Õpetaja kui arvamusliider
Mare Rossmann.
Eesti peapiiskop Urmas Viilma on öelnud, et kirikuõpetaja peab saama koha ühiskonna arvamusliidrite laua taga. Kas ka kooliõpetaja peaks seal koha sisse võtma?
Tõsi ta on, et õpetaja ei ole enam ammu arvamusliider ega kuulu ka eliidi hulka. Laiema avaliku toetuse annab tuntus ja hea maine, aga tuntuse tagab see, kui sa oled pidevalt pildil – kirjutad sageli ajalehtedes, avaldad arvamust nii raadios kui sotsiaalmeedias. Eriti oluline on televiisorisse pääseda, sest, meeldib see meile või mitte, aga teleekraan teeb inimese suuremaks, targemaks ja paremaks. Enamasti.
Ma ei pea silmas seda, et õpetaja peaks ennast kiitma lobasõudes või figureerima Kroonika lehekülgedel. Olukorras, kus iga huvigrupp võitleb oma eesmärkide elluviimise nimel, vajab ka õpetaja eestkõnelejaid. Kui tahad mängus olla, pead tundma mängureegleid.
Õpetajad ei kipu väga oma arvamust avaldama ja nad põhjendavad seda sellega, et alati, kui midagi kirjutad või ütled, tuleb sellest suur jama. Milleks mul seda tarvis on, kui juba ette on teada, et sellest ei muutu midagi!
Inimene võib ju mõelda, et milleks punnitada, kui sellest niikuinii tulu ei tõuse. Aga Andrus Kivirähk arvab teisiti ja andis oma allkirja Rail Balticu vastu, ja kuigi see ehitust ei peata, ei kahetse ta oma allkirja.
Meie vaidleme praegu selle üle, kas õpetaja peab kohanema muutunud õpilastega või hoopis õpilased vana kooli meetoditega. Kui õpetaja küsis õpilastelt, kas Tammsaarel oli õigus, kui ta ütles, et töö teeb õndsaks, vastasid õpilased üksmeelselt, et muidugi mitte. Kas õpetaja siis aru ei saa, et ajad on muutunud! 21. sajandil ei saa ühe rahvuse tüvitekst olla romaan sookuivendamisest. Seda sood ei ole enam, mida kuivendada. Elu ei pea olema pidev kannatamine musta taeva all, meie ei taha elada rütmis kodu, kool, töö, pension, surm. Meie tahame elada nii, et oleks tšill ja lahe. Mis te siia kooli ronite, kui olete nii tigedad ja kibestunud!
Meie ei ole süüdi, et teil on nii närune palk ja teil pole ressurssi ülespoole liikumiseks. Ühiskonnas ei kuula teie häält enam keegi, miks peaksime meie, õpilased, teid kuulama ja usaldama?
Öeldud on, et oma laste suust pead sa kuulma tõde. See on ikka täislaks. Mis ma oskan öelda? Aeg ongi teine, olen nõus. Juutidel on tarkus, et inimese kõige suuremad sõbrad on vana koer, vana naine ja sularaha. Paistab, et tänapäeva variandis on nendeks suurimateks sõpradeks telefon, kanep ja depressioon.
Olen nõus ka sellega, et tänapäeva inimesed teevad hoopis teistsuguseid asju, kui vanasti tehti, aga tungid, mis neid asju tegema sunnivad, on jäänud põhimõtteliselt samaks. Et vältida laupkokkupõrget, teen ettepaneku leida võimalus need kaks nii erinevat eluvaadet ühitada, leida mingi ühisosa.
Õpetajate eestkõneleja ei pea tingimata olema õpetaja. Võib olla ka mõni erakond või karismaatiline poliitik. Valimised on tulekul, ei tohi lasta neil raisku minna. Meie kõikide erakondade platvormides on lause, et haridus on väga oluline, aga mitte ühegi jaoks ei ole see esimene strateegiline valik. Meil puudub tulevikku suunatud ja ressurssidega kaetud hariduspoliitika.
Veel on Eesti hariduses paljugi hästi, aga ohu märgid on õhus. Kui õpetajad otsustavad (peavad targemaks) jätkata samal, piltlikult öeldes vaikides kisamise kursil ja neil ei õnnestu leida jõulisi toetajaid otsustajate ringist, siis pikemas perspektiivis ei pruugi meie edu jätkuda. Esmalt tuleb ühiskonnas kokku leppida ja seada pingeritta otsustamist ja lahendamist vajavad probleemid ja seejärel tuleb neile julgelt vastu astuda ja need maha niita.
“Meie ei ole süüdi, et teil on nii närune palk ja teil pole ressurssi ülespoole liikumiseks. Ühiskonnas ei kuula teie häält enam keegi, miks peaksime meie, õpilased, teid kuulama ja usaldama?”
Jah, õpilased ei ole tõesti süüdi, aga kuidas on nende vanematega ja eriti poliitilise eliidiga, kes lasevad oma lapsi maailma tasemel üliodavalt koolitada? Kas neil ei ole halb, et laste tulevikku kujundavad “orjadest” õpetajad?
Kurb küll, kuid pean nõustuma sellega, mida on kirjutanud siia Tartu Õpetaja. Karta on, et meiega ühtmoodi arvajaid jätkub küllaltki. Õpetajast mingisuguse “kõrgharitud orja” või lihtsalt “teenindaja” tegemist jätkavad ühiskonna juhtkihtkondadesse kuulujate järglased veelgi innukamalt ja, pange tähele, julmemalt. Ei tahaks küll uskuda, et Eesti hariduselu ükskord sellise kursini jõuab, kuid tähelepanekud elust sunnivad tõde tõsiselt võtma. Õpetejad peaksid senisest rohkem tooma avalikkuse ette seda, mis koolides TEGELIKULT toimub. Siis ei arvaks suur osa valijatest, et õpetajad vaid hädaldavad ilmaasjata, kuigi neil “pidevalt palka tõstetakse”… Õpetajate saatus on suurelt jaolt õpetajate endi seada. Õpetajad vajavad üldrahvalikku toetust.
Kõrvalt küsitlusest leian, et õpetajad tahaksid 50%-liselt arvamusega hoolivat ja inimlikku juhti. Ei oska arvata, et see oleks tippjuhi olulisim omadus. On selline kogemus, et nt. ühes maakonnas vastasid kõik juhid lisaks piisavale kompetentsusele ka inimese headele omadustele. Aga ebakompetentsed ei saa koolis lihtsalt hakkama, kui õpetajate valdav osa on oma ala asjatundjad kohusetundlikud töötajad. Teistsuguseid kooli küll ei oodata. Üksikõpetaja arvamused ei saagi kõlada, sest seda neilt ei oodatagi. Kollektiivsed, õppenõukogu otsused aga on suure potentsiaaliga. Vestlused kolleegidega, ametühingu tegevus, metoodika ja kasvatustööde arutelud nõupidamistel jms on enam viljakad. Aole koolidega tutvumisel jõudnud järeldusele, et õpetajaskond minu koolis, kus õpetasin (~60 õpetajat)toimis nagu peaks toimima riigikogu, kõrgkoolide kolleegiumid jt. Ei ole nii, et kui mingi teine partei või arvamusrühm tahab midagi arutada, siis teised nagu lambad jooksevad laiali või hoopis koju. Koolis on kollektiiv.