Kas kiitus ongi vaid lollide lõks?
Ka ennast tunnustada on tähtis, vaatad peeglisse ja mõtled, mis läks hästi. Miks mitte anda vahel iseendale kuldmedal, kas või mõttes.
Foto: Kristjan Teedema / Postimees / Scanpix
Suve hakul võiks õpetaja anda vanematele tagasisidet, mida on just pere teinud, et õppeaasta lõppes õpilase jaoks hästi. Küllap on siis meeldivalt üllatunud needki, kes vahel ei võta õpetaja telefonikõnet vastu, sest ei jaksa enam kuulata, mida laps on jälle halvasti teinud. Kuidas aga tunnustada nii, et kiitus oleks siiras? Soovitusi ja mõtteid tunnustamisest jagab Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults.
Kas see on müüt või tõde, et eestlane on kehv tunnustaja?
Paistab, et on ikka tõde. Eestlane pole ainult kehv tunnustaja, vaid ka kehv kõneleja. Kui vaatame professor Tiia Tulviste uuringut sellest, kuidas eesti vanem oma lapsega suhtleb, siis näeme, et põhiliselt pöördub vanem lapse poole selleks, et teda keelata või anda talle korraldus. Tunnustamist napib, oleme eesmärgipärased, räägime asjast, mis tuleb ära teha.
Vaatasin andmebaasidest, kas mujal maailmas on tehtud koolide kohta tunnustamise uuringuid. Need kipuvad olema selles kontekstis, kuidas õpetaja õpilast tunnustab. Kuidas on õpetajate tunnustamist korraldatud, seda oli mõnes üksikus uuringus vaadeldud, aga pisut teise fookusega.
Mida välisuuringutest huvitavat teada saite?
Sain teada seda, mis ei üllata kedagi, aga mille peale tasub vahetevahel ikka mõelda. On uuritud, kuidas muutusi koolisüsteemis rakendada, et need jääksid püsima. Teatavasti saab soovitavat käitumist kahe nurga alt vaadata. Esiteks, inimesed juba teevadki midagi, mis on kooskõlas meie väärtushinnangutega. Aga võib olla ka nii, et süsteemis on mingi muudatus ja me tahame, et inimesed hakkaksid uutmoodi käituma. Hariduspoliitilisi muudatusi on olnud palju, pooled õpetajad ütlevad, et ei jaksa enam sammu pidada. Uuringud näitavadki, et kui märkame soovitud suunas tehtud muutusi ja tunnustame õpetajaid nende eest, tulevad muutused kiiremini ja on püsivamad.
Miks võiks õpetaja oma õpilasi tunnustada?
Et saavutada kahte eesmärki. Esimene on otseselt seotud hariduse andmisega: ma tunnustan õpilast õigesti sooritatud ülesande, ühe etapi läbimise või õigesti valitud strateegia eest. Tunnustada võib ka selle eest, et õpilane üldse asus tegutsema, annan selgelt märku, et ta käitus soovitult. Kui ma seda käitumist siiralt ja soojalt tunnustan, võib see aidata tõsta õpimotivatsiooni. 6.–7. klassiks kipub see kahjuks kaotsi minema.
Tunnustades saab õpetaja olukorda leevendada. Õpilane näeb, et tema õigesti toimetamine hakkab õpetajale silma ja õpetaja annab talle õige teeotsa taas kätte. Selle asemel et pragada, miks õpilane praegu ei tee, tasub oodata ära hetk, mil ta teeb, ja anda märku, et tal tuleb päris hästi välja. See annab püsivama efekti kui negatiivne tagasiside.
Erivajadustega laste hulgas on hulk selliseid, kes keelamisest ei õpigi. Võid mitu korda öelda, et ära tee nii, aga ta ei suuda oma käitumist muuta, sest ei tea, milline on see valikuvariant, mis ta tegema peaks. Kui anda talle õige suund kätte, on suurem tõenäosus, et ta proovib järele.
Tunnustamise teine eesmärk on suhted. Meile enamasti meeldivad inimesed, kes meist hästi arvavad. Tegevusele suunatud tagasiside parandab inimeste suhteid. Kuid inimesele suunatud tagasiside, isegi positiivne, annab pikemas perspektiivis negatiivse efekti. Põhjus on selles, et see teeb meid haavatavaks. Kui inimene, kes on mind senimaani kiitnud, vaatab ühel päeval mulle kortsus kulmuga otsa, saan teha järelduse, et ma ei meeldi talle. Kuigi tegelikult kortsutas ta kulmu minu teo peale. Küll aga kujuneb parem koostöösuhe, kui õpilased tajuvad, et õpetaja suhtub neisse hästi: toetavalt ja lootusrikkalt.
Ka tunnustada tuleb seega osata?
Jah, just. Nii nagu reeglite puhul on lepitud kokku tagajärg, mis saab siis, kui eksid, peab ka tunnustamisel olema selge, mis on ootus – soovitav käitumine, positiivne tegu.
Siiski tundub, et rohkem on õpetajaid, kes ei kiida lapsi piisavalt.
Uuringud soovitavad, et kahe kriitilise märkuse kohta oleks seitse tunnustust. Kui annan tudengi tööle tagasisidet, püüan kogu hingest, et iga kriitilise märkuse kohta oleks üks positiivne. Et ta näeks, et suhtun temasse heatahtlikult ja mind huvitab tema areng.
Me pole veel harjunud tunnustust spetsiifilisel viisil saama ega andma. Aja surve tingimustes teevad inimesed harjumuspäraseid asju ega võta kasutusele uusi käitumisviise.
Mida siis teha, et meie õpetaja tunnustaks rohkem?
Peaksime ehk mõtlema, kuidas õpetajat selle eest tunnustada. Mitte pragada, et ta annab liiga palju negatiivset tagasisidet, vaid tunnustada õpetajat, kes leiab edasiviiva tagasiside jaoks aega.
Aga mida teha, kui on ikka väga raske leida õpilase töös tunnustamist väärivat?
Kes otsib, see leiab. Kui õpilane on sulle oma töö ära andnud, on see juba päris suur asi ja ta on loonud endale võimaluse areneda.
Või näiteks oled talle mitusada korda öelnud, et lause lõpus on punkt ja alguses suur täht, ja töös ongi õpilasel esimeses lõigus olnud meeles need panna. Siis kirjutadki, et sul on hea meel seda näha, aga jätad kommenteerimata kohad, kus ta seda ei teinud.
Sageli õpibki õpilane pärast tunnustust rõõmsamalt. Kuid on oluline, et laps teab, milles on viga, et sellest õppida.
Õpetaja, kes suudab nii vaevaliselt positiivse üles leida, vajab tunnustust!
Just. Aga neid õpetajaid, kes suudavad ja tunnustavad, on järjest enam. Vestlesin hiljuti üheksandikega, kes väitsid, et õpetaja on neile andnud kiitvat tagasisidet ja see on õhutanud neid paremini õppima. Kui õpetaja on täpselt näidanud, milles areng oli, õpib laps kiiresti.
Räägimegi edasi õpetajate tunnustamisest. Mõni aasta tagasi hakkas HTM õpetajaid tunnustama – igal sügisel on aasta õpetaja gala, kuhu esitatakse sadu kandidaate. Kuidas võiks koolis olla tunnustussüsteem välja töötatud?
Peab arvestama mitme asjaoluga. Enne oli jutuks, et tunnustama peab oskuslikult ja vormis, mis tunnustatavale sobib. Usun, et preemia üle on igal õpetajal hea meel, eriti kui sinna lisandub sõnum, mille eest see on.
On veel mõned asjad, mis toetavad õpetaja töömotivatsiooni. On olemas motivatsiooniteooria – isemääramisteooria. See ütleb, et inimese motivatsiooni toetab, kui on rahuldatud kolm vajadust: autonoomia-, kuuluvus- ja kompetentsusvajadus. Tunnustussüsteemi üks osa võib olla nende vajaduste rahuldamine. Kui õpetaja on toimetanud tõhusalt, täitnud mingid kriteeriumid, võime anda talle rohkem vabadust oma töö korraldamisel. Suurendame tema autonoomiat kas või andes talle vähem kontakttunde, et ta saaks leida võimalusi end täiendada, vaadelda kolleegide tunde.
Peame hoolitsema ka selle eest, et tunnustussüsteem ei tekitaks kolleegide vahel pingeid. Kui üht õpetajat tõstetakse kogu aeg esile või, vastupidi, jäetakse tunnustusest ilma, võib see kuuluvusvajadust rikkuda.
Nagu lastegi puhul, peab igal õpetajal olema võimalus pälvida tunnustust.
Kui õpetaja tegutseb õiges suunas ja rakendab oskusi parimal viisil, väärib see esiletõstmist. Kui on keeruline klass, läheb päeva jooksul mõni asi siiski väga hästi. Kui õpetajal aidatakse seda märgata ja kolleegiltki tuleb kiitev tagasiside, on see töörõõmu säilitav tunnustus.
Et sind saaks aga tunnustada, peavad inimesed teadma, mis sul tunnis toimub. Selleks pead sa olema avatud. Kutsu kolleegid vaatama, küsi endale ise tunnustust!
Kuidas oleks kaval innustada ülemust kollektiivi tunnustama?
Maailma ju ei muuda. Peame mõtlema, kuidas seada süsteem sisse niimoodi, et direktori tunnustust polegi tingimata vaja. Võib-olla tunnustab keegi teine?
Ka enese tunnustamine on tähtis, vaatad peeglisse ja mõtled, mis läks hästi. Tunnustussüsteem ei pea olema ehitatud üles ülevalt alla, vaid võib olla ka omavahel. Kui anname rohujuure tasandilt välja kasvavast tunnustussüsteemist juhtkonnale teada, on sel võimalus tulla meiega kaasa.
Väga võimekate inimeste kiitust pälvida on tihti raske.
Ka minu kogemus on selline, et väga võimeka inimese jaoks on suur pingutus ja efektiivne töötamine normaalne. Normaalsuse tunnustamine pole meil levinud.
Nagu õpetaja peab mõne õpilase puhul otsima, mida tunnustada, ja tal tulebki teinekord tunnustada normaalselt tehtud asjade eest, võivad eriti võimekad inimesed ära õppida, et nende normaalsus on teise jaoks suur pingutus.
Kuidas võiks õpetaja kooliaasta lõpul tunnustada õpilasi, et nad sügisel innukalt tagasi kooli tuleksid?
Tähtis on tunnustada kodu. Paljudes koolides saadetaksegi tublide õpilaste perele kiituskiri.
Õpetaja võiks mõelda, mida pere tegi, et õppeaasta lõppes õpilase jaoks hästi, ja anda kodule positiivset tagasisidet. Vahel ei võta vanemad ju telefoni, kui õpetaja helistab, sest ei jaksa enam kuulata, mida kõike on laps halvasti teinud.
On hästi oluline, et õpilased siiralt tunneksid: nad meeldivad oma õpetajale, õpetaja tahab neid sügisel jälle näha. Kui sellise suhtumise valguses anda kaasa mingi soovitus, motiveeriv killuke, võib sellest piisata.
Tunnustamise puhul on ka oht – ei maksa liiale minna. Kui hakkame tunnustama inimest tema jaoks pingutamist mitte nõudvate igapäevategevuste eest, on see piinlik, tekitab segadust ja toob kaasa negatiivseid tagajärgi.
Kui meil on õpilane, kes jõuab igal hommikul õigeks ajaks esimesse tundi, ei tunnusta me teda ju selle eest. Kuid aasta lõpus võime tunnustada õpilast selle eest, et ta pole kordagi hilinenud.
Samamoodi võime tunnustada õpetajaid, kes pole olnud haiged. Aga tunnustada neid igal hommikul selle eest, et nad tööle jõudsid, pole mõistlik.
Kunstlik sisutühi tunnustus ei täida eesmärki. Tunnustus peab olema siiras, sisukas, selle saamiseks peab olema nähtud natukene vaeva.
Astra Schults. Foto: Jaana Muna
TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults jagas alates eelmise aasta novembrist korra kuus soovitusi, kuidas hoida ja kaitsta õpetaja vaimset tervist ning klassiruumis mitmesuguste probleemidega paremini hakkama saada. Käesoleva intervjuuga paneme sarjale punkti, kuid õpetajate küsimusi ootame ka edaspidi.
KOLLEEGID!
Taas ilus näide, kus psühholoogi haridusega inimene ei seleta probleemi lahti psühholoogia vaatevinklist… Taolist lähenemist on meie elu täis!
Teadvustagem, et kiitmine mõjub kõrgema närvitegevuse seisukohalt erinevatele inimestele erinevalt – tunnustust ootavad just ekstravertsed (vt akadeemik Heino Liimetsa omaaegsed uuringud), introverdid saavad rahuldust hoopis heast (ilusast) töö TULEMUSEST (neid motiveerib nn konstruktiivne kriitika). Üldiselt on meil mindud laste kiitmisega LIIALE, mis väärastab ka (tulevikus) inimese enesehinnanguid. Seega – kiita vaid siis, kui laps seda tõsiselt väärib!
Igasugused nn galaõhtud (õpetajatelegi) on saanud ameerikaliku kommertsürituse ilme – neid on “raske” isegi jälgida… Aga õpetajate atesteerimine mõni aeg tagasi tõi välja meie ühiskonnas lokkava onupojapoliitika ja tekitas vaid pingeid õpetajaskonnas… Seepärast – jäägem kõigis oma tegudes NORMAALSEKS!
Kiitus peab mitte ainult näima vaid ka tegelikult tunduma kiitusena, sageli on aga kirjatüki mõte varjutatud pigem kahtluse või peidetud torkega. Ka seekordne…lollide lõks… Üks sarnane näide meenub kooli seinalehest: kas õpetaja (xx) on töönarkomaan või lihtsalt … ? Oli meediagrupi õpetaja juhendatud artikkel ja muidugi ikka nimeline ka. Õpetajate kiitusega olid lood küllalt intrigeerivad varem ja näib, et ka nüüd. Päris sageli on aruteluliste artiklite pealkirjad osutavad ja ikka ka kahtlustavad. Otsitakse vigu, et laita.
Tänan Peep Leppikut tõelise tõe väljaütlemise eest!