igaühe jaoks midagi. Arvan, et filmi võiksid vaatama tulla pered, klassid, lasteaia viimase rühma lapsed. Filmi peategelased on kümneaastane tüdruk ja üheteistaastane poiss, kelle tegemisi on lastel põnev jälgida. Filmis on armastuse teema, mis pakub huvi noortele. Täiskasvanuid huvitavad ilmselt põlvkondadevahelised suhted. Ilmsiks tuleb perekonnasaladus, ühiselt asutakse päästma põlismetsa, kuhu tuleb tagasi haruldane lind, habekakk, keda pole Eestis nähtud üle saja aasta.

Millised olid lapsepõlves teie lemmikfilmid?

Eesti filmidest jätsid mulle kõige suurema elamuse „Nukitsamees“ ja „Metsluiged“. Välismaistest lastefilmisest „Lõputa lugu“ ja „Röövlitütar Ronja“.

Aga lemmikraamatud?

Kõige suurem lemmik oli kahtlemata Astrid Lindgren ja kõik tema raamatud. Veel on mind palju mõjutanud Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“.

Mul oli lapsena komme, et kui kirjanik mulle meeldis, lugesin järjest läbi kõik tema raamatud. Või võtsin ette mingi teema. Näiteks läksin raamatukokku ja laenutasin kõik olemasolevad koeraraamatud. Vahepeal köitis mind näiteks adopteeritud laste teema.

Oma lastele olen väiksest peale püüdnud igal õhtul unejuttu lugeda. Arvan, et see on mõjutanud nende mõttemaailma ja arendanud ka mind ennast.

Teil on kaks last, 11-aastane tütar Mona ja 7-aastane poeg Elias. Kui palju filmitöö kõrvalt nende jaoks aega jääb?

Kui mul veel lapsi ei olnud, oli täiesti tavapärane, et tööpäev lõppes õhtul kell 11. Praegu see nii ei ole. Ühel hetkel sain aru, et lapsed vajavad mind rohkem, ja otsustasin teadlikult oma elu muuta. Ma ei võta õhtul vastu ühtki töökõnet ega saada töömeile, enne kui nad juba magavad. Näen, kuidas mõlemad tahavad üksteise võidu rääkida ja oma päevamuljeid jagada. Nädalavahetusel püüan nendega midagi toredat koos teha. Käime muuseumides, ekskursioonidel, ujumas, teatris, kinos. Praegusel ajal peavad vanemad tegema väga palju tööd, et võimaldada oma lapsele huviringides käimist, puhast toitu, aeg-ajalt mõnd reisi. Isegi kui nad on päeva lõpuks väsinud, tuleks iga päev võtta aega selle jaoks, et kuulata, mida laps tahab jagada ja mille kohta küsida. See muudab omavahelised suhted palju paremaks. Muidugi ei saaks ma oma tööd teha hea tugisüsteemita. Laste isa tegeleb nendega sama palju ja kõik vanavanemad on väga abiks, kui mul on filmivõtted, festivalid või tööreisid.

Miks otsustasite filmitegemist õppima minna?

Kõigepealt õppisin hoopis Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonnas telerežiid. Pärast lõpetamist läksin televisiooni tööle, aga poole aasta pärast sain aru, et televisioonis ei ole piisavalt aega ega raha teha asju nii põhjalikult ja pühendunult, nagu tahaksin. Ühe saate ettevalmistamiseks oli aega nädal, siis läks saade eetrisse ja kohe tuli hakata järgmist tegema. Samas kui ma oma esimest mängufilmi „Polaarpoiss“ tegin kokku üheksa aastat ja „Eia jõulud Tondikakul“ olen teinud umbes neli aastat. Sellesse aega jääb muidugi ka teisi projekte. Arvan, et mida rohkem aega ja energiat millessegi panna, seda parem on tulemus. Televisioonis ei ole võimalik nii palju aega anda. Lisaks on igal saatel oma formaat ja olla kinni kindlates raamides mulle ei sobinud. Mulle meeldib rohkem ise lugusid välja mõelda ja lavastada.

Seejärel astusitegi filmi erialale?

Jah, aga olin maha maganud hetke, mil filmikursust vastu võeti. Jüri Sillart oli septembris filmikursusega alustanud, mina läksin tema jutule novembris. Ta tahtis näha kõiki mu telerežii õpingute ajal tehtud töid. Juba siis kaldusin natuke filmi poole. Kooli ajal tegin mitu filmi filmi tegemisest. Koostöös kahe kursuseõega sündis making of Peeter Simmi filmist „Head käed“. Telerežii lõputööks tegin making of’i „Nimed marmortahvli taga“. Lisaks oli minu portfoolios üks Ilmar Raagi kursuse raames valminud lühimängufilm. Jüri Sillart vaatas need üle ja võttis mind oma kursusele vastu. Õppisin tema juures filmi kolm aastat.

Kas teil välismaale õppima mineku mõtet ei tekkinud?

Ikka tekkis. Aga sel ajal ei raatsinud ma ära minna. Meil oli väga huvitav ja tugev kursus, kust on palju häid režissööre välja kasvanud. Ja Jüri Sillart oli väga hea õpetaja. Lisaks tekkis palju kontakte nooremate kursuste inimestega, kellega teeme senini koostööd. Aga olen käinud ennast välismaal koolitamas ja täiendamas nii režii kui ka stsenaristika alal.

Kumb meeldib rohkem, mängufilmi või dokumentaalfilmi teha?

Minu mängufilmidebüüt „Polaarpoiss“ esilinastus kaks aastat tagasi. „Eia jõulud Tondikakul“ on alles mu teine täispikk film, lühifilme ja dokumentaalfilme olen teinud rohkem. Senise kogemuse põhjal arvan, et mängufilm on rohkem minu teema, aga dokumentaalfilmi millestki, mis mulle väga korda läheb, teen sama suure kirega. Praegu on mul pooleli dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ Kristiina Ehinist, kes on äärmiselt paeluv inimene. Kogu tema tutvusringkond ja maailm, milles ta elab, on nagu teine reaalsus keset päris elu. See film linastub 2019. aastal.

Kas kavatsete tulevikus veel laste­filme teha?

Rõõmuga teeksin. Kirjutangi juba Eia filmile teist osa. Need karakterid on mulle nii armsaks saanud, kahju oleks ühe osaga piirduda. Kui hästi läheb, tuleb teine film Eia suvevaheajast Tondikakul. Kindlasti ei kavatse ma jääda ainult lastefilme tegema, mul on mõtteid ka seoses täiskasvanute ja noortega. Vaatame, kuidas selle esimese filmiga läheb ja mida lapsed sellest arvavad. Tahan kirjutada Eiast ka raamatu. Seal saab olema rohkem seiklusi ja juhtumisi kui filmis, sest filmi kõik ei mahtunud.

 


FILMOGRAAFIA

  • 2016 mängufilm „Polaarpoiss“, režissöör ja stsenarist.
  • 2014 dokumentaalfilm „Looduslaps“ sarjast „Eesti lood“, režissöör ja produtsent.
  • 2012 dokumentaalfilm „Südamest skaut“, režissöör ja produtsent.
  • 2011 dokumentaalfilm „Keelatud vili“ sarjast „Eesti lood“, režissöör.
  • 2010 lühimängufilm „Vahetus“, režissöör ja stsenarist.
  • 2007 lühimängufilm „Indigo tuba“, produtsent, režissöör ja stsenarist.
  • 2007 dokumentaalfilm „Savikodu“ sarjast „Eesti lood“, režissöör.
  • 2006 portreefilm „Lutsepa lugu“, produtsent ja režissöör.
  • 2004 lühimängufilm „Kodused asjad“, produtsent,  režissöör ja stsenarist.
  • 2003  telelavastus „Liivakellade parandaja“, režissöör ja stsenarist.
  • 2003 making of „Nimed marmortahvli taga“, produtsent ja režissöör.
  • 2002 making of „Heades kätes“, kaasrežissöör ja toimetaja.

 

FILMID TOOTMISES

  • Mängufilm „Eia jõulud Tondikakul“ (Luxfilm ja Kinosaurus Film), režissöör ja stsenarist.
  • Dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (Luxfilm), režissöör ja produtsent.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!