MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Liikumistunde vajavad ka kutseõppijad

11. mai 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

Eesti kutsekoolide võrkpallineiud (sinises) mängivad Läti vastu. Fotod: Pärnumaa KHK

 

Kehalise kasvatuse tunde on kutsekoolides vähe. Täiskoormusega tööd pole paljudes koolides õpetajatele pakkuda. Nii ei tule noori õpetajaid kooli. Paljudel koolidel pole ka häid tingimusi nende tundide korraldamiseks. Nõnda taandub kehaline kasvatus tasapisi tunniplaanist.

Äsja Pärnus toimunud Balti riikide kutsekoolide XXVI spordimängud on ühe korraldaja, Eesti kutsekoolide spordi liidu (EKKSL) tegevuses väike osa. Liit korraldab üleriigilisi kutsekoolide võistlusi, sügisel karika- ja kevadel meistrivõistlusi. Kutsekoolide töötajatele tehakse nii võistlusi kui ka koolitusi. Peagi 30 tegevusaasta täitumist tähistava organisatsiooni tegemisi rahastab riik. EKKSL-i peasekretäri Tiit Tammaru sõnul püüab liit kaasa rääkida kehalise kasvatuse kui kutsekoolides vajaliku üldaine tunnustamiseks.

Kui 2012. a kehtestati kutsehariduses üldainete riiklikud õppekavad, tehti kava ka kehalisele kasvatusele. Kuid selle aine olukord on peasekretär Tammaru sõnul nutune. Tundide arv on vähenenud ja neid kutsekoole, kus kehalise kasvatuse õpetaja on tööl täiskoormusega, vaid umbes kümme.

Hetk äsja Pärnus peetud kutsekoolide Balti mängude avatseremoonialt. Kõneleb EKKSL-i peasekretär Tiit Tammaru.

Väga palju sõltub koolijuhist,“ ütleb Tammaru. Seal, kus koolidirektor on leidnud võimaluse tasuda kehalise kasvatuse õpetajale ka ringide ja treeningute juhendamise eest, on olukord parem. Heaks näiteks on Pärnumaa KHK, kus koolijuht maksab kehalise kasvatuse õpetajatele ringitundide eest, et inimesed oleksid täiskohaga sporditööl.

Kutsekoolide hooned on renoveeritud ja juurdeehitised valminud Euroopa Liidu sotsiaalfondi toel, kuid spordihooned selle fondi rahastuseks ei kõlba. Jällegi on sõltunud koolijuhist, kuidas lahendus on leitud. Näiteks on mõnel pool ühiselamusse rajatud rekreatsiooni nime all jõusaale jm spordiruume. Kuid ühelgi kutsekoolil ei ole praegu korralikku täismõõdus staadioni, nagu oli varem. Mõnel pool on kunagised staadionid vaid osalt kasutuses, näiteks Tartus peetakse jalgpallimurul kehalise kasvatuse tunde.

Võimlaid on koolid saanud remontida ja renoveerida ka tänu sellele, et kutsekoolidel lubatakse ise raha teenida. Aga kui räägime täismõõtmetega võimlast, siis nimetab Tammaru Tartut, Tallinna tööstushariduskeskust, Haapsalut ja Viljandit, ülejäänud kutsekoolidel on väiksed spordihooned või -saalid.

Tammaru kinnitab, et noored tahavad sporti teha väljaspool õppetööd, aga selleks peavad neile olema loodud võimalused. „Ma saan aru, et erialatunde on palju ja kõik ei pruugi koolipäeva mahtuda,“ ütleb spordielu juht. Kuid riik võiks pöörata rohkem tähelepanu huviharidusele, sellele, kuidas noored saaksid aega sisustada väljaspool õppetööd. Ainuüksi jõusaalist jääb väheks, seal peab olema ka pädev treener. Sel juhul pakuks jõusaal noortele huvi, usub Tammaru, kel on pikaaegne kutsekoolis töötamise kogemus. Sama lugu on pallimängudega – kui on treener, siis tekib huvi.

Väga palju sõltub koolijuhi arusaamast spordi vajalikkusest, kuid olulised on ka inimesed, kes kutsekoolis sporditööd teevad ja kehalist kasvatust annavad. EKKSL jälgib iga paari aasta tagant spordi olukorda kutsehariduses. Uuring toob esile kehalise kasvatuse õpetajate keskmise vanuse, mis ulatub üle 50. Koolidesse on juba tulnud 20–30-aastaseid õpetajaid, kuid vanuses 35–50 neid pole.

Samas pole iga alati määrav, on väga vitaalseid kehalise kasvatuse õpetajaid ja treenereid, kes on üle 65 ja teevad noorematele silmad ette. Aga on ka neid, kes teevad ainult n-ö oma asja,“ nendib liidu peasekretär. Kuna kutsekoolid ei paku täiskoormust, siis potentsiaalsed õpetajad sinna ei lähegi, valivad pigem üldhariduskooli. Või ei hakka üldse õpetajaks.

Ma arvan, et tööandjate seisukohalt peaks õppurite kehalisele arendamisele praegusest rohkem tähelepanu pöörama,“ arvab spordijuht. Kehaline kasvatus on tema sõnul tänapäeval oluliselt laiema tähendusega, kui oli varem. See hõlmab ka tervislikku toitumist, mida õpetaja peab tundma, ka peab ta oskama soovitada, kuidas harjutada, mismoodi trenni teha jne.

Kui 2010. aastal hakati koostama uusi õppekavasid, oli EKKSL koos õpetajatega sellesse töösse kaasatud. Algselt oli õppekavades kehaline kasvatus eraldi moodulina – spordiinimesed pidasid seda väga õigeks. Hiljem õppekava muudeti, kehaline kasvatus tõsteti sotsiaalainete moodulisse ning sealt hakkas see tasapisi kahanema.

Küsimus ei ole selles, kus moodulis õppeaine on,“ ütleb Tammaru, „vaid selles, et neid tunde, mis olid planeeritud algselt eraldi moodulina, kaasa ei antud. Seega tuli sotsiaalainetesse üks aine juurde, aga tundide arv jäi endiseks.“

Iga õpetaja seisab oma tundide eest. Kehaline kasvatus on õppeaine, mida on väga lihtne ära võtta, aga palju sõltub ka õppekavade väljatöötajatest ja nende arusaamadest. Tammaru toob näiteks autoerialade õppekavad, kus kehaline kasvatus on aastaid olnud toetava õppainena. Selles valdkonnas on otsustajad saanud aru selle õppeaine vajalikkusest. Mõnel teisel erialal, nagu näiteks kokkadel, on aga samuti füüsilist vastupidavust vaja.

Räägitakse palju, et liikumine peab olema prioriteet, aga tegevust selles suunas ma ei näe,“ nendib Tammaru. Üldhariduskoolides on hakatud liikumist tähtsustama uue nimetusega aine – liikumisõpetusega. Aga kutsekoolides? Nemad on sellest algatusest kõrvale jäänud, kuigi kutsehariduses õpib umbes 40 000 noort.

 


Noortel on üha enam valikuvõimalusi

 

Ivar Sikk, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler:

Olen veel liiga lühikest aega kutsehariduse eest vastutav, et osata anda konkreetset vastust küsimustele või hinnangut spordielu kohta kutsekoolides. Üldises plaanis arvan ma, et nii, nagu õppimine peab kestma kogu elu, peab sama ka liikumisharrastus – liikumine on inimese loomulik osa ning mõjub hästi nii õpitulemustele kui ka hiljem tööelus.

Lapse- ja noorukieas kujunevad harjumused mõjutavad inimese tulevikku. Sellest lähtuvalt on väga oluline, et nii üld- kui ka kutsehariduses arvestaksid õppekavad ja -keskkond nimetatud aspektidega.

Ma loodan, et kutsehariduses väärtustatakse liikumist ja sporti ning noortele on selleks loodud võimalused. Mida aeg edasi, seda enam on noortel valikuvõimalusi (mida õppida, kui palju aega panustada huvialadele jne), ning tulevikus suureneb otsustusvabadus veelgi – selle suundumusega peab arvestama. Valikuvariandid, mille vahel noor peab otsustama, on järjest mitmekesisemad. Et liikumine ei jääks viimaseks valikuks, see on laiem teema, millega tegeleme koostöös nii kultuuri- kui ka sotsiaalministeeriumiga uue strateegilise raamistiku kujundamisel aastateks 2020+.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!