Archimedes

Mis teeb lugemise õpilastele vastikuks?

4. mai 2018 Kristiine Vahtramäe Eesti lastevanemate liidu juhatuse liige, endine algklassiõpetaja - 4 kommentaari

Kristiine Vahtramäe.

Kuulen lapsevanematelt ja õpetajateltki (!) väga tihti, et lastele ei meeldivat raamatuid lugeda, et lugemine olevat neile isegi vastik. Minus on sellised jutud alati suurt segadust tekitanud. Raamatupoes või raamatukogus kohtan alati innukaid mudilasi, kes uurivad seal raamatuid suure põnevusega.

Nendes kodudes, kus mina külas käin, näen enamasti lookas raamaturiiuleid, kus on väga palju just lasteraamatuid. Kellele need raamatud siis on, kui lastele on lugemine vastik? Lapsed loevad küll, huvi raamatute vastu on neil suur. Aga mis on siis juhtunud, kui mõned lapsed on tõesti kaotanud huvi raamatute ja lugemise vastu?

Lugemise teeme lastele vastikuks meie, st täiskasvanud ja see juhtub – koolis. Ja kuidas siis?!

Juba aastaid ei ole koolis kohustuslikku kirjandust. See on asendatud soovitusliku kirjandusega. Paraku tõden ma ikka ja jälle, et sõnad on küll muudetud, kuid mõte on ikka sama. Lastevanematele antakse ette kirjanduse loetelu ja tähtajad, mis ajaks peab mingi raamat loetud olema, ja tublid vanemad sunnivad lapsi neid raamatuid lugema. Lugemine ei käi selle järgi, mida laps ise eelistab lugeda, vaid ikka selle järgi, mida ta peab lugema.

Igal aastal ja enamasti talvel või varakevadel pöördub Eesti lastevanemate liidu poole mõni murelik lapsevanem, kes on hädas sellega, et lapsele on lugemine muutunud vastikuks. Enamasti algab see juba teise klassi lastega ja kui uurida, mis täpsemalt vastikust tekitab, selgub jahmatav tõde, et lugemise muudab vastikuks õpetaja sisse seatud lugemise korraldus. Mitte raamat ise või lugemine kui tegevus, vaid just see, kuidas raamatuid peab lugema.

Laps ei ole teises klassis veel luge­mishuvi ega -oskust kaotanud ega soovigi kaotada, kuid lugemise korralduse mõjul on hiljemalt seitsmendaks klassiks lugemishuvi päriselt ka kadunud. Enne seda laps ikka veel lootis, et kedagi ehk huvitab ka tema arvamus sellest raamatust, mida ta luges, või ehk saab äsja loetud raamatut kellegagi arutada ja selle üle mõtteid vahetada. Kuid väga tihti selliseid võimalusi lastele koolis ei avane.

Mis siis toimub? Õpetaja annab ette konkreetse raamatu, mis peab olema kindlaks kuupäevaks läbi loetud. Eesti õpilane ja tema vanemad on tublid ning laps loeb, tunneb uhkust, et on täitnud ülesande. Ühel kindlal kuupäeval tehakse lugemiskontroll. Laps on endiselt õhinas, kuna ta on kindel, et saab lugemiskontrolliga hästi hakkama – luges ta ju raamatu läbi ja see meeldis talle.

Ja siis tulevad küsimused stiilis „Kas lontu kõrvad oli kikkis või lontis?“ või „Mis värvi olid laste sokid?“ jne. Ja vaata – neid detaile laps täiesti juhuslikult millegipärast ei mäleta! Õpetaja teeb aga järelduse, et ta pole raamatut lugenud või on lugenud halvasti. Siin on üks koht, kus lapsel hakkab tekkima vastumeelsus. Kui lugemise eest nagunii head hinnet ei saa, milleks siis üldse lugeda. Sellises õhkkonnas ongi lihtsam valetada, et lugesin küll, ja vastata lugemiskontrolli küsimustele huupi.

Laps tahaks väga rääkida sellest, kas lontu oli kurb või õnnelik, või hoopis sellest, et üks laps erines teistest ja mis siis edasi sai, aga see ei ole oluline, sest õpetajal on vaja ainekava läbi võtta.

Lugemiskontrollid tehakse veendumaks, kas laps ikka luges raamatut või mitte. Lugemiskontrolli tehes keskendutakse teadlikult laste vahelevõtmisele, eeldades, et lapsed pole raamatut lugenud ja tahavad õpetajale valetada, et on. Üks õpetaja rääkis mulle hiljuti suure uhkusega, et tema ülesanne ongi selgeks teha, kas laps loeb raamatut korralikult, ja sellepärast koostab ta neile eriti riuklikud lugemiskontrollid, mille põhjal ta saab kohe aru, kas raamat on loetud või on õpilane ainult filmi vaadanud või raamatu internetis oleva sisukokkuvõttega tutvunud.

Kui lapsed ei taha lugeda, tuleks endale kõigepealt selgeks teha, miks me midagi õpetame ja kuidas eesmärgini jõuame. Minu peamine eesmärk on olnud ikka see, et lugemine peab pakkuma lastele rõõmu, arendama nende fantaasiat ja empaatiat. Olen töötanud välja algklasside lugemise õppekava, mis lähtub just nendest põhimõtetest, ja see õppekava toimib.

Emakeelepäeva eel tegime 2. klassiga kokkuvõtte õppeaasta jooksul loetud raamatutest ja selgus, et selleks ajaks oli 13 lapsega klassis loetud 216 raamatut. Kõige selle juures saan kinnitada, et enamik raamatuid oli loetud kaanest kaaneni.

Lisaks kõigele oli selle klassi õpilastel väga hea ülevaade nendest raamatutest, mida nad ise ei olnud jõudnud veel lugeda, sest klassikaaslased olid teinud nendest head kokkuvõtted ja kokkuvõtete tegijatele sai küsimusigi esitada saamaks aru, kas need raamatud võiksid ka endale huvi pakkuda.

Seega lugemise teeme lastele vastikuks meie – täiskasvanud. Nutisõltuvusse suuname lapsi ka ikka meie, täiskasvanud.


4 kommentaari teemale “Mis teeb lugemise õpilastele vastikuks?”

  1. Kirjandus... ütleb:

    Tore, et nüüd saime teada ülima tõe.

  2. Vanem ütleb:

    Jah, nii see kahjuks on. Ka minu lapsele õnnestus lugemine koolis vastikuks muuta. “Kevade” lugemiskontrolli küsimused: “Mis oli Arno hobuse nimi?” ja “Mida hüüdis Teele meestele, kui…?” olid sellised, millele ta ei osanud vastata ja saigi puuduliku, kuigi oli raamatu läbi lugenud. Hiljem luges ja tegi samal ajal ebaoluliste faktide kohta märkmeid. Arusaadav, et igasugune mõnu kaob niimoodi ära ja kui mõnu on kadunud, siis lugemise peale enam aega ei raiska. Tundub, et sellist kontrolli tegev õpetaja ei loe ka ise eriti raamatuid.

  3. Rändur ütleb:

    Omaaegne lugemiskontroll oli G.Durrelli miski raamatu pihta ja pidime joonistama miski looma kes raamatust läbi tiksus. Kuna olin antud autori teoseid lugenud ja oskasin joonistada aga paljud klassis mitte, siis joonistasin ka teistele. Elevanti sai kõige rohkem joonistatud. Teose nime ei mäleta aga õpetaja imestus oli suur kui pooltel oli joonistatud elevant aga elevanti selles raamatus ei olnudki. Olin lihtsalt raamatud omavahel segamini ajanud. 😀

  4. Tiit ütleb:

    Ammuaegsed õpetajad, kelle kirjandusprofessoriks Tartu Ülikoolis oli Gustav Suits, meenutasid ENSV koolides, kuidas ülipikkade eksamite pärast kuulus professor küsis tudengilt kõikvõimalikke üksikasju, et näha, kas kirjandusloo tähtsad teosed on üliõpilasel läbi loetud ikka suure hoole ja tähelepanuga.

    Olime siis nõukogude koolinoortena väga uhked, et meil oli õnn koolitust saada õpetajatelt, kes olid olnud professor Suitsu õpilased.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!