aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Seitse sõna

18. mai 2018 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Samuel Becketti seitse sõna „Ma ei jaksa jätkata. Ma lähen edasi!“ ütlevad Paul Kalanithi kohta kõik.

Kui paljud meist teavad Fridtjof Nanseni nime ja on lugenud tema raamatut „„Fram“ polaarmeres““? Usun, et väga-väga paljud. Vähemasti minuealistele oli see tõeline kultusromaan ja Nansen tõeline meelekindluse ja mehisuse kehastus.

Mäletan, et keskkoolipäevil ja hiljemgi oli ta mulle suureks eeskujuks – ära anna alla, mine edasi!

Aga kui paljud on kuulnud Paul Kalanithi nime ja lugenud tema raamatut „Kui hingusest saab õhk“? Usun, et väga vähesed. Ka minul jäi see raamat 2016. aastal kahe silma vahele ja vaid oma õe sooja soovitust järgides jõudsin selle läbilugemiseni. Lugesin läbi ja olen senini raamatu lummuses.

Kui Nansen jääb 20. sajandi meheks ja tänapäeva noortele ehk veidi kaugeks (vabandust, kui eksin), siis Kalanithi on mees meie seast (tegelikult Ameerikast). Ta võiks olla meelekindluse ja mehisuse eeskujuks, kui tema lugu laiemalt teataks. Tema lugu võib kokku võtta Samuel Becketti seitsme sõnaga: „Ma ei jaksa jätkata. Ma lähen edasi.“

Mõtestamata elu pole elamist väärt

Mis annab inimese elule mõtte ja tähenduse? Püüd kogu hingest sellele küsimusele vastust leida viib Pauli Stanfordi ülikooli inglise kirjandust ja bioloogiat õppima. Ta lõpetab ülikooli magistrikraadiga inglise kirjanduses ja bakalaureusega bioloogias.

Ta usub, et kirjandus mitte ainult ei heida valgust teiste kogemustele, vaid pakub ülimalt rikkalikku ainest moraalseks refleksiooniks. Analüütilise filosoofia formaalne eetika tundub talle purukuiv, sest seal puudub eheda inimelu korratus ja kaalukus. Ta aimab, et just elu ja suhted annavad inimeksistentsile mõtte.

Tähenduslikkus näis olevat lahutamatu inimsuhetest ja moraalsetest väärtushinnangutest“ kirjutab ta ning jätkab: „T. S. Elioti „Ahermaa“ mõttetus ja eraldatus ning meeleheitlikud püüdlused inimliku kontakti poole; Nabokov ja tema teadlikkus, kuidas kannatused võivad meid muuta kalgiks kaasinimeste ilmselgete piinade suhtes; Conrad ja tema ülipeenelt häälestatud tunnetus, kuidas möödarääkimine võib sügavalt mõjutada inimeste elusid.“

Ta jätkab püüdlusi selle nimel, et sügavamalt mõista mõistuse toimimise mehhanisme.

Ta uurib neuroteadust, et saada aru, mil moel on aju aluseks organismile, mis on võimeline maailma mõtestama.

Keel eksisteerib inimeste vahel ja loob ühtekuuluvust sentimeetripaksuste koljude taha varjatud ajudes. Sõnal on tähendus üksnes inimeste vahel ja elu mõte, selle vägi on seotud meie loodavate suhete tugevusega. Kuidagimoodi eksisteerib see protsess ajudes ja kehades, alludes omaenda füsioloogilistele korraldustele, aldis purunemisele ja ülesütlemisele. Kus asub bioloogia, moraali, kirjanduse ja filosoofia kokkupuutepunkt?

Peab ju ometi olema viis, kuidas elukogemuste keelel – kire, nälja, armastuse keelel – on keerukusest hoolimata kuidagimoodi olemas seos keelega, mida kõnelevad neuronid, seedetrakt ja südamerütm,“ arutleb ta.

Arstiõpingud

Tuntud filosoofi Richard Rorty juhendamisel hakkab ta nägema, kuidas kõik teadusharud loovad sõnavara, tööriistakomplekte, mis aitavad inimelu kindlal viisil mõista.

Ometi tunduvad sõnad kaalutud nagu hingeõhk, mis neid kannab.

Moraalne spekuleerimine on moraalse tegutsemise kõrval hale. Ta tahab saada vahetut kogemust. Ka Walt Whitman, keda peetakse mõjukaimaks Ameerika luuletajaks, on kunagi kirjutanud, et „füsioloogilis-spirituaalset inimest“ suudab tõeliselt mõista üksnes arst. Paul Kalanithi usub, et meditsiinis avaneb võimalus leida vastuseid, mida raamatud ei anna, et seal võib luua suhteid kannatajatega ja katkematult juurelda, seda isegi silmitsi surma ja kõdunemisega. Ta usub, et vahetu kogemus elu ja surma küsimustes on hädavajalik, et nende kohta arvestatavaid moraalseid hinnanguid anda.

Enne arstiõpingute algust jõuab ta kaitsta Cambridge’is magistrikraadi ajaloos ning teadus- ja meditsiinifilosoofias. Ta suundub tagasi Ameerikasse, et alustada õpinguid Yale’i ülikooli meditsiiniteaduskonnas.

Anatoomikumis käsitletakse surnuid objektidena, sõna otseses mõttes taandades nad elunditeks, kudedeks, närvideks, lihasteks. Esialgu tundub anatoomia praktikum pühaduserüvetusena.

Kogu meditsiin, mitte üksnes laipade lahkamine, murrab sisse pühadele aladele. Arstid tungivad kehasse igal mõeldaval moel. Nad näevad inimesi nende kõige kaitsetumast, kõige pühamast, kõige privaatsemast küljest,“ kirjutab ta.

Teravneb arusaam elu ja surma suhetest. Millise valu ja vaevaga me maailma saabume, seda ei tea me mitte, ent sellest lahkumine ei ole enamasti kerge.

Õpingute lõpus on paljude üliõpilaste suundumus ühesugune – enamik kipub „elustiili“ erialadele, sinna, kus on inimlikuma pikkusega tööpäev, kõrgem palk ja väiksem närvipinge.

Elustiili esikohale asetamisega leiad sa töö, aga mitte kutsumuse,“ mõistab Paul ning valib neurokirurgia residentuuri ja järeldoktorantuuri neuroteaduses Stanfordi ülikoolis.

Neurokirurgia

Siin põimuvad aju ja teadvus kui elu ja surm. Paul Kalanithi usub, et siit võib juba leida teatud transtsendentaalsust, et siit näeb kaugemale tühisest materialismist, enesekesksetest pisiasjadest.

Kutsumus kaitsta elu, ja mitte lihtsalt elu, vaid kellegi identiteeti, ehk pole isegi palju öelda, et kellegi hinge, oli oma pühaduses ilmselge,“ kirjutab ta.

Talle tundub, nagu oleksid üksikud bioloogia, moraali, elu ja surma kiud hakanud end viimaks kokku põimima, kui mitte täiuslikuks moraalisüsteemiks, siis vähemalt sidusaks maailmavaateks ja oma sealse koha tunnetamiseks.

Iga ajuoperatsioon on paratamatult manipuleerimine inimese „mina“ substantsiga.

Ülimalt pingelistes valdkondades töötavad arstid kohtuvad patsientidega kõige pöördelisematel momentidel, kõige ehedamatel hetkedel, mil ohus on elu ja identiteet. Arsti kohustuste hulka kuulub selgitada välja, mis annab konkreetse patsiendi elule väärtuse, ja võimaluse korral selle säilitamine – või kui ei, siis talle surma toodava rahu võimaldamine. Eksisteerimine teadvustamata ainevahetuse hämaraladel muutub teistele inimestele, pereliikmetele väljakannatamatuks koormaks. Kas surm oleks parem lahendus? Selline võim nõuab tohutut vastutust koos kaasneva süütunde ja süüdistustega.

Headest kavatsustet ei piisa, kui kirurgi oskustest sõltub, kas tragöödiat ja triumfi lahutab üks või kaks millimeetrit. Tehniline silmapaistvus on neurokirurgi moraalne nõue. Sa ei jõua iialgi täiuseni, kuid pead katkematult püüdlema selle poole.

Näiteks saabub haiglasse kaheksa-aastane Matthew, kellel on hüpotalamusega piirnev kasvaja. Hüpotalamus reguleerib inimese põhilisi liikumapanevaid jõude: und, nälga, janu, sugutungi. Kui kahjustada hüpotalamust, muutub poiss oma ihade orjaks.

Mõned aastad hiljem selgub, et Matthew hüpotalamus sai siiski vigastada ning imetoredast kaheksa-aastasest poisist on saanud kaheteistaastane koletis. Ta ei lakka hetkekski söömast, teda tabavad märatsushood. Viimaks pannakse ta kinnisesse hooldekodusse, temast on saanud deemon, kelle tõi esile ühe millimeetri suurune ajukahjustus.

Opisaalis on nii, et ükskõik, kas tormad hullupööra või toimetad tasakaalukalt, sul puudub igasugune tunnetus aja möödumisest. Intensiivne keskendumine tõukab kellaaosutid pealtnäha meelevaldsesse asendisse. Kaks tundi võib tunduda nagu üks minut.

Surm on miski, mis juhtub teistega

Enamik elusid elatakse surma suhtes passiivses olekus – surm on miski, mis juhtub teistega ja nendega, kes on meie ümber.

Oleks mu amet raamatute kirjutamine, koostaksin kommenteeritud kataloogi mitmesugustest surmadest. Kes õpetaks inimesi surema, õpetaks neid ka elama,“ kirjutas kunagi Michel de Montaigne.

Paul Kalanithil on käsil viimane, seitsmes residentuuriaasta. Ja siis avastatakse tal neljanda staadiumi kopsuvähk. Tema hoolikalt planeeritud ja raske tööga täidetud tulevikku enam ei eksisteeri. Surm on tulnud teda isiklikult külastama.

Esialgsed ravitulemused annavad lootust.

Võib-olla peaksime igasuguse kindluse puudumisel lihtsalt eeldama, et elame väga kaua. Võib-olla on see ainus tee edasi liikuda,“ arutleb ta.

Seista silmitsi surmaga ja püüda mõista, mis su elu elamisväärseks teeb – selleks vajad sa oma identiteeti. Kui Paulil kaob kohustus haigete eest hoolt kanda, saab temast endast invaliid.

Ta mõistab, et mõtestamata elu pole elamist väärt, ning küsib: „Kas surmale määratud keha vabastab mind kohustusest teenida, kohustusest oma patsientide ees, kohustusest püüelda headuse poole?“

Moraalsel kohustusel oma perekonna ja oma patsientide ees on kaal. Kaaluga asjadel on raskusjõud ja nii tõmbab kohustus vastutada elu eest teda tagasi operatsioonisaali. Omaenda läbielamiste põhjal mõistab ta, et kergeim surm pole tingimata parim surm.

Isegi kui olen suremas, siis senikaua, kuni ma lõpuks suren, elan ikkagi edasi. Elu surmahaigusega on pidev protsess. Põdemise ajal on su väärtused pidevas muutumises. Sa püüad välja selgitada, mis on sinu jaoks oluline, ja sa jäädki seda selgitama. Omaenese vahetute kogemuste mõistmiseks tuleb need tagasi sõnadesse tõlkida. Ma vajasin sõnu edasiminekuks,“ kirjutab ta.

Samuel Becketti seitse sõna „Ma ei jaksa jätkata. Ma lähen edasi!“ ütlevad tema elu kohta kõik.

Elu mõtte vundament on inimlik seotus ning lapsed annavad sellele veel ühe lisamõõtme, teab ta lõpuks kindlalt. Tema sõnum oma pooleaastasele tütrele on lihtne: „Kui sa jõuad oma elus hetkeni, mil sa pead aru andma, kes sa oled, esitama aruande, kes sa oled olnud ja mida teinud ja maailmale tähendanud, siis ma palun, ära alahinda seda, et oled täitnud ühe sureva mehe päevad rohke rõõmuga – rõõmuga, mis kõigi varasemate aastate jooksul oli mulle tundmatu; rõõmuga, mis ei ihka üha rohkemat ja rohkemat, vaid puhkab nüüd rahulolevalt. Sel hetkel, just nüüd, on see tohutult palju väärt.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!