Õpetajate Leht

Keenia koolilapsed pingutavad, nii kuis jaksavad

8. juuni 2018 Anne Kraubner, Hannabel Aria - Kommenteeri artiklit

Rahvaste sõprus. Fotod: MTÜ Mondo

 

 

Tamsalu gümnaasiumi inglise keele õpetaja Anne Kraubner ja Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Hannabel Aria saabusid äsja Keeniast. Tegu polnud tavalise turismireisiga, vaid MTÜ Mondo auhinnareisiga, mille käigus maailmapäevade konkursi võitja Kraubner sai anda tundi 91 õpilasega klassis ja Vikipeedia õpilaskonkursi võitja Aria kogeda elu 12 lapsega peres ja kümnetunniseid koolipäevi. Oma muljeid vahendasid nad Õpetajate Lehe lugejaile.

 

Anne Kraubneri kauaoodatud kohtumised

Jõudnud Shiandasse, kohtusime MTÜ Mondo toetuslaste peredega, kes olid väga külalislahked ja pakkusid meile majutust. Tamsalu gümnaasium toetab kolme Munganga keskkooli tüdruku õpinguid ja mina ööbisingi neist kahe, Faithi ja Liliani kodus. Pered võtsid mind südamlikult vastu.

Jutuajamiste käigus sain nende perede elust nii mõndagi teada. Faithi pere püüab kalakasvatusega hakkama saada, praegu on raskusi kalade söödaga, ja Liliani pere otsib maguskartulit kasvatades alternatiivi maisikasvatusele.

Põhikultuur suhkruroog ei too enam kahjuks sisse, kuna suhkrurootehas pankrotistus ja nüüd väga levinud maisikasvatuse tõttu on see väga odav. Sain mudaonnis eluga kenasti hakkama ja ka õues „duši“ all käimisega polnud probleemi. Hädavajalik oli taskulamp, kuna mõlemas kodus puudus elekter.

Nägin, kuidas Faith õppis keemiat taskulambi valgel, kuna õhtuti on Keenias väga pime. Kõik kolm tüdrukut, kes saavad MTÜ Mondo Tarkusefondi toetust, tahavad õppida hästi. Tulevikus tahavad nad töötada Keenias austatud ametites: Faith tahab saada arstiks, Absack õpetajaks ja Lilian piloodiks.

Külastasime viit kooli, kaks päeva veetsin aga meie sõpruskoolis Munganga keskkoolis, kellega meie gümnaasium juba aastaid kirju vahetab ja suhtleb. Vestlesin õpetajatega, tutvusin koolieluga ja andsin kahel päeval keskkooliklassides inglise keele tunde.

Esmapilgul tundus tunniandmine klassis, kus oli korraga 91 õpilast, väljakutse. Tuli välja, et muretsemiseks polnud põhjust, kuna õpilased on Shiandas motiveeritud, kuulavad õpetajat ja asuvad kohe pärast juhiste kuulamist tööle. Kui klassis pole juhtumisi piisavalt õpikuid (mis juhtus minu tunnis, kus oli plaanitud teha rollimäng), siis jagatakse raamatut pinginaabriga või töötatakse rühmas. Kui midagi jääb arusaamatuks, küsib õpilane kohe selgitust.

Mulle meeldis sealsete õpilastega töötada ja oleksin tahtnud neid veelgi õpetada. Meie koolide koostöö jätkub ja panime õpetaja Josephine’iga juba plaanid paika: järgmine teema on kirjandus. Arutletakse raamatu üle ja vahetatakse teose põhjal infot. Esimese raamatu ostsin Nairobist kaasa: nimelt loeme ja arutame esimesena Henry R. Ole Kulet teost „Blossoms of the Savannah“. Õpetajaga leppisime kokku, et suhtleme arvuti teel kahekesi otse, see lihtsustab ja kiirendab meie koostööd kindlasti.

Lisaks „oma“ laste ja kolleegidega kohtumistele rõõmustas mind võimalus viia toetuslapsed õppereisile Kisumusse, kus kohalikud giidid said tublidele õpilastele vihmametsa, Impala loodusparki ja Kisumu muuseumi näidata. Õppereis, mis Eestis õpilastele tavapärasena tundub, tekitas Shianda toetuslastes liigutavaid emotsioone ja meeletut õpihimu.

 

Hannabel Aria päev Keenia kooliõpilasena

Minul oli võimalik kogeda keenialaste erakordset külalislahkust, veetes kaks päeva Mondo toetuslapse Josephine’i peres, kus kasvab veel tüdruku 11 õde-venda. Kaheteistkümne lapsega pere on isegi Keenia mõistes väga suur, enamasti on peres neli kuni kuus last. Taimekasvatusest ja kalamüügist elatuvad vanemad peavad palju pingutama, et suure perega kaasnevatest majandusraskustest üle olla ning kõigile lastele kooliharidust võimaldada. Josephine’i toetamine Mondo poolt on neile suur kergendus.

Lisaks mitmete koolide külastamisele veetsin kaks tervet päeva Ebubere keskkoolis, kus õpib ka Josephine. Esimesel päeval osalesin tundides ja tegin kõike kaasa nagu täiesti tavaline Ebubere keskkooli 11. klassi õpilane. Teisel päeval tutvustasin õpilastele Eestit.

Hannabel koos Tarkusefondi lastega õppereisil Kakamega vihmametsas.

Oma Keenia koolipäeva hommikul teadsin vaid, et minu päev algab kell 7.30, ülejäänu oli üllatus. Külastasin kooli neljapäeval, seega oli esimeseks tunniks iganädalane klassikoosolek, kus arutati kooliga seotud muresid ja rõõme ning ettepanekud koolielu paremaks muutmiseks edastati juhtkonnale. Keenia õpilaste mured ei olnud mulle võõrad: tunti puudust praktilisest tegevusest teadusainetes ning sooviti põhjalikumat kordamist eelseisvate eksamite jaoks.

Kell kaheksa hakkas esimene õppetund – suahiili keel. Tund koosnes ainult sellest, et õpilased lugesid vaheldumisi valju häälega õpikut ette. Nii oli ka inglise keele tunnis. Meie võõrkeeletundidele omast rääkimist ja eneseväljendust ma oma Keenia koolipäeva jooksul ei kohanud.

Tunnid on Keenias umbes nelikümmend minutit pikad. Umbes nelikümmend sellepärast, et tundide vahel helisev koolikell on õpetajatele lihtsalt märguandeks, et varsti võiks hakata mõtlema tunni lõpetamise peale ja ise uue klassi juurde suunduda. Õpetaja on Keenias see, kes tundi alustab. Veel täpsem oleks öelda, et tund algab siis, kui õpetaja klassi saabub, vahel 15–20 minutit tunni algusajast hiljem. Eestis sellist asja naljalt ei juhtu, kuid minu Keenia koolis veedetud kahe päeva jooksul nägin seda nii mõnelgi korral. Kui õppetükk on läbi, kõnnib õpetaja sõnagi lausumata klassiruumist välja.

Pärast seitsmendat tundi pidi saabuma söögivahetund. Mõned minutid enne seitsmenda õppetunni lõppu mõtlesingi huviga, kuid ka pisut hirmunult, kuidas minu 89 klassikaaslast kohe pärast tunni lõppu ummisjalu söökla poole tormavad, kasvõi üle minu, sest istusin esimese pingis. Minu suureks üllatuseks – eriti arvestades, et õpilaste viimasest söögikorrast oli möödas rohkem kui pool päeva – ei hakanudki tunni lõpus klassipõrand värisema, vaid õpilased tõusid rahulikult püsti, ajasid paar minutit juttu, võtsid mõne aja pärast oma lauasahtlist kausi ja lusika ning suundusid alles siis söökla poole. Jällegi midagi sellist, mida Eesti koolides tihti ei näe. Sööklat meie mõistes polnud. Õpilased võtsid end suure paja taha ritta ja kui söök käes, sõid seda püstijalu koolihoovis.

Söögivahetunnile järgnes veel kolm õppetundi. Seejärel, kell neli pärastlõunal algasid niinimetatud mängud. Sporti armastavad õpilased mängisid jalgpalli, osa luges luuletusi, kolmandad veetsid lihtsalt aega koolihoovis. Kuid ka pärast mänge polnud koolipäev veel läbi ja tuli minna konsultatsioonitundi, isegi kui õpetaja abi mingi teema mõistmisel vaja polnud. Seega said õpilased koolist koju alles poole kuue ja kuue vahel õhtul, vahetult enne pimeduse saabumist.

Kodus tehti veel koduseid ülesandeid ja korrati, seda kella kümneni õhtul, vahepeale mahtus õhtusöök ja vanemate aitamine majapidamistöödes. Koolipäevad on Keenias uskumatult pikad, kümme õppetundi iga päev, lisaks tunniväline tegevus, kuid uskumatult suur on ka õpilaste motivatsioon koolis käia ja seal maksimaalselt pingutada. See on imetlusväärne.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!