Stockholmi eesti lasteaed on hoidnud eesti keelt pool sajandit

Stockholmi eesti lasteaia töötajad 10. mail Tallinnas. Vasakult Epp Männik, Anu Luks, Ülle London ja Malle Allvee. Foto: Tiina Vapper

„Me ei ole õppekavast nii sõltuvad ja saame rohkem oma peaga mõelda,“ toob peamise erinevusena Eestis asuvatest lasteaedadest välja Stockholmi eesti lasteaia juhataja Epp Männik.

Rootsi ainsa eestikeelse lasteaia töötajad olid mai teisel nädalal end Eestis täiendamas. Käidi lastekirjanduse keskuses, Kumus, teatris ja nagu ikka külastati ka paari lasteaeda. Oma tööst rääkisid juhataja Epp Männik ning kasvatajad Malle Allvee, Anu Luks ja Ülle London.

Mitu last on Stockholmi eesti lasteaias?

Epp Männik: Praegu on 22, aga see arv on aastate jooksul muutunud. Lasteaed alustas 1969. aastal 12 lapsega, edasi hakkas laste arv kiiresti suurenema ning oli aeg, kui töötati lausa kahes vahetuses. Kohtade arvu määrab siinne haridusamet ja peame sellest kinni pidama. Seaduse järgi võtame vastu juba aastaseid lapsi, aga nii pisikesi on praegu vähe. Viis last saab sel aastal kuueaastaseks ja läheb kooli juures asuvasse eelkooliklassi. Järgmisel aastal läheb eelkooli kümme last ja peaaegu pooled kohad jäävad vabaks. Vastu võtame järjekorra alusel, eelisjärjekorras praeguste laste õdesid-vendi.

Kas kõik lapsed on ühes rühmas?

Anu Luks: Jah, meil on segarühm ja suurema osa päevast on lapsed koos. Nendega tegeleb korraga neli kasvatajat.

Epp Männik: Segarühmas arenevad lapsed kiiremini – suuremad hoiavad väiksemaid ja on neile eeskujuks, väiksemad õpivad suuremate kõrvalt. Peame oma lasteaias kõige tähtsamaks sotsiaalset aspekti ja hakkamasaamist. Laseme hästi palju ise tegutseda, mängida, omavahel suhelda. Oma lapselastel rootsi lasteaias järel käies näen sageli sellist pilti, et kaks-kolm last mängib laua taga legodega ja kasvataja istub neil kõrval. Meie oleme lähedal ja olemas, kuid ei suuna ega juhenda lapsi kogu aeg.

Kes teist on kõige kauem selles lasteaias töötanud?

Malle Allvee: Mina. Läksin Rootsi lapsehoidjaks ja tänu sellele kogemusele võeti mind 2001. aastal eesti lasteaeda tööle. Hiljem käisin koolitusel ja tegin ära eksami.

Ülle London: Mina sain lasteaiaõpetaja hariduse Eestis ja töötasin ka lasteaias.

Anu Luks: Mina olen erialalt gümnaasiumi inglise ja eesti keele õpetaja, lasteaedniku kutsepaberid tegin Rootsis ja olen eesti lasteaias ametis alates 2005. aastast.

Epp Männik: Mina olen õppinud Waldorfi pedagoogikat ja töötanud õpetajana Waldorfi gümnaasiumis. Lasteaeda tulin kümme aastat tagasi, aga kuna meil on lapsi vähe, olen lisaks juhatajaametile poole kohaga kasvataja.

Kus eesti lasteaed Stockholmis asub?

Epp Männik: Asume kesklinnas Wallingatanil Eesti majas, kus meil on korteritest ümber ehitatud ruumid: teisel korrusel magamistoad, alumisel korrusel suur mängutuba, paar väiksemat tuba ja köök. Süüa teeb kokk kohapeal. Euroremonti tehtud ei ole, kõik on veidi kulunud ja kuna aknad on sisehoovi poole, on tubades hämaravõitu.

Anu Luks: Tore on see, et asume Vasa­stanis, piirkonnas, kus Karlsson katuste kohal lendab ja on põnevad sopilised majad.

Ülle London: Need, kes meil külas käivad, ütlevad, et meie juures on väga kodune ja armas.

Kas kõik lapsed lasteaias on eesti juurtega?

Epp Männik: Praegu küll. Nende seas on lapsi, kes ema ja isaga kodus eesti keelt ei räägi, aga kelle vanavanemad tahavad, et lapselaps keelt oskaks. Meil on lapsi mitte ainult kesklinnast, vaid üle terve Stockholmi, lasteaeda sõidetakse kümnete kilomeetrite kauguselt.

Kui tähtsaks Rootsis elavad eestlased eesti keele hoidmist peavad?

Ülle London: Tundub, et peresid, kes lapse selle pärast meie lasteaeda panevad, et ta eesti keelt ära ei unustaks, jääb vähemaks. Pigem valitakse eesti lasteaed seepärast, et meie töökorraldus meenutab Eesti oma ja see meeldib vanematele rohkem kui rootsi lasteaia süsteem.

Milles see erinevus seisneb?

Epp Männik: Ilmselt kasvatame lapsi rohkem ja oleme oma nõudmistes rangemad: tahame, et lapsed oleksid viisakad ega kasutaks ebatsensuurseid sõnu, õpetame neid varakult noa ja kahvliga sööma. Rootsi lasteaedades ei kutsuta lapsi nii palju korrale, pigem ostab kasvataja laste kisa summutamiseks endale kõrvatropid. Meie püüame teha nii, et lapsed ei lärmaks ega käratseks. Samuti on meil päevakavas umbes tunnipikkune lõunauinak. Siis ei ole laps lasteaiast minnes nii väsinud ja jaksab õhtul kodus vanematega ka suhelda ja midagi koos ette võtta. Pereaeg on väga tähtis. Rootsis on elurütm pisut teine: minnakse lasteaiast koju, süüakse õhtust, ja juba kella seitsmest hakatakse last magama panema. Hommikul viiakse ta jälle lasteaeda, nii et perel omavaheliseks suhtlemiseks eriti aega ei jäägi.

Kas kõik tegevused lasteaias on eesti keeles?

Epp Männik: Peaaegu kõik käib eesti keeles, ka unejuttu loeme ette eestikeelsest raamatust. Kord nädalas viime hommikuringi läbi rootsi keeles ja natuke õpetame kooliminejatele ka rootsi keelt. Oleme kakskeelne lasteaed ja kuna meid rahastab Rootsi riik, peame järgima nende õppekava. Eesti ja rootsi kultuur ja kombed on meie lasteaias kenasti põimunud.

Kas on lapsi, kes lasteaeda tulles eesti keelt üldse ei oska?

Malle Allvee: On lapsi, kes saavad eesti keelest aru, aga ei räägi. Samas on mõni laps võimeline hetke jooksul keelt vahetama: emaga räägib rootsi, minuga eesti keelt.

Anu Luks: Vahel on tore laste mängu kõrvalt jälgida. Üks räägib rootsi, teine eesti keeles, aga nad saavad teineteisest suurepäraselt aru.

Kas te lastele eesti tähtpäevi ja traditsioone tutvustate?

Ülle London: Ikka. Tähistame mardi- ja kadripäeva, jõule, emadepäeva. Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval oli meil suur lipuvärvides tort. Rahvuskaaslaste programmi raames tellime õppematerjale, lasteraamatuid ning ajakirju Täheke ja Mesimumm. Ka oma õppereisideks Eestisse saame toetust sellest programmist.

Epp Männik: Hiljuti kirjutasin projekti, et saaksime sügiseks lauluõpetaja, kes õpetaks lastele eesti laule. Kaks aastat on meil käinud Tallinna ülikoolist praktikandid, loodetavasti tulevad nad selgi sügisel. Nad õpetavad lastele uusi mänge ja teevad põnevaid tegevusi, ka meie ise õpime neilt palju.

Kas lasteaias praegu muusika- ja liikumistegevusi ei toimu?

Epp Männik: Toimub küll, aga neid viivad läbi kasvatajad ise. Valmistumegi praegu kevadkontserdiks ja harjutame laule.

Anu Luks: Rootsi lasteaedades sellist laulutraditsiooni nagu Eestis ei ole, samuti ei ole siin tavaks korraldada eeskava või kontserdiga pidusid, pigem minnakse koos peredega matkama või piknikule.

Malle Allvee: Ka meie lasteaial on juba kakskümmend aastat traditsioon pidada Veskijärve ääres perepäeva, kuhu tulevad lapsed, lastevanemad ja kasvatajad. Matkame, mängime, teeme teatrit. See on niisugune nädalavahetus, mida kõik ootavad. Meie rõõmuks ei ole sel päeval mitte kunagi vihma sadanud, alati paistab päike. Meil on tavaks tähistada lasteaias laste sünnipäevi. Sünnipäevalapsele lauldakse sünnipäevalaulu, ta saab lasteaia poolt väikese kingituse ja pakub rühmakaaslastele jäätist ja maiustusi. Rootsi lasteaedades ja koolides niisugust kommet ei ole.

Tegnérlundeni pargis saab palaval päeval varbad vette pista. Foto: Malle Allvee

Kui palju lapsed õues on?

Epp Männik: Väga palju. Eesti maja sisehoovis saab ronida, kriitidega asfaldile joonistada ja jalgratastega sõita, meil on hästi korralik rattapark. Aga rohkem käivad kasvatajad nendega siiski lähedal asuvates parkides, seal paistab päike ja liivakastides on päris liiv. Praegu on imeilus aeg, toomingad, kastanid, sirelid hakkasid kõik korraga õitsema. Suuremate lastega käime hästi palju teatris ja muuseumis, kontserdil.

Millisesse kooli lapsed lähevad?

Anu Luks: Enamik läheb Stockholmi eesti kooli. Eelkooliklassis on üks õpetaja eestikeelne ja teine rootsikeelne, õppeplaan tehakse vastavalt sellele, kumb keel lapsel tugevam on. Kolmanda klassini ongi kool kakskeelne, edasi rohkem rootsikeelne.

Epp Männik: Meie lapsed saavad ka rootsi koolis hakkama. Kui koolis on vähemalt viis eesti last, saab võtta kodukeele õpetaja, kes käib neile eesti keelt õpetamas.

Milline mulje teil Eestis käies meie lasteaedadest on jäänud?

Anu Luks: Eesti lasteaiad on ilusad, korras ja väga heal tasemel. On imetlust väärt, kui suuri ja vahvaid asju ning projekte õpetajad lastega ette võtavad. Seda ei ole lihtne teha, aga nad teevad kõike väga hästi.

Epp Männik: Mind paneb imestama, et kuigi lasteaedade juures on suured ja avarad õued, tegutsevad lapsed pigem toas ja organiseeritud tegevust on liiga palju.

Ülle London: Selle põhjus on õppeprogramm, mis on Eestis üsna jäigalt paigas. Professionaalsetele õpetajatele ei peaks nii palju ette kirjutama, nad teeksid ka ilma kuu- ja aastaplaanideta suurepärast tööd. Kui meile tutvustati e-lasteaia võimalusi, mõtlesin, et sinna läheb tohutu aeg, aga mida selle infoga aastate pärast peale hakata? Meie peame väga oluliseks vanematega silmast silma suhtlemist. Korraldame ka perevestlusi, aga palju asju räägime selgeks töö käigus.

Mille üle te oma lasteaia puhul uhkust tunnete?

Epp Männik: Stockholmi eesti lasteaed tähistab järgmisel aastal 50. sünnipäeva ja kõige rohkem tunnengi uhkust selle üle, et ta on endiselt alles. See on nõudnud kõigi nende aastate jooksul paljude inimeste tööd ja hoolt ning on omamoodi Välis-Eesti kultuuripärand. Tahaks väga, et see edasi kestaks.

Malle Allvee: Minul on hea meel selle üle, et saan aidata eesti keelt hoida. Aastaid tagasi tuli meie lasteaeda poiss, kes eesti keelt ei osanud. Mäletan, kuidas ema talle ükskord järele tulles ütles, et mõtle, kui tore, täna saad sa vanavanaemaga eesti keeles ise rääkida. Sellised hetked lähevad väga hinge.

Kas ettevalmistused lasteaia juubeli tähistamiseks juba käivad?

Epp Männik: Veel mitte, aga õige varsti hakkame sellega tegelema. Kindlasti tuleb pidulik kontsert, kus on tore kohata endisi vilistlasi ja töötajaid.