Rahvuslik puder, väärikad kapsad
Kaarel Tarand.
Läinud nädalal tegi oma erakonna nime taas Isamaaks tagasi muutev IRL lõpuks avalikkusele teatavaks oma maailmavaate. Aega läks, aga asja ei saanud. IRL-i „Maailmavaate põhialuste“ 13 punkti on täis ebaselgust, vastuolusid ja muid hädasid.
Püütud on defineerida seda, mida defineerida ei saa, ja lõpptulemuse järgi tundub, et ega kirjapanija ole ise ka täpselt aru saanud, miks ja millest ta kirjutab.
Konservatiivse ilmavaate seisukord Eestis ei ole ju iseenesest halb ja alalhoidlikud mõtlejad pole ka meedias olnud kitsid sõna võtma. Rohkelt kvaliteetset lugemisvara neile, kes pakse raamatuid ei jaksa ise lugeda, leidub näiteks kultuuriajakirjades. Head tööd konservatiivsuse seletamisel on teinud Hardo Pajula ja tema juhitav Edmund Burke’i selts. Oma vaateid selgitab see nii: „EBS-i
nägemuses on konservatism sajandite vältel väljakujunenud rahvusülene poliitiline ideoloogia, mis peab kodanikuühiskonna kõrgeimaks hüveks kodurahu ja üritab leida tasakaalu inimese kui üksikindiviidi ja kui kogukonna liikme õiguste ja kohustuste vahel.“
„Au Aleksandril igavest’!“
Kui IRL-i põhimõtete sõnastajad oleksid võtnud vaevaks mõtlevate konservatiivide tekste lugeda, siis oleks ehk ka „põhialused“ paremini välja kukkunud. Aga meie päevil on parteid ise targad ja välist nõu ega abi ei tarvita ning pole vahet, kas tegu on põhimõtete või bussiliiklusega. Nii ei räägigi nad oma konservatiivsusest kui rahvusülesest ideoloogiast, vaid deklareerivad hoopis, et kannavad „isamaalisi ja kristlikke väärtusi“ ja nende veendumuste „aluseks on pere, kodu, usk, isikuvabadused ja isamaa“. Kõlab, nagu oleksime enam kui sajandi ajas tagasi läinud, elaksime tsaaririigi põhiloosungi „Keiser, usk ja isamaa“ järgi ning peaksime laulupidusid alustama hüüdega „Au Aleksandril igavest’!“.
Rõhuasetus kristlusele ja usule viitab sellele, et erakond näeb end pigem usukogudusena kui poliitilise ideoloogia kandjana. Ja kui nii, siis pole raske ennustada, milliseid praktilisi samme riigikorralduses tahaks IRL astuda, kui aga võimu tugevamini pihku saaks. Ikka neid, mis tugevdaksid kristluse positsioone terves avalikus sfääris, alustades usurituaalidest avaliku elu sündmuste kohustusliku osana ning lõpetades üldise koolihariduse sisuga. Aus oleks siis juba olnud endale ka nimeks võtta mitte Isamaa, vaid näiteks Valgustusvastane erakond.
Kogu põhialuste punktistiku kandev telg on asumine kaitsepositsioonil. Kui midagi peab kirglikult kaitsema, siis järelikult on see ohus ja seda rünnatakse. Aina tugevneva rünnaku all on IRL-i
meelest isamaa, perekond, usk, aga ka eesti keel ja kultuur. Siia juurde peetakse oluliseks nimetada ka isikuvabaduste kaitset, küll täpsustamata, mida viimane mõiste hõlmab. Põhiseaduse § 20 räägib õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele, aga nende asjadega on Eestis asjad üldiselt hästi korras, sest kedagi ei panda vangi sõltumatu kohtuotsuseta ega kiusata niisama taga „repressiivorganite“ poolt.
Kõva usk ja sunnismaisus
IRL-i maailmavaadet põhiseadusega võrreldes leiab veel mõndagi tähenduslikku (kui see ei juhtunud kogemata). Põhiseaduse sissejuhatuses on kirjas, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. IRL-i põhialused aga määravad Eesti elu aluseks neist vaid kaks ja jätavad õigluse inimväärikuse osana nimetamata. Loosungina võiks see tees siis kõlada: „Isamaalt saate õiglust sama palju kui sokult piima!“
Just õigluse unustamine võimaldas IRL-il põhimõttes nr 5 kuulutada, et „abielu mehe ja naise vahel peab olema põhiseaduse kaitse all“. See vähemusi (ja on eraldi küsimus, kas õiglaselt või mitte) diskrimineeriv mõte, mida siis riigi põhiseaduse jõuga kehtestada tahetakse, ei takista IRL-i aga näiteks majanduses (punkt 7) end nimetamast „minimaalse riikliku reguleerimise“ eestvõitlejaks.
Kui väärtuseks on minimaalne reguleerimine ja iga üksiku kodaniku isikliku vabaduse ja vastutuse maksimeerimine, siis võiks olla järjekindel. Kas ei peaks abielu kui praktilist ja majanduslikku lepingulist suhet reguleerima nii vähe kui võimalik ning jätma kodanike enda otsustada, kellega ja kuidas oma elus vastastikuse abi suhtes olla?
Et IRL-i põhiväärtuseks on usk, siis see mõistagi välistab teaduse ja teadmiste kui väärtuse rõhutamise. Teadust punktis 9 küll nimetatakse, kuid mitte ühiskonnakorralduse vundamendikivina. Teaduse edendamise põhieesmärk on eesti keele säilitamine kultuurkeelena.
Teiseks võivad teaduspõhised tehnoloogilised lahendused aidata kaasa Eesti majandusedule. See vaateviis ei ole üllatav, sest kogu Eesti poliitilise klassi jaoks on teadus muutunud rakendusuuringute täpseks sünonüümiks ja kõik muu, mida teadlased soovivad teha, on pigem hõlpelu iha ja parasiitlus tööinimese turjal.
Ja lõpetuseks, nagu ikka, minnakse põhialustes täielikult rappa „regionaalpoliitikaga“. Punktis 12 on kirjas: „Eesti tasakaalustatud regionaalse arengu jaoks on oluline ettevõtlus, kaasaegne taristu, tugevad kohalikud omavalitsused ja avalike teenuste kättesaadavus.“ Oluline küll, aga inimesed on meil teatavasti oma elukohavalikul vabad ning kolivad sinna, kus on rohkem tööd ja lõbu. Ei ole teist teed vähematraktiivsete piirkondade ehk regioonide hingeshoidmiseks kui aina suurem riiklik sekkumine ja maksuraha ulatuslikum ümberjagamine ehk leppimatu võitlus vabaturumajanduse loomulike viljadega.
Kõva usk ja madalad maksud regioone ei rahvasta, kui just IRL oma põhimõtteid ei täienda põhiseaduslikku sunnismaisust sätestava punktiga. „Perekond on paikne. Kõik inimesed sünnivad ja surevad samas külas.“