Stanfordi sõnumid: Kuidas teadus- ja arendustöö käsikäes käivad?

11. mai 2018 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor külalisena Stanfordi ülikoolis - 1 Kommentaar

Zahid Hossain Meta ettevõttes arendatavate liitreaalsuse prillidega, mis võimaldavad koostöist uurimuslikku õpet.

 

Margus Pedaste.

Eelmistes „Stanfordi sõnumites“ näitasin, kuidas teadus jõuab hariduspoliitikasse. Teadustulemustel on sageli aga ka rakenduslik väljund. Stanfordi ülikool paikneb ju Räniorus, kus on kodu tuntud tehnoloogiaettevõtetel, nagu Google, Apple, Tesla, Cisco jt, aga siin on ka iduettevõtete paradiis. Üks mu siiatuleku põhjustest oligi mõista, kuidas see koostöö käib.

Peab ütlema, et sama mõte on olnud väga paljudel. Nii on siin loodud suisa Põhja- ja Baltimaade tehnoloogia-iduettevõtteid ühendav kogu Silicon Vikings. Selle kaudu, eelkõige tänu norrakast Eilif Trondsenile, olen puutunud kokku paljude Põhjamaade juurtega ettevõtjatega. Seekord tahan aga rääkida hoopis noorest insenerist Zahid Hossainist.

Kui varem olen tutvustanud pika ajalooga teadlasi ja nende töid, siis Zahid Hossain sobib hästi demonstreerima iduettevõtete maailma. Ta kaitses Stanfordis arvutiteaduste doktorikraadi alles 2017. aastal ja töötab praegu ettevõttes Meta (http://www.metavision.com), mis on keskendunud liitreaalsuse loomiseks raud- ja tarkvara arendamisele. Silma jäi ta juba enne Stanfordi saabumist, sest oma meeskonnaga viitasid nad tihti meie töödele uurimuslikust õppest. Temaga eelmisel nädalal kohtudes sain tunda, et ta on tõeline meie fänn.

Zahid Hossaini doktoritöö oli arendada tarkvara, mis võimaldab korraldada kaugjuhtimisel eksperimente, kasutades uurimuslikku lähenemist. Seda tegid nad koos teise doktorandi Engin Walter Bumbacheriga, kes tuli Stanfordi väga tugevast teadusrühmast Šveitsist ja loodab oma töö veel sel aastal kaitsta. Zahid on insener, Engin haridusteadlane ja käsikäes tegid nad Ingmar Riedel-Kruse ja Paolo Bliksteini juhendamisel vahva alglooma Euglena uurimise labori (https://tltl.stanford.edu/project/biolab), mis võimaldab meile sageli robootikast tuntud visuaalprogrammeerimise vahendite abil modelleerida algloomade liikumist valgusallika suunast ja tugevusest sõltuvalt. Põnev on, et saab ka võrrelda mudeli sobivust reaalse eluga päris mikroskoobi all. Stanfordis on sisse seatud labor, kus on palju mikros­koope, mida saavad kasvõi Eesti õpetajad kaugjuhtimise teel kasutada. Natuke läheb veel lihtsalt aega, et kõik päris avalikuks tehtaks. Kellel juurdepääs ajakirjale Nature (selle biotehnoloogia väljaandele), see saab sealt juba lähemalt lugeda 2016. aasta artiklist „Interaktiivne ja skaleeritav bioloogia pilvepõhine eksperiment teaduslikuks uurimistööks ja õppimiseks“ („Interactive and scalable biology cloud experimentation for scientific inquiry and education“). Selle ühes maailma mõjukamas ajakirjas avaldatud artikli kaudu on ka meie uurimisrühma arusaam uurimuslikust õppest jõudnud haridusvaldkonnast palju kaugemale.

Tagasi Meta juurde. Meta on natuke enam kui 120 töötajaga ettevõte, mis arendab ainulaadseid liitreaalsust võimaldavaid prille. Nende vaateväli on üllatavalt lai. Samas vaateväljas saab olla palju objekte korraga ning lisaks saavad samad inimesed vaadata samal ajal samu objekte ning nendega uurimistööd teha. Üksteisele nähtavad inimesed ei pea isegi samas füüsilises ruumis olema. Näiteks on võimalik võtta riiulist kolmemõõtmeline päris elundite alusel koostatud mudel inimese kopsudest ja südamest, mis töötavad. Seda mudelit saab suurendada, pöörata ja põhimõtteliselt saab sellega teha ka eksperimente, mis mõjutavad nende elundite tööd. Arendused on nii uued, et neist veel väga lugeda ei saa. Loodame aga, et siit sünnib koostöö, mis viib peagi ühiste katsetusteni Eesti koolides ja siis juba ka ühisartikliteni, mida meie õpetajatelegi levitada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Stanfordi sõnumid: Kuidas teadus- ja arendustöö käsikäes käivad?”

  1. inseneR ütleb:

    #Teadustulemustel on sageli aga ka rakenduslik väljund.#

    Eelkõige on teadusel tootmispõhistes maades teadusväline sisend, mida meie teadmistepõhiseks deklareeritud riigi kodanikena ei taipa taibata. Sisendprobleem tulebki turul toimiva brändiomaniku tehase müügimehe ja tehase tootearendaja käest. Kui probleem on lahendatav tehase tootearendajate poolt kohe, siis see ka tehases lahendatakse, s.t. maailmas juba tehtud erialase teaduse tulemusi kasutades. Tehase tootearendajail on aga üldjuhul vaja ka akadeemilist eelluuret oma tööstussektoris ja nii liigubki huvitavaks liigitatud probleem ülikoolilaborisse. Kui see laheneb millalgi akadeemilises stiilis toimimisel, siis pole lahendatud ülesande tootmisesse juurutamisel probleemi, sest tehas, mille tootearendusest uurimistöö ülesanne ülikoolilaborisse tuli, on olemas ja veel turul kah. Kui ülesanne ei lahene, siis ei panda tehast kinni, vaid toodetakse vanu tooteid edasi seni, kuni leitakse teine lahendus või kaob antud toote aktuaalsus turul.

    Kui alustatakse uurimistööd elevandiluust torni akadeemilises vabaduses teadlasele pähe turgatanud ideest, siis on võidu tõenäosus väga väike, kuid võit reeglina palju suurem. Seega on tegu loterii analoogina. Loteriis pole midagi kriminaalset, kuid seda stiili tuleks mõõdukalt rakendada. Maksimaalselt 5%-l juhtudest. Tunduks ju pereisa või ka riik vähemalt imelikuna, kui pereisa rajaks pere eelarve 100% lotovõidule ja riik kogu teadustegevuse kah elevandiluust tornis majanduse ja eriti tööstuse vajadustest lahus tekkivate probleemide lahendamisele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!