Õpetajate Leht

Miks õppida kasvatusteadust?

18. mai 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Tallinna ülikooli õppima asujaid ootab kaasaegne ja avar keskkond.

 

Möödunud õppeaastal läbis Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteaduse magistriõppekava põhjaliku uuenduskuuri. Kui varem ei saanud lõpetajad diplomile kirja mingit kvalifikatsiooni, siis nüüdsest on selleks haridusspetsialist. „Õpetajale on ju küll vaja ka oskusi kasutada digivahendeid, tunda mitmesuguseid didaktikaid ja muud pedagoogilist atribuutikat, aga kui tal puuduvad laiahaardelised kasvatusteaduslikud ja üldkultuurilised teadmised, jääb ta käsitööliseks, kes vahendab vaid kohustuslikke aineteadmisi, kõneleb ajastule iseloomulike loosunglike tõdede keeles ning on muidu korralik „mutrike“ haridussüsteemis,“ põhjendas kasvatusteaduse õppimise vajalikkust õppekava juht, kasvatusfilosoofia ja kasvatussotsioloogia professor Airi Liimets.

 

Airi Liimets.

Tänaseid noori huvitab ühe esimese asjana tulevane töökoht. Kuhu võiksid sellise kvalifikatsiooniga lõpetajad tööle siirduda?

Meie ootame õppima inimesi, kes juba töötavad (kuid vastava hariduseta) või kavatsevad tulevikus saada tööle haridus- ja teadusministeeriumi, maakondade haridusametitesse, SA Innovesse, muuseumidesse ja teatritesse pedagoogiks, ERR-i haridusvaldkonna saadete toimetajaks, ajakirjanikuks, näiteks Õpetajate Lehe juurde, aga ka koolidesse arendusjuhiks, haridusekspertideks ja -nõustajateks mis tahes asutustesse. Ühesõnaga kõikjale, kus vajatakse laiaulatuslike teadmistega asjatundjaid hariduse alal, kes on suutelised tegema strateegilisi otsuseid, töötama välja arengukavu.

Ja loomulikult on jätkuvalt oodatud kas (kõrg)koolis, lasteaias või huvikoolis praegu juba töötavad õppejõud ja õpetajad, keda on meil õppimas olnud alati palju, et avardada oma mõttemaailma kasvatusteaduses laiemalt ja olla suuteline mõistma oma tegevust ja iseennast nii lokaalses kui ka globaalses sotsiaal-kultuurilises kontekstis, mõistma arengusuundumusi haridus- ja kasvatusmaailmas läbi aegade.

Miks on see laiem vaade iseendale ja oma tegevusvaldkonnale nii oluline? Mis see annab inimesele?

See annab elus üldse kõige olulisema – suutlikkuse tunda sisemist vabadust ning julgust jääda ümbritsevatest oludest sõltumata ikka iseendaks. See annab oskuse kasutada iseseisvalt oma mõistust.

Õpetajatele on ju küll vaja ka oskusi, kuidas kasutada digivahendeid, on vaja tunda didaktikaid, õppemeetodeid ja muud sellist pedagoogilist atribuutikat. Kui õpetajal inimesena puudub aga sisemine vabadus, vaimne avarus ja küpsus, kui puuduvad laiahaardelised kasvatusteaduslikud ja üldkultuurilised teadmised, pole mingit kasu ka neist pedagoogilistest tööriistadest. See inimene on ja jääb oma ametialal käsitööliseks, kes vahendab vaid teatud kohustuslikke aineteadmisi, õpetab ettenähtud õpioskusi, kõneleb ajastule iseloomulike loosunglike tõdede keeles ning on muidu korralik „mutrike“ haridussüsteemis.

Noori inimesi lisaks õpetamisele ka kasvatada – aidata neil avastada ja luua iseennast – suudavad aga eelkõige sisemiselt vabad ning avara vaimsusega inimesed. Nimetatud kvaliteetide väärtus meie üha enam bürokratiseeruvas ja sügavamast sisust tühjenevas haridusmaailmas ilmselt järjest suureneb.

Missugused õppeained õppekavas panevad n-ö vaimu avarduma? Missugune on õppekava sisuliselt?

Teine olulisem muudatus uues õppekavas ongi seotud õppekava sisuga. On kaks printsiipi, mida silmas pidades on õppekava üles ehitatud – need on integraalsus/terviklikkus ning kultuurilisus. Neist esimene tagab teadmiste laiahaardelisuse, kuid samas eri valdkondade tugeva seose.

Kasvatusteadus on loomult integraalne, mis tähendab, et spetsiifiliselt kasvatusteaduslik teadmine tekib filosoofia-, sotsioloogia-, psühholoogia-, pedagoogika- (ehk haridusvaldkonna rakenduslike teadmiste) ja ajalooteadmiste sünteesist. Kultuurilisuse printsiip realiseerub ühelt poolt otseselt kultuuriga seotud õppeainete kaudu ning teisalt varjatumalt ja läbivalt kõige puhul selle tähenduslikkuse järele küsimise kaudu. Kultuur – see on tähendusloome ja tähenduste võrgustik. Näiteks konkreetse õpilase õpiprotsesside adekvaatsemaks mõistmiseks on vaja esmalt teada, missugust tähendust kannab õppimine kui tegevus selle inimese elustiilis kui tervikus ehk ülejäänud talle olulise tegevuse hulgas. Õpistiil sõltub elustiilist ja vastupidi.

Nimetatud kahest printsiibist tulenevalt on olulisimad õppeained filosoofiline ja pedagoogiline antropoloogia (keskmes filosoofilised käsitused inimesest), kultuurifilosoofia, kasvatus- ja haridusmõtlemise arengulugu, kasvatusteaduslikud mõttesuunad; kasvatussotsioloogia ehk elustiil, õpistiil ja individuaalsus kultuuris; Eesti ühiskond ja poliitika, kultuuriti võrdlev psühholoogia, interkultuuriline haridus ja loovus, mitmesugused pedagoogilised kontseptsioonid ja nende rakendused.

Oluline moodul on teadustöö alused, kus õppeainete sisuks on uurimistöö meetodid. Meetod iseenesest on aga üksnes tehniline tööriist, mille abil väljaselgitatu mõistmine sõltub taas inimese eruditsioonist ja laiaulatuslikest teadmistest. Selles mõttes loob antud õppekava ka parimad tingimused, et jätkata doktoriõppes.

Kas õppekavas on ka praktilisi oskusi andvaid aineid?

Vähemalt kolm ülalnimetatud õppeainetest on suunitluselt ka väga praktilised. Lisaks on õppekavas uudsena praktika, mida igaüks saab teha asutuses, mis kõige enam vastab ta soovidele ja edasistele tööhuvidele. Praktikat on võimalik sooritada ka välismaal. Selle organiseerimisel on meie parim koostööpartner Saksamaal Heidelbergi pedagoogikaülikool.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Mida on andnud teile kasvatusteaduste õpingud?

 

Aivi Rentel:

Olen lõpetanud Tartu õpetajate seminari klassiõpetaja eriala. Kool andis head baasteadmised, parajalt praktikat ning kindlustunde klassi ette astuda. Erialast tööd tegin küll vaid neli aastat, kuid armastus hariduse ja kasvatuse vastu on alles. Kasvatusküsimused said uue ja suurema hoo sisse siis, kui mul endal lapsed sündisid. Lapsed on mind maailma ja iseennast paremini tundma õpetanud, samas aga tekitanud ka palju küsimusi ja kahtlusi. Viimased olid tõukeks kasvatusteaduste magistriõppesse astumisel. Sain sealt nii vastuseid kui ka kuhjaga küsimusi ning olen selle eest tänulik. Meil aidati näha suurt pilti, mõtelda iseseisvalt ja väljaspool raame, mõista seoseid eilse, tänase ja homse vahel. Mu maailmatunnetus avardus oluliselt ja tean nüüd paremini, kuhu olen teel. Praegu olen beebiga akadeemilisel puhkusel, kuid ained said kenasti läbitud ja kirjutada on tarvis veel magistritöö.

 

Piret Lilover:

Õppima asudes olin Innoves kutsehariduse peaspetsialistina töötanud juba viis aastat ja iga hetkega sai järjest selgemaks, et vajan laiemat taustateadmist kasvatusest ja haridusest. Kuidagi piinlik oli nende teadmisteta hariduse vallas töötada.

Bakalaureuseastmes õppisin eesti kultuuri ajalugu, kõrvalerialaks oli andragoogika.

Praegu töötan Innoves projekti „Tööturu vajadustele vastava kutse- ja kõrghariduse arendamine“ arendusjuhina. Minu peamised ülesanded on töökohapõhise õppe laiendamine Eestis ning praktikasüsteemi parendamine kutse- ja kõrghariduses.

Õpingud kasvatusteaduste erialal andsid mulle kolm vajalikku harjumust: loen regulaarselt erialakirjandust (ka neid raamatuid, mis ajanappusel õppe ajal lugemata jäid); loen erialaseid uuringuid; kuulan ja analüüsin, mida räägivad hariduse vallas tegutsevad inimesed.

Minu silmaring on pärast õpinguid oluliselt laiem. Arvan teadvat, kus on veel arenguruumi, ja mul on, kelle käest nõu küsida, kui seda vaja läheb.

 

Laura-Liisa Perova:

Olen lõpetanud TLÜ eesti filoloogia eriala ja osalenud programmis „Noored kooli“, töötades samal ajal eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Huvi kasvatusteaduste vastu tekkiski sel ajal. Inspiratsiooniallikaks said arutlused aktuaalsetel teemadel. Sain aru, et haridus ei huvita mind ainult õpetaja tasandil, vaid tulevikuperspektiivis ka laiemalt.

Olen koolis kuuendat aastat, töötan Kadrioru saksa gümnaasiumis. Õpetajatöös hindan lisaks akadeemiliste teadmiste omandamisele ka sotsiaalsete oskuste arendamist, seda eelkõige väärtuskasvatuse ja tugivõrgustiku loomise kaudu suhtekolmnurgas kool-kodu-laps.

Tagasiside minu magistriõppele eelnenud tööle õpilaste ja vanematega oli vaid tunnetuslik, sest ma ei olnud tegelnud teaduslikul tasemel uurimisega. Ometi oli just töö lastevanematega minu jaoks põnevaim väljakutse ja nende tagasiside mulle on olnud tunnustav. Armastan oma tööd, mulle meeldib teha pisikesi heategusid, luues parima võimaliku keskkonna õpilase arenguks. Vabast tahtest tehtud lisatunnid ja panustamine kogukonna loomisesse kasvatab sarnaste väärtustega inimesi.

Kasvatusteaduste magistriõpe andis mulle võimaluse omandada laiapõhjalisi teadmisi kasvatus- ja haridustemaatikast, sain tervikpildi inimese arengust ja selle toetamise võimalustest. Näen end tulevikuski kindlasti töötamas koolis ja mõtlen, kuidas end metoodiliselt parandada või milliseid teadmisi vajan selleks, et õppe ja kasvatuse arendustööd teha.

 

Külli Erimäe:

Kui oled juba aastaid õpetajana töötanud, ei teki sul enam küsimust, kuidas õpetada. Kuid pidev täiendkoolitus käib ametiga kaasas. Ühel hetkel tundsin, et vajan praktikale lisaks teooriat – miks me midagi õpetame. Kasvatusteadused jäid kohe silma kui kõige teoreetilisem eriala. Meeldis ka see, et õppekava on laiapõhjaline ega ole seotud kitsa spetsiifikaga, seega puudub seal tsunftimõtlemine.

Bakalaureusekraadi sain muusika- ja teatriakadeemias laulu erialal, varasemalt olen lõpetanud Tartu õpetajate seminari muusikaõpetajana. Lasteaia muusikaõpetaja olen järjepidevalt aastast 2006, töötan Tallinna Kadaka lasteaias ja lastesõimes Planeedi Mudila.

Õppimine kasvatusteaduste erialal avardas silmaringi. Oskan nüüd läbi näha arutut tõmblemist haridussüsteemis ega keskendu enam negatiivsetele emotsioonidele. Teadmised hariduse rollist tänapäeva ühiskonnas andsid vastuse paljudele keerulistele teemadele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!