MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Vahet pole, kas online või offline – tegude eest pead vastutama ikka

25. mai 2018 Kätlin Konstabel psühholoog ja pereterapeut - 2 kommentaari

Kätlin Konstabel.

Elu internetis sarnaneb tavaeluga, õigemini moodustavad need tänapäeval terviku. Internetti on kolinud ka kiusamine ja vägivald, aga pahatihti unustatakse, et netis tehtu ja öeldu eest tuleb ka vastutada.

Täiskasvanuks saamise juurde käib paramatult arusaamine, et kõik inimesed siin maailmas pole sõbralikud ja mõnega võib tekkida konflikt, mis jääb meelde vaat et kogu eluks. Inimsuhete rägastikus orienteeruma õppimine ja sotsiaalsete oskuste omandamine ei tohiks aga kunagi tähendada seda, et lapsest kasvab kibestunud täiskasvanu, kes kedagi ei usaldada ei julge. Või veel hullem – et laps või nooruk lõpetab oma elu, sest on puutunud kokku taolise halvakspanu ja kiusamisega, millest ta väljapääsu ei näe.

Vist kõik juba teavad, et internetisuhtlusel on peale meeldivate külgede ka vähem meeldivaid. Internetti on kolinud kiusaminegi ning kui tavakiusamise, koolivägivallaga, on täiskasvanuil oma kogemusigi meenutades üsna kerge suhestuda, siis netis toimuv tundub tihti arusaamatu – ja nii on raske aidata ka lapsi, kes selle ohvriks langevad.

Küberkiusamine on koolikiusamise üks vorme. Enamasti on see tavakiusamise jätk infotehnoloogia vahendite abil, ette võetud tihti põhjusel, et seda on täiskasvanute eest lihtsam varjata. Mitte iga nähvamine või rumal kommentaar netis pole siiski kiusamine. Tavalisest tülist eristab kiusamist pahatahtlikkus, korduvus ja positsioonide ebavõrdsus – kas kiusab grupp lapsi ühte ohvrit või on kiusaja klassi liider ja ohver ebapopulaarne, kes ei suuda end kaitsta.

Terve komplekt

Küberkiusamise variante on mitu. Vahel saab ohver tunda vaid ühte, teinekord aga kiusamise tervet komplekti. Siia kuuluvad teise nimel tehtud halvustava või ropu sisuga libakontod, ohvri nime alt ebaviisaka ja tema mainet kahjustava info levitamine, ohvrist tehtud piltide või videote võrku ülesriputamine ja moonutamine, sõimamine ja mõnitamine netis, ähvardavate ja õelate sõnumite või piltidega pommitamine, ohvrilt isikliku info väljameelitamine ja selle edasi jagamine tema tahte vastaselt, kuulujuttude levitamine, küberjälitamine ja mitmesuguste keskkondade või gruppide loomine ohvri alavääristamiseks ja mõnitamiseks. Küberkiusamine on ka ohvri pidev ja sihilik paariana kohtlemine – teda ei võeta mängu, sõbralisti, gruppi.

Küberkiusamise eriline julmus kiusatava lapse jaoks seisneb selles, et tal pole mitte kuskil turvaline. Ta võib küll koolist koju minna, aga teab ometi, et võrgus toimub midagi kohutavat ja võib-olla näevad seda – näiteks tema mõnitamist, temast üles pandud „vaimukaid“ pilte jne – tuhanded inimesed, ning et õelaid kommentaare võib tulla ka inimestelt, kes teda ei tunnegi.

Kui vanasti küsiti koolis kiusamise ohvrilt ähvardavalt, kas ta peksa tahab saada, siis nüüd soovitatakse end põlema panna või küsitakse: palju ma peaks maksma, et sa end ometi ära tapaks? Teadmine, et juba võrku pandu sealt kuskile ei kao, lisab lootusetuse tunnet veelgi. Salastatud numbritelt või kõnekaardiga tehtud telefonikõned, varikontodelt saadetud meilid ei võimalda alati kindlaks teha, kes seekordse solvangu taga on, ja see suurendab abitust.

Nii pole ime, et küberkiusamise ohvriks langenud laps või noor tunneb end täiesti üksi maailmas, tal on pidev ärevuse ja hirmutunne või juba lausa välja kujunenud depressioon (sest väljapääsu sellest kohutavast olukorrast ei paista ju kuskilt). Tema enesekindlus ja elurõõm on nullis, ta ei soovi kooli minna, hinded halvenevad. Võib-olla muutub ta ka ise agressiivseks või hakkab väljapääsmatus olukorras tekkinud pingete vähendamiseks end lõikuma. Kõige halvemal juhul võib küberkiusamine lõppeda ohvri suitsiidiga.

Küberkiusamisel nagu tavakiusamiselgi on mitmeid ajendeid: kadedus, kättemaks, üksindus, liiga kõrge enesehinnang või alaväärsustunne, soov silma paista, rasked ajad kodus või koolis, varasem kogemus kiusamise või koduvägivalla ohvrina.

Küberkiusamise õelusele annavad hoogu juurde internetikeskkonnast tingitud suhtlemise eripärad. Kiusaja ei taju ohvri emotsioone ja seega pole tal võimalik otse näha, kuivõrd tema tehtu kiusatavale haiget tegi. Internetis tuntakse end nähtamatuna, anonüümsena – see muudab inimesi julgemaks, paraku ka agressiivsemaks. Unustatakse, et ka netis tehtu ja öeldu eest tuleb vastutada. Kui keegi ei sekku, selle asemel jagatakse õelat pilti või videot näiteks edasi, need saavad positiivseid kommentaare, tõstab see kiusaja sotsiaalset staatust ja annab talle justkui rolli, mida ei saa enam niisama hüljata.

Alustage ääri-veeri

Täiskasvanute – olgu need vanemad kodus või õpetajad koolis – esimene ülesanne küberkiusamisele vastu astumisel on õppida seda märkama. Alati ei pruugi küberkiusamise all kannatav laps tulla sellest ise täiskasvanutele rääkima. Takistada võib häbitunne, aga ka hirm pahandamise ees või näiteks soovimatus internetikasutuse piiranguid saada. Täiskasvanud peaksid seega tähele panema kaudseid ohumärke.

Nendeks on üldised muutused harjumustes, häiritud olek pärast telefoni või arvuti kasutamist – aga ka tavalisest suurem tujukus, koolikaaslaste või kunagiste tuttavate vältimine, seniste hobide ja harjumuspäraste meeldivate tegevuste vastu huvi kaotamine, koolihinnete halvenemine, salatsev hoiak netis viibimisega seoses.

Kes iganes lapsest hoolivatest täiskasvanutest lapse muutunud-murelikku olekut märkab, peaks jutu üles võtma ettevaatlikult, seda kindlasti ette planeerides. Tuleb olla emotsionaalselt valmis selleks, et võime kuulda midagi vägagi häirivat. Kui säilitada ise rahu, siis saab laps aru, et ta võib ausalt rääkida, täiskasvanu saab hakkama.

Võib alustada ääri-veeri, küsida, kuidas lapsel läheb, kuulata. Kiirustada takka ei tohi, las paus kannab. Võib-olla polegi lapsel kohe sõnu oma valusate läbielamiste jaoks. Kinnitame lapsele, et hoolime temast ja oleme tema pärast mures, ning kirjeldame, mis meid murelikuks on teinud. Lapse jaoks on olulisim teada, et oleme igal juhul tema kõrval ja tema poolt – mida iganes ka juhtunud on või mida iganes on ta ise teinud. Ärme püüa lohutada last toimunut pisendades („võib minna ka hullemini“, „ära tee välja“, „küll teinekord hakkad vastu“), unustame ratsionaalse seletamise.

Kindlasti ei tohi hakata moraali lugema ega vaidlema („tegelikult sa ju ise provotseerisid ka“) – mitte kuidagi ei tohi laps meilt saada signaali, et kiusamist saab miski õigustada. Abi võib olla sellest, kui mainime, et oleme kas lapse või suurenagi ise midagi kiusamise sarnast kogenud ja mismoodi see meie jaoks oli. Ärme aga veena last, et mõistame täpselt, mida ta läbi elab – anname vaid märku, et mõistmine ja usaldus on võimalik. Kui lapsega on hea kontakt ja ta meid tõesti usaldab, võime hakata arutama, mida edasi teha.

Mõned soovitused

Kuigi iga kiusamislugu on erinev, on mõned üldised soovitused, mida tuleks alati järgida. Kõik solvavad sõnumid, postitused, videod jms tuleb salvestada ja kopeerida – et neid saaks vajadusel kasutada tõenditena. Kiusajad tuleks suhtluskanalites blokeerida, portaalide pidajat, netikeskkonna haldajat ja veebikonstaablit tuleb kiusaja tegevusest teavitada. Kui tegemist on füüsiliste ähvardustega, tuleb koheselt teavitada politseid.

Lapsele tuleb selgitada, et ta ei tohi küberkiusajatele vastata, vastu kiusata ega sõnumite sisu levitada – nii probleem suureneb. Igast intsidendist tuleks koheselt informeerida usaldusväärset täiskasvanut. Ehkki see ei pruugi lapsele meeldida, võiks selgitada, miks võib olla talle endale kasulik, et ta vahepeal netist eemale hoiab.

Kui kiusamine on kestnud pikemat aega või on mõjutanud lapse meeleolu ja enesehinnangut suurel määral, tuleb kaaluda vaimse tervise spetsialisti kaasamist. Kui kiusajate puhul on tegemist koolikaaslastega, on hädavajalik kooli ja kodu väga hea koostöö. Vanemad peaksid rääkima õpetajate ja koolipsühholoogiga, info laste käitumise kohta peaks liikuma vabalt. Küberkiusamise ohver peab saama kindlustunde, et kõik täiskasvanud ta ümber tahavad koleda olukorra lõpetada.

Küberkiusamisega võitlemise kõrval on aga sama oluline, et täiskasvanud nii kodus kui ka koolis panustaksid selle ennetusse. Koolis peaks loomulikult kehtima üldine nulltolerants kõigi kiusamisliikide suhtes. Internetiturvalisuse ja küberhügieeni teemade käsitlemisele lisaks võiks koos lapsevanematega korraldada arutelusid küberkiusamise teemal.

Lastega tuleks jutuks võtta netisuhtluse viisakusreegleid, aga rääkida ka üldisemalt sellest, kuidas mingit kaaslaste käitumist tõlgendada – on tegu sõbraliku tögamise või õelutsemisega ja mida ühel või teisel puhul võiks teha. Oluline on arutada läbi, kuidas toimida, kui kedagi kiusatakse – millal sekkuda ise, millal olla toeks ohvrile, millal kutsuda politsei.

Nii kodus kui ka koolis saab lastega arutada, kuidas ka internetis vastutatakse oma tegude eest samamoodi kui off­line-maailmas, mis siis, et seal kaldutakse rohkem mõtlematult tegutsema – olgu siis emotsionaalseid postitusi tehes või enda kohta liiga avameelselt infot või pilte jagades. Arutleme tehnoloogiakasutuse ja netielu, selle plusside ja miinuste üle nagu tavaelugi üle – see lihtsalt on tänapäeva normaalsuse üks osa.

 


Loe ka:


2 kommentaari teemale “Vahet pole, kas online või offline – tegude eest pead vastutama ikka”

  1. Kaspar Vali ütleb:

    See psühholoog jookseb ühelt koolituselt teise. Kogesin hädas oleva lapse lapsevanemana, seda ühel üsna kallil koolitusel, et ta ei valmista loengud ette, teemad on juhuslikud, inimestega rühmatööd läbi viia ei oska. Peasi et saab ainult raha teenida, ükskõik millisel psühholoogia teemal.jne.

  2. […] + Loe ka seda/ Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel annab tänases Õpetaja Lehes nõu, kuidas aidata last, kes on sattunud küberkiusamise ohvriks./ http://opleht.ee/2018/05/vahet-pole-kas-online-voi-offline-tegude-eest-pead-vastutama-ikka/ […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!