Keelekaste: Panegüürilisi eksimusi

Priit Põhjala.

Lihtsat meelelahutust pakkuvale kollasele ajakirjandusele on alati iseloomulik olnud põhjendamatu panegüürika – heal juhul keskpärase mõõdutundetu ülistamine sobimatult suurte sõnadega. Selline praktika teda ju defineeribki. Ent järjest sagedamini on hakanud tühist sisu paraadvormi riietama ka senine kvaliteetajakirjandus, mis peab püüdma labasevõitu sensatsiooni müüva kollase meedia kõrval pildil püsida.

Mina isiklikult olen seda viimasel ajal enim täheldanud Eesti Televisiooni juures; mõnes parima eetriaja saates on vaata et kõik, millele kaamera suunatakse, nii vapustavalt kuulus, menukas, võimas, ainulaadne, väljapaistev, populaarne, eksklusiivne, legendaarne, eepiline ja massiivne, et saate lõpuks on tunne, nagu oleks osalenud mingil tülkal panegüürilisel orgial, kus kõik on võimalik: juhuslikust veidrikust võib saada sajandi superstaar, õnnetust vaid pealt näinud möödujast prominentne kangelane, eimidagiütlevast leelutusest kordumatu hitt ja suvalisest pilvest looduse ime.

Siinne veerg oma lühiduses ei ole koht, kus arutleda, kuidas säärane pidev kiidulaul ja valimatu imetelu väärastavad üldist väärtussüsteemi või devalveerivad sõnu, mida võiks ära narrimata alal hoida päriselt olulisteks puhkudeks. Küll aga on see täpselt õige koht, kus rääkida paarist sõnast, mis torkavad selles muidu nii ühtlast tooni ülistuse tulevärgis silma sellepärast, et neid pruugitakse inglise keelest tulnud lisatähenduses ja märksa asjakohasemate sõnade asemel.

Üks noist sõnust on „eepiline“. Eesti keeles seostub see eelkõige kirjandusega ja tähendab eeposlikku, jutustavat, kaudsemalt ka üllas-rahulikku, kiretut. Saab rääkida eepilisest kirjandusest ja luulest ning teose eepilisest laadist ja kõnepidaja eepilisest etteastest. Inglise epic märgib enam-vähem sama, kuid inglise keeles on tekkinud kahtlane komme kasutada sõna veel tohutu, võimsa, enneolematu, muljet avaldava tähenduses.

Ja see kahtlane komme on pindunud ka eesti keeles. Nagu ühe või teise sõnaga ühe või teise võõrkeele mõjul teinekord juhtub, on „eepilise“ kaunis selgesti piiritletud tähendusväli laienenud, kaasates sisu, mille tähistamiseks on meil juba ammugi olemas teised, vanad ja tuttavad sõnad.

Nõnda võimegi aina näha ja kuulda ja lugeda, et avaliku elu tegelane sai hakkama eepilise prohmakaga, et teleseriaali uus hooaeg saab olema täiega eepiline, et suvi algab eepilise peoga ja nii edasi. Paistab, et mõni entusiastlikum ajalehtnik või saatejuht on võimeline „eepilise“ siduma millega tahes: õnnetuse ja õnnestumisega, selvepildi ja juukselõikusega, kolmikute ja kaksikute ja üksikute ilmaletulekuga, rääkimata telemaja kuluaarides peituvast eepilisest kraanikausist, milles pesi ükskord oma eepilisi käsi eepiline telelegend Urmas Ott.

Ometi leidub eesti keeles alati midagi selgemat ja sobivamat: „eepilise prohmaka“ asemel näiteks „tohutu prohmakas“, „eepilise peo“ asemel „võimas pidu“, „eepilise õnnestumise“ asemel „enneolematu õnnestumine“. Ja kraanikauss … noh, seda võiks heal juhul ehk „eriliseks“ nimetada.

Teine sõna on „massiivne“. Seegi on inglise keele mõjul külge saanud uusi, ebavajalikke tähendusi. Meie emakeeles on näidustatud ‘läbinisti samast ainest, tühikuteta massist; raske, kogukas’, nagu näiteks väljendeis „massiivsest kullast“, „massiivne raamaturiiul“, „karu massiivne kere“. Vastunäidustatud on aga sõna kasutamine tähenduses ‘lausaline, laus-, massiline’, nagu näiteks ühendeis „massiivne propaganda“ (parem on „lauspropaganda“) ja „massiivne väljaränne“ („massiline väljaränne“).

Peale selle pole arukas kasutada „massiivset“ võimsa tähenduses, kui me ei pea silmas just kaalu või kogukust. Sellised väljendid nagu „massiivne show“, „massiivne pidu“ ja „massiivne hitt“ – nagu ühe „sensatsioonilise“, „legendaarse“, „populaarse“ ja mõistagi „unikaalse“ bändi kontserdireklaamil – pole enamat kui inglise mõjutustega haleoskamatu hosianna ja taktitu ditüramb.

Kindla peale leidub selliseid, kes arvavad nüüd, et ma olen lihtsalt kade, sest ei kuulu üleüldise kiidulaulu objektide hulka. Aga teate, päevil, kui iga pastel võib meediavahu laineharjal korraks kõrgustesse tõusta, pole sellesse seltskonda kuulumine nii ihaldusväärne ühtigi!