Elukestev õpe on väärikas elamise viis

Kooliaastale on joone alla tõmmanud ka eakaimad õppijad, kes mitmel pool Eestis on loenguid kuulates vaimu virge hoidnud.

Maikuus lõpetati pidulikult Pärnu väärikate ülikooli üheksas õppeaasta. Tartu ülikooli Pärnu kolledži juures tegutseva kooli lõpuaktusel ütles kolledži direktor Henn Vallimäe, et saabuv vabadus laseb eakatel õppuritel nüüd siirduda kevadiste koduste toimetuste juurde. Direktori sõnul annavad aasta jooksul omandatud teadmised võimaluse kohaneda muutustega ning tulevikule kindlamalt vastu minna, et ühiskonna asjades kaasa rääkida.

Lõppenud õppeaasta oli pärnakatel sisutatud mitte ainult huvitavate loengute kuulamisega, vaid osaleti ka õpikodades ja õppekäikudel. Pärnu väärikate kuulajate aktiiv andis EV100 puhul välja retseptiraamatu „100 retsepti ja maitset vanaema-vanaisa varamust“. Samuti toimus sel aastal esimene väärikate ülikooli tervisepäev. Sügisele minnakse vastu uue projektiga: alustati Eesti-Soome koostööd. Selle raames toimub Pärnus Europarlamendi valimistest konverents ja seejärel sõidetakse Soome teemaga süvitsi tutvuma.

560 sügisel alustanud huvilisest lõpetas kooliaasta 498, mis andis direktori sõnul edukuse protsendiks 88,9. „Noortele teete mitmekordselt silmad ette,“ sõnas Vallimäe. Pärnu 9. lennust sai diplomi 498 osalejat. 53 tänavust Pärnu lõpetajat olid vanuses 80 ja rohkem.

Kool on suhtlemise koht

Lõpuaktusele oli esinema kutsutud ETV saatejuht Reet Linna, kes kõneles sellest, kuidas elada reipana, tuues rohkelt näiteid enda elust. Ta rõhutas väärikate ülikooli üht olulist omadust: see on suhtlemiskeskkond, mis võimaldab osalejail olla aktiivne.

Marje Elmend oli üks neist, kes on Pärnus algusest peale väärikatele mõeldud loengutel käinud. „Üheksa aastaga peaks kraad juba käes olema,“ ütles ta muigamisi ja lisas, et algus oli huvitavam. Samas nentis naine, et küllap on raske leida igal aastal uusi ja huvitavaid lektoreid. Esinejate esinemisoskus ja -maneer on tema sõnul olnud väga erinevad. Poliitikudki astuvad sageli väärikate ette ja mõnda neist on iga kord huvitav kuulata.

Väärikate ülikool tegutseb ka Tartus, Tallinnas, Viljandis, Kuressaares, Narvas, Türil, Valgas ja Keilas. Tallinnas ja Narvas on loengud nii eesti kui ka vene keeles. Üle Eesti sai 2017/2018. õppeaastal väärikate ülikoolist osa ligi 2300 õppijat. Tunnistuseni jõudis kevadel igaüks, kes oli 75% loengutest kohal käinud. Populaarsed on olnud ajaloolaste ja ka poliitikute esinemised, eriti on huvi pakkunud tervise ja kultuuri teemad. Mitmel pool on korraldatud ka keelekursusi ja õpitubasid ning väljasõite.

Hõbeakadeemia – aasta õpitegu

Väärikate ülikool sai alguse elukestva õppe põhimõtete ellurakendamisest. Eestis on kõige pikemat aega, aastast 1993 tegutsenud kolmanda nooruse ülikool, mis käib koos Tallinna tehnikaülikooli katuse all. 2011 alustas Tallinna ülikooli juurde loodud eakate tervise ja liikumise ülikool. TLÜ pakub eakatele loengulist õppevormi ka Rakveres ja Haapsalus. 2015. aastal alanud Hõbeakadeemia loengusari Rakvere ja Lääne-Virumaa eakatele pälvis 2016. aastal festivalil „Aastad täis sära ja väärikust“ tunnustuse kategoorias „Teadmised, elukestev õpe“, 2017. aasta täiskasvanud õppija nädalal valiti Hõbeakadeemia Lääne-Virumaa aasta õpiteoks.

Kolme aasta jooksul osales Rakvere Hõbeakadeemia kõigis 25 loengus 15 kuulajat, kord või kaks puudunuid oli poole rohkem. Lõppenud hooajal oli ligi sada kuulajat, neist enamik naised. Lektorid on seal olnud Rakvere või Lääne-Virumaaga otseselt või kaudsemalt seotud.

Veerandsada haridusaastat kolmandale noorusele

Tallinna kolmanda nooruse rahvaülikool, mis tänavu tähistas 25. tegevusaastat, käib koos TTÜ-s. „Algul me osalejaid ei registreerinud, nüüd küll,“ rääkis rahvaülikooli juhataja asetäitja Tiiu Palm. Osalejate arvult – üle 700 kuulaja – on see eakate kool Eesti suurim. Kuulajaid käib lisaks pealinlastele Harjumaalt ja Raplast, isegi Pärnust. Aastas peetakse umbes 20 loengut, diplomeid on välja antud kahel viimasel aastal.

Lisaks loengutele on väärikatel võimalik õppida inglise keelt A- ja B-tasemel kaks korda kuus toimuvates tundides ning võtta osa käsitööringidest, kus tehakse nahkehis- ja lõngatööd. Palmi sõnutsi võetakse kursustest aktiivselt osa ning osa naisi käibki koolis käsitööringi pärast. Ka ühepäevased Eestimaa ekskursioonid on väga populaarsed, samuti teatrireisid.

Palm rääkis, et kuulajad tunnevad huvi psühholoogialoengute vastu, hinnatud on David Vseviovi ja Ülo Vooglaiu esinemised.

Tänavu lõpetanute seas oli 13 inimest, kes on kohal käinud rahvaülikooli algusest. Vanim osaleja on sündinud aastal 1923. Vanuselt järgmine on 93-aastane. Liikmepilet anti sel hooajal 575-le, umbes 30 osavõtjat käib kohal registreerimata. Kuulajate seas on vaid umbes 40 meest.

Üks neist, kes kolmanda nooruse rahvaülikoolist on algusest peale osa võtnud, on 1936. a sündinud Maret Luhari. EPA haridusega vanadaami jutust selgus, et tal on elukestva õppe kogemus juba nõukogude ajast Tallinna kultuuriülikooli päevist. „Aastad teevad oma töö ja selle maja kõrged trepid mulle enam ei sobinud,“ põhjendas ta seda, miks vahetas kultuuriülikooli rahvaülikooli vastu. Luhari rääkis, et tal oli varem kombeks loenguid üles kirjutada, kuid enam ta nii hoolikas ei ole. Nõrgenenud kuulmine nõuab esireas istumist. See-eest näeb lähedalt esinejaid ning sedagi, kellel on kingad viksitud või hoolitsemata.

Aastaid giidina tegutsenud Luhari rääkis, et temaga käib koos koolis endisi ametikaaslasi: giide, kellega alustati rahvaülikoolis ekskursioonide korraldamist. „Pidin uusi asju juurde lugema, et olla muutustega kursis,“ jutustas Luhari. Nüüd on tema sellest kõrvale jäänud, aga ta on rõõmus, et alustatud ettevõtmine jätkub. „Inimestele meeldivad väga reisid mööda Eestimaad,“ sõnas Luhari.

Tema sõnul käib loengute juurde ka seltsielu. „Nendega, kellega juba kultuuriülikoolis koos käisime, hoiame kokku ja pärast loengut käime kohvikus kuuldut arutamas,“ kõneles Luhari. Rahvaülikoolis on kujunenud väikesed grupid, näiteks endised prantsuse lütseumi õpilased jt, kes kokku hoiavad. Kuna kuulajaskond on väga suureks paisunud, siis ühiseid suuri üritusi teha ei saa, see-eest suhtlevad omavahel väiksemad rühmad. Luhari meenutas, et kultuuriülikoolis oli seltsielu rohkemgi. Seal olid lektoriks kõrgkoolide õppejõud, kellega tavatseti ka kohvilauas istuda ja Venemaal reisida. „Inimesed olid kunstimaitse ja kultuurihuvidega,“ meenutas Luhari. Rahvaülikoolis meeldib talle, et loengud on päeval ja teemad vahetuvad.

„Tore, et Eestimaal on niisugune kooskäimine hästi levinud,“ rõõmustas vanadaam „ja et see on odav.“

Seeniorid Hopneri Majas

Tallinna Kesklinna vaba aja keskus Hopneri Maja alustas 2013. aastal eakatele loengusarja seenioride ülikooli nime all. Sealgi toimub õppetöö loengute, vestluste ja õppekäikude vormis lausa igal kolmapäeval septembrist maini. Nii eesti- kui ka venekeelses rühmas on kuulajaid kummaski paarisaja ringis.

Tallinlanna Ene Maarend on kuulaja lausa kahes koolis – nii kolmanda nooruse kui ka Hopneri Maja seenioride ülikoolis. 15 aasta eest pensionile jäänud Maarend ütles, et juba sellest ajast on ta käinud kolmanda nooruse rahvaülikoolis. Hopneri Maja tegevusega liitus ta niipea, kui seal seenioride koolitus algas. Maarend rääkis, et Hopneri Maja korraldab oma kuulajatele igal kevadel lõpetamise puhul lõpuürituse eri kohas, käidud on teletornis, Raekojas, Kumus jm. Tänavu oldi filmimuuseumis. Maarend, kes 20 aastat tagasi leseks jäi, ütles, et mõlemad koolitused annavad võimaluse kodunt välja tulla ja teistega suhelda. „Igast loengust saab huvitavaid infokilde,“ sõnas ta.

Elukestev õpe

Elukestva õppe mõiste arenes välja 1970-ndatel, kui UNESCO avaldas sel teemal mõned dokumendid. Siis tähistas elukestvus õppimise tähenduses aktiivset tööaega. Järk-järgult on levinud ja süvenenud arusaam, et õppima peab kogu elu, kuigi see mõte pole uus – individuaalne ja kollektiivne vastutus õppimise pideva jätkamise ees on teemaks nii Platoni kirjutistes kui ka varases Hiina filosoofias.

Elukestvale õppele pöörab tähelepanu ka Euroopa Komisjon. 2006. aastal mainiti esimest korda elukestva õppe kontseptsioonis eakate rolli ja deklareeriti, et kunagi ei ole hilja õppida. Öeldi, et eakate osalemine õppimises on vajalik, ning käsitleti õppimisvõimaluste laiendamist inimestele, kes on jäänud vanaduspensionile. „Õppimine peab olema nende ellu integreerunud osa, sest nii on võimalik hoida eakaid kontaktis sotsiaalse keskkonnaga,“ on deklareerinud Euroopa Komisjon.

Eakate nüüdse õppimisvormi alguseks peetakse eelmise sajandi seitsmekümnendatel Prantsusmaal Toulouse ülikooli juures alustatud eakate ülikooli, mis levis kiiresti teistesse riikidesse.