Õpetajate Leht

Väikesed inimesed mõistsid Ernst Ennot paremini kui suured

4. mai 2018 Ave Mattheus lastekirjanduse uurija, TLÜ õppejõud - Kommenteeri artiklit

Ernst Enno.

Kui täiskasvanutele mõeldud luules heiastuvad Enno lapsepõlvemaastikud igavesti kaotsiläinutena, siis tema lasteloomingus on need rõõmsalt ja elavalt kohal.

Pealkirjas toodud tõdemuse leidsin Ernst Enno (1875–1934) tütretütre Elin Toona Gottschalki raamatust „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“ (Tartu, Ilmamaa 2000), mille ta on kirjutanud oma vanaisast, ja tundub, et see on üsna tabav kokkuvõte suhtumisest Ennosse ja tema loomingusse luuletaja eluajal.

Enno luulet, mis jäi selle filosoofilis-religioossete allhoovuste tõttu paljudele tema kaasaegsetele kättesaamatuks ja oli ka oma vabavärsilise vormikeelega oma ajast ees, ei tunnustatud esialgu vääriliselt. Eriti karmid olid juba toona mõjuka kriitiku ja hiljem lausa kirjanduspaavstiks kujunenud Friedebert Tuglase hinnangud. Tuglas ütles Enno esikkogu „Uued luuletused“ (1909) arvustuses, et seal leidub ainult „hämarat meeleolu“ ja „uduseid unistusi“, mis polevat omale veel objektiivset vormi leidnud.

Hämara ja vesise mulje jätvat need tekstid, Enno kunstilises loomistöös puuduvat distsipliin ja enesevalitsus. Karmid sõnad, mis räägivad siiski rohkem noore Tuglase toonasest nooreestilikust kunstiuuendusest, millele jäid võõraks arvustatava luule aistiline põhitoon ja metafüüsilised püüdlused, kui Enno luulest. Alles luuletaja elu lõpul hakkas eesti kirjandusavalikkuse kujundajateni jõudma arusaam, et Enno on üks modernistliku eesti luule rajajaid ja seda nii vormilises mõttes vabavärsi juurutajana kui ka sisulises mõttes elu põhiväärtuste, universaalse ja igikestva mõtestajana.

Laste rõõm ja nukrus

Samas hindasid lapsed, kellele Enno avaldas värsse juba 20. sajandi algusest saadik, tema luuletusi alati väga kõrgelt, nad tsiteerisid neid innukalt ja viibisid meelsasti luuletaja seltskonnas, kui selleks võimalus avanes.

Enno vastas samaga, ta mõistis lapsi ja oli alati heal meelel nendega koos. Ernst Ennot on lasteluuletajana algusest peale väga kõrgelt hinnatud, tänapäeval peetakse teda üheks läbi aegade olulisemaks eesti lasteluuletajaks, lastepsühholoogia heaks tundjaks.

Kui täiskasvanutele mõeldud värsse ilmus luuletaja elu ajal kokku neli kogumikku – lisaks eespool nimetatule veel „Hallid laulud“ (1910), „Kadunud kodu“ (1920) ja „Valge öö“ (1920), siis on lausa paradoksaalne, et temalt kui ühelt hinnatumalt eesti lasteluuletajalt on eraldi kogumikuna ilmunud vaid üks lasteluulekogu „Üks rohutirts läks kõndima“ (1957). Ja sellegi seadis paarkümmend aastat pärast luuletaja lahkumist kokku Ellen Niit.

Ei ole täpselt teada, miks Enno, kes avaldas luuletusi lastele esialgu kas anonüümselt või Soosaare Erni nime all mitmesugustes (laste)ajalehtedes ja -ajakirjades ning oli ka aastatel 1922–1925 sõjaeelse vabariigi ühe populaarsema lasteajakirja Laste Rõõm vastutav toimetaja, ise oma lastevärsse kokku ei koondanud ega neid eraldi kogumikuna välja andnud. Võimalik, et see oleks tema eraklikkust ja eemale jäämist kirjanduselust veelgi rõhutanud, sest paraku pole lastekirjanduse prestiiž ühiskonnas kunagi eriti kõrge olnud. Kuid õnneks on tema lasteluuletused tänapäevani säilinud ja ilmuvad jätkuvalt – sellest ainsast rohutirtsu-luulekogust on tehtud mitu kordustrükki (viimane ilmus e-raamatuna 2013) ja Enno on jätkuvalt ka üks lasteluuleantoloogiate, kooliõpikute jm lastekogumike püsiautoreid. Rohketest viisistatud luuletustest rääkimata.

Ernst Enno lastele luuletamise impulss ei pärine koolist ega ole seotud õpetajatööga, kuigi ta pidas elu jooksul korduvalt ka õpetajaametit. Mulle tundub, et see tuleneb ühelt poolt Enno huvist inimese vastu, kes teadlikult ja vastutustundlikult kujundab end või keda elu algusperioodil kujundavad teised, lähtudes maailmakõiksuse, kõige elava ja elutu, inimese ja looduse, jumaliku ja maise terviklikust käsitlusest. Ja teiselt poolt tuleneb see muidugi tema eredatest lapsepõlvemälestustest, mis seotud nii sünnikoha Valguta Köödsa kõrtsi kui ka Soosaare taluga, kuhu pere kolis siis, kui Ernst oli 11-aastane.

Seal, kauni ja harmoonilise Rannu ja Rõngu kandi looduse keskel, pimeda vanaema vestetud kõhedusttekitavate rahvajuttude saatel kasvaski tulevane luuletaja üles. Kõigest sellest, mida üks väike ja tundlik taluperes kasvav laps näeb, kuuleb ja mõtleb ning kuidas ta maailma ja inimesi enda ümber tajub, võime lugeda Enno ainsast proosaraamatust „Minu sõbrad“ (1910, kordustrükk LR nr 36, 1973).

See on pigem täiskasvanud lugejale suunatud lapsepõlvemälestus, kus nelja erineva sõbra kaudu, kellest koguni kolm on täiskasvanud, lausa vanad mehed, antakse tõepärane pilt toonase maarahva eluolust läbi lapse silmade. See on väga-väga liigutav, ilus ja ka nukker pilt. Nukrus ongi üks Enno luule põhimeeleolusid ja see on tihti seotud just lapsepõlvekoduga. Mõelgem kasvõi selliste tuntud luuletuste peale nagu „Kojuigatsus“ („Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad“), „Õhtu kodutalus“, „Tuul käib“ („Tuul käib tühjal rannal ringi“) või „Rändaja õhtulaul“.

Juss oli väike peremees …

Kui täiskasvanutele mõeldud luules heiastuvad Enno lapsepõlvemaastikud igavesti kaotsiläinutena, siis tema lasteloomingus on need rõõmsalt ja elavalt kohal. Kogumik „Üks rohutirts läks kõndima“ kujutab talulaste elu ühe aastaringi vältel, kevadest talveni. Sellesse mahub nii tublide karjalaste toimekaid päevi, heatujuliste heinategijate askeldusi kui ka koolilaste hoolt ja vaeva, kõige enam siiski tähelepanelikku looduse vaatlemist ja mitmesuguseid aasta­aegadega seotud mänge.

Alates igihaljatest liivaaugu- ja pimesikumängudest kuni loomadega hullamise ja järvejääl uisutamiseni. Kõige paremini annab talulaste mängumaailma aga edasi legendaarne „Juss oli väike peremees …“. Oma lastele mõeldud loomingus laskub Enno laste silmade kõrgusele, näeb ümbritsevat ja räägib sellest lastele omasel moel. Ta kasutab palju kordusi, loodushäälte matkimist ja isikustamist.

Nagu öeldud, võis Enno huvi laste vastu olla seotud tema holistliku maailmakäsitlusega, inimese ja looduse, maise ja jumaliku tajumisega ühtse tervikuna. See terviklikkusetaju ei ole iseenesest mõistetav, vaid selle poole tuleb pidevalt püüelda, ennast selles suunas teadlikult arendada.

Enno sünteesis filosoofilis-religioosseid maailmavaateid, alates kristlusest, budismist ja judaismist kuni esoteerika ja panteismini välja. Teda huvitas inimene hingelises, vaimses ja füüsilises kooskõlas ümbritseva, maailmakõiksusega. Seetõttu ei ole ka juhus, et kuigi Enno õppis Riia polütehnikumis kaubandusosakonnas, et tagada endale eluks kindel sissetulek, ja töötas aastatel 1907–1919 bürooametnikuna mitmetes pangandus- ja laevandus-kaubandusettevõtetes, võttis ta 1919. aastal vastu kutse asuda tööle Läänemaa koolinõunikuna.

Haapsallu kolides pääses ta kontoriametniku puldi tagant kinnistest ja tolmustest ruumidest ning sai ühendada oma armastuse looduse ja inimese vastu. Tema töökohustuste hulka kuulus koolide inspekteerimine, mis hõlmas nii õpetajate kui ka õpilaste teadmiste taseme hindamist, aga ka kooli inventari kontrolli, samuti mitmesuguste aruannete koostamine ja inimeste nõustamine. Töösõidud, mis kujunesid toonaste kehvade liiklusolude tõttu pikaks ja kurnavaks, viisid teda ka saartele – seal sai ta looduse ilu ja rahu nautida.

Tema vaimulugu

Elin Toona kirjutab, et laste kasvatamise ja mitmesuguste uudsete pedagoogiliste praktikate vastu tundis Enno huvi juba nooruses. Juba üliõpilaspõlves töötas ta Postimehe toimetuses, hiljem oli ta esimese eesti naisteajakirja Linda tegevtoimetaja ja lühiajaliselt ilmunud ajalehe Isamaa toimetaja. Enno oli ka köitev ja alati oodatud kõnepidaja seltsides ja organisatsioonides.

Oma ajakirjaniku ja rahvaharija töös rääkis ta muu hulgas ka raseda naise ja loote vaimsest sidemest, sellest kuidas tulevane ema võib lapse kandmise ajal ja hiljemgi määrata lapse võimeid ja andekust. Tähtis olevat ema oskus koondada ja kasutada sisemisi jõude, nautida ja luua ilu enda ümber ning muidugi pidada karskust.

Kui Ennode perre – Ernst Enno abikaasa Ella Enno (1879–1974) oli intellektuaalsete huvidega kujutav kunstnik, kel naiste eneseteostuse nappide võimaluste tõttu ei õnnestunud end erialaselt teostada – sündis tütar, hakkas isa huvi tundma kaasaegsete kasvatusteaduslike suundumuste vastu. Liki Ennot (1910–1985) õpetas isa alates 3. eluaastast Montessori meetoditele tuginedes, mis olid toonases Eestis veel väga uuenduslikud.

Lisaks sellele huvitasid Ennot rahvahariduse küsimused ja eesti keele õpetamine koolides. Kui ta elas ja töötas pangaametnikuna Valgas, valiti ta kui tunnustatud kultuuritegelane Valga Eesti Hariduse Seltsi (Valga Rahvahariduse Seltsi) esimeheks ja sellel kohal tegutses ta linnale emakeelse keskkooli saamise nimel. Valgas töötas Enno ka eesti ja saksa keele eraõpetajana ning oli 1917. aastal linna kommertskooli eesti keele õpetaja. Hiljem, Haapsalu aastatel on ta samuti tegutsenud aeg-ajalt õpetajana ja jätkanud ka oma rahvahariduslikku tegevust, olnud muu hulgas kohaliku rahvaülikooli juhataja.

Elin Toona ütleb, et tema vanaisast rääkides peaksime vältima sõna „elulugu“, sest see kahvatub tema vaimuloo kõrval. Tõepoolest, ärkamisaja teise põlvkonna tüüpilise esindajana oli Enno elutee justkui ette määratud – pürgida teadmiste ja hariduse poole, raske füüsilise talutöö juurest linna valgekraede näiliselt kergema kosti peale, ikka Eesti elu edendades. Kuid Enno vaimsed otsingud on märksa keerulisemad, kulgedes läbi eri religioonide, rahvapärimuse ja lakkamatu teadliku eneseharimise maailmakultuuri vallas inimliku tarkuse, hingelise tasakaalu ja täiusliku õnne poole.

Oma loomingu kaudu, olgu see siis mõeldud suurtele või väikestele, juhatab ta meidki, tänaseid lugejaid, sinnapoole. Osakem seda hinnata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!