Õpetajate Leht

Ratsutamisteraapia aitab eri probleemidega lapsi

25. mai 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Mõnikord tuleb ratsutamisterapeut Tuuli Bürklandil koos lapsega hobuse selga istuda. Fotod: erakogu

 

Ratsutamisteraapiat kasutatakse Eestis aasta-aastalt rohkem, kuid siiski vähem, kui võiks, leiab ratsutamis- ja füsioterapeut Tuuli Bürkland. Et tegu on kalli teraapiaga – ühe seansi hind on keskmiselt 30 eurot –, seisab ratsutamisterapeutide liit selle eest, et riik ratsutamisteraapiat toetaks ja lisaks selle rehabilitatsiooniteenuste nimekirja.

 

Mitu ratsutamisterapeuti Eestis on?

Kuni selle aasta jaanuarini oli kümme. Jaanuaris lõppes Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi ning Eesti ratsutamisterapeutide liidu korraldatud aastane kursus, mille järel lisandus veel kümme ratsutamis- ehk hipoterapeuti, nii et kokku 20.

Kuidas ratsutamisterapeudiks saadakse?

Et ratsutamisterapeudiks saada, peab olema akadeemiline kõrgharidus füsioteraapia, tegevusteraapia, logopeedia või psühholoogia alal. Mina olen füsioterapeut ja teengi hobuse abiga füsioteraapiat. Tegin nii oma bakalaureuse- kui ka magistritöö ratsutamisteraapiast, läbisin spetsiaalse koolituse ja alates 2005. aastast tegutsen ratsutamisterapeudina. Samal ajal töötan füsioterapeudina Tartu ülikooli kliinikumis, et end erialaga pidevalt kursis hoida.

Füsioterapeudina saan ära kasutada hobuse liikumist ja tema inimese omast kõrgemat kehatemperatuuri, mis aitab alandada lihaspinget ning arendada tasakaalu ja kaitsereaktsioone. Hobune on selle teraapia puhul motivaator ja võti. Teised ratsutamisterapeudid kasutavad mitmesuguseid tehnikaid ja meetodeid oma baasharidusest ja erialast lähtuvalt.

Millise diagnoosiga lapsed ratsutamisteraapiat kõige rohkem vajavad?

Kõige rohkem käib teraapias tserebraalparalüüsi, autismispektri häire ja aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi, samuti lapsi, kelle lihaskond on nõrk. Samas kõigile ratsutamisteraapia ei sobi. Kohtumegi patsiendiga kõigepealt kliinikus, kus ma teen esmase füsioterapeutilise hindamise ja näen, kas tal on antud teraapiaks näidustus või hoopis vastunäidustus. Samuti panen paika teraapia eesmärgid ning otsustan, milline hobune ja varustus lapsele sobib ning milliseid meetodeid teraapias kasutada, et ratsutamisteraapiast saadavaid aistinguid ei oleks liiga palju ega liiga vähe.

Millisel juhul ratsutamisteraapia ei sobi?

Näiteks juhul, kui lapse puusaliigesed liiguvad nii vähe, et tal on valus hobuse seljas istuda, on ratsutamisteraapia vastunäidustatud. Või kui tal on allergia hobusekarvade või tolmu suhtes. Ka viirushaiguse, palaviku või mõne haiguse ägenemisfaasis tuleb teraapiasse paus teha. Samuti juhul, kui laps on terapeudile või hobusele ohtlik, kuna kõigi osapoolte turvalisus peab olema tagatud.

Kui kaua üks teraapiakuur kestab?

See on igaühe puhul erinev. Keskmiselt käiakse teraapias kord nädalas ning psühhosomaatiliste probleemidega, näiteks autismispektri häirega laste puhul võib üks kuur kesta aasta. Tserebraalparalüüsiga lapsele, kellel on ajukahjustuse tõttu kõrge lihastoonus, sobib lühem ja intensiivsem periood. Järjest rohkem tuuakse ratsutamisteraapiasse piiripealseid lapsi, kellel puuet, diagnoosi ega rehabilitatsiooniplaani pole, kuid kodused märkavad, et laps on väga ärev või tal on raske keskenduda.

Teraapia määramisel saab tihti probleemiks, et see pole peredele taskukohane. Kuna riigi rahastus puudub, on ratsutamisteraapiaks võimalik kaudselt kasutada sotsiaalkindlustusameti poolt füsioteraapiaks eraldatud rehabilitatsioonisummasid. See on kahe otsaga asi, tuleb vaadata, et teiste teenuste saamine ei kannataks.

Vastavalt teraapia eesmärgile on võimalik kasutada erinevaid lähteasendeid.

Kui pikk on üks seanss ja milliseid võtteid kasutate?

Seanss kestab umbes tund aega, mõnikord ka vähem. Praegu käib mul teraapias üks kahe ja poole aastane tüdruk, kelle teraapia kestab 35 minutit, kauem ei suuda ta keskenduda. Ühe lihashaige poisiga alustasime 15 minutist, suve lõpuks suutis ta hobuse seljas olla juba 40 minutit, aga mitte üksi, vaid koos minuga. Iga laps ei lähegi hobuse selga. Näiteks ühe noormehega, kellel on diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäire, viisime väikese kirju Shetlandi poni käekõrval jalutama ja jooksime üle lattide ja koonuste vahel slaalomit. Ta väsis sellest palju rohkem ära, kui oleks ratsutanud. Laps, kellel on probleeme tasakaaluga, peab kindlasti olema hobuse seljas. Kui enamik lapsi suudab ise hobuse seljas istuda, siis liitpuudega lapsel istun mina selja taga ning turvan ja toetan teda. Veel kasutatakse pikki ohje, millega hobuse talutaja hobuse liikumiskiirust ja sammu kõrgust-pikkust reguleerib. Juhiseid, kui kiire peab olema samm, kas ratsutame ringis, suunaga vasakule või paremale ning kas teeme üleminekuid seis-samm või samm-traav, annab hobuse talutajale terapeut.

Mille poolest hobune teistest teraapialoomadest erineb?

Igal loomal, keda teraapias inimese arengu toetamiseks kasutatakse, on oma spetsiifika. Hobune võimaldab mitmekülgset tegevust. Füsioteraapia seisukohalt on äärmiselt oluline, et sammu kõndiv hobune tekitab ratsutaja kehasse inimese kõnniga sarnase amplituudi ja rütmiga liikumismustri, mida ükski trenažöör ei suuda. Laste puhul, kelle kõnni areng on jäänud toppama, võiks kindlasti proovida hipoteraapiat. Suur pluss on seegi, et hobune distsiplineerib ja motiveerib last. Terapeudina võin võimelda tema hüppeliigesega, arendada põlve- ja puusaliigese liikuvust, nii et laps ei märkagi, et teeb tööd.

Mitu teraapiahobust teil on?

Kaheksa. Nende seast saab valida igale patsiendile sobiva. Sobiva teraapiahobuse leidmine ja koolitamine on eraldi teema. Ta ei tohi olla peru ega iga asja peale ehmuda, vaid peab olema rahulik, turvaline, hea sammu ja käiguga. Aeg-ajalt vahetan teraapiaprogrammi jooksul hobust. Igal hobusel on oma samm ja kehakuju, ühel selg laiem, teisel kitsam, üks tõstab jalgu kõrgemale ja liigutab ratsutajat rohkem, teine astub madalamalt ja liigutab vähem. Ka iseloom on hobustel väga erinev.

Suure osa terapeudi tööst moodustabki töö hobusega.

Kindlasti. Seda tööd, nagu ka paberitööd, sageli keegi ei märka. Õpetan ja ratsastan oma teraapiahobuseid regulaarselt. Teraapia ajal peab ju hobune enamasti seisma või sammu astuma, tal peab olema võimalus end välja elada.

Kas lapsed aitavad samuti hobuse eest hoolitseda?

Jah, sageli puhastame hobust teraapia alguses, pärast ratsutamist anname talle süüa ning hoolitseme tema eest muud moodi, näiteks peseme teda tiigi ääres. Aga ka nende toimetamiste juures on kõige olulisem, et tegevus oleks eesmärgipärane ja toetaks teraapias püstitatud eesmärki ning ülesandeid, näiteks et laps kannaks keharaskust võrdselt mõlemale jalale ja hobuse keha puhastades paraneks tema õlaliigese liikuvus. Kui on vaja lapse mälu arendada, õpetan talle selgeks hobuse kehaosad: laudjas, lauk, õlg jne. Või siis varustuse osad. Laps teab, et hobune on tema sõber, kellega tuleb arvestada. Et laps kogeb hobusega suheldes eduelamust ja turvatunnet, kuulub teraapia juurde.

Kui tihti te oma töös edusamme näete?

Õnneks päris tihti, kuigi sammud on üsna väikesed, sest kaasasündinud haigus ei kao päriselt kuhugi. Näiteks kui lapse jalalihased on spastilised, siis pärast teraapiat on tema kõnd ladusam. Hüperaktiivne laps muutub teraapia lõpuks rahulikumaks ja vaiksemaks, tema hing ja keha on lõõgastunud. Selliste rahutute lastega käin sageli maastikul ratsutamas. Ratsutamisteraapia pole imevits, see peab olema pikaajaline ja nõuab kõrvale teisi teraapiaid. Sellist last ratsutamisteraapias naljalt ei ole, kellel on ainult kehaline erivajadus või kõneprobleem, sageli on need kombineeritud – kui lapsel on nt kehatüvelihased nõrgad, on enamasti ka artikulatsiooniaparaat nõrk. Sel juhul tuleb teha koostööd ratsutamisterapeudi-logopeediga. Koostöö teiste lapsega töötavate erialaspetsialistidega – psühholoogi, psühhiaatri, füsioterapeudiga jne – on samuti väga oluline.

Kust on pärit teie huvi hobuste ja ratsutamise vastu?

Läksin ratsutamistrenni küllalt hilja, 14-aastaselt. Aga armastus hobuste vastu sai alguse Kambjas kadunud vanaema maakodus, kus sovhoosi hobused tervitasid mind igal hommikul majast mõne meetri kaugusel. Ratsutamisterapeut saabki olla ainult inimene, kes on aastaid hobustega tegelenud. Muidu ei ole teraapia turvaline, kuid turvalisus on selles töös number üks, alles seejärel hakatakse täitma teraapiaks püstitatud eesmärki ja ülesandeid. Samas on keeruline leida inimest, kellel oleks üheaegselt nii teraapiaalane haridus kui ka pikaaegne hobustega töötamise kogemus.

Millistes riikides on ratsutamisteraapia hästi arenenud?

Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Soomes, Saksamaal, Hollandis, Taanis, Austrias, Inglismaal … Juuni lõpus toimub Iiri­maal Dublinis rahvusvaheline terapeutilise ratsutamise konverents, kuhu tullakse kokku kogu maailmast. Eestist osaleme seal mina ja Liis Themas.

Millal hakatakse Eestis ratsutamis­teraapiat toetama?

Töötame selles suunas juba aastaid. Viimati saatis ratsutamisterapeutide liit koos lastefondi toetuskirjaga mai alguses sotsiaalministeeriumile pöördumise, kus põhjendasime vajadust riigi toetuse järele. Loodame, et asi hakkab lõpuks liikuma.

 


KÜSIMUS-VASTUS

Kuidas ratsutamisteraapia kõnehäiretega last aitab?

 

Liis Themas.

Liis Themas, logopeed-ratsutamisterapeut:

Rakendan ratsutamisteraapia juures täpselt samu eesmärke, mida logopeedina kabinetiski, ainult et minu koostööpartner on hobune, kes mind aitab. Teisisõnu, see on logopeediline teraapia, kuhu on kaasatud hobune.

Mõne patsiendi puhul annabki ratsutamisteraapia paremaid tulemusi kui kabinetiteraapia. Kasutan seda kõnetute laste, samuti raskemate autistlike laste puhul, et laps hakkaks suhtlema. Hobune on selle juures väga tugev motivaator. Minu juurde tuli üks nelja-aastane kõnetu poiss, kellel oli pilkkontakt ja kes häälitses, aga kel ei olnud enda väljendamiseks ühtegi sõna ega žesti. Ratsutades tuligi esimene läbimurre: kuna ta väga tahtis, et hobune jookseks, õpetasin talle kõigepealt selgeks suunava žesti ning hiljem suutis ta öelda juba ka sõna sinna juurde. Hobuse söötmiseks õpetasin talle samuti alguses selgeks liigutuse, hiljem hakkas ta ütlema „nämm-nämm“. Need esimesed sihipärased katsed suhelda – pilgud, žestid ja häälitsused – on äärmiselt olulised. Praeguseks on lapsel sõnavaras umbes 20 sõna, lisaks kasutab ta alternatiivkommunikatsiooni vahendeid.

Ratsutamisteraapia toimib hästi ka müofunktsionaalse puude, apraksia, spetsiifilise kõnearengu häire korral, seda saab rakendada peaaegu kõigi kõnepuuete puhul.

Väga suur väärtus on sõnavara arendusel – kui kabinetis saab lapsele pilte ja mänguasju näidata, siis tallis peaaegu kõike päriselt teha. Päris vahendite ja tegevuse abil jäävad lapsele sõnad oluliselt paremini meelde. Söödame ja joodame hobuseid, puhastame boksi, riisume, pühime harjaga ja teeme palju muudki.

Hobune peaks olema rahumeelne ja sõbralik ning pigem väike, et laps oleks hobuse seljas minu kõrgusel. Tahan, et mina näeksin last ja laps näeks mind.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!