Lasteaiasund on katsetamist väärt

Kaarel Tarand.

Minister Mailis Reps pakkus ühiskonnale seisukoha kujundamiseks välja idee muuta senisest kohustuslikumaks laste osalemine alushariduses, lihtsamalt öeldes kehtestada riigis lasteaiasund. Midagi üllatavat selles ei ole.

Kui on olemas valdkond ja selle eest vastutavad isikud ametkonnas, kui teemat uuritakse ja analüüsitakse, siis paratamatult tuvastatakse ka probleeme ja püütakse neile lahendusi pakkuda. Pole üllatav ka see, et mingeid tormilisi reaktsioone pole tänaseni sündinud ja barrikaade ei ehitata, sest teema puudutab kõigest väikest osa ühiskonnast.

Ministeeriumi andmetel käib vabatahtlikult lasteaias üle 90% kõigist 4–7-aastastest, seega tuleb selle võimaluse kasutamisest hoidujaid iga sünniaastakäigu kohta pisut üle tuhande lapse üle maa. Väga erinevad on ka põhjused, miks väike osa lapsi lasteaedadesse ei jõua, ulatudes lapsevanemate enda saamatusest omavalitsusvõimu omani.

Kehvad kodud

Lapsevanemad, kes oma lapsi õigel ajal lasteaeda ei suuna, elavad hajutatult üle maa, ei pruugi olla ühiskondlikult väga aktiivsed ega informeeritudki. Kehvad kodud, nii-öelda. Tõenäosus, et neil kõrvalehoidjatel oleks mingi ühine põhimõtteline platvorm, millelt kohustuslikkuse ideele organiseeritult vastu seista, on kaduvväike. Seega, poliitiliselt suureks on teemat raske ajada nii „rohujuure“ otsast kui ka parteilisest tipust, sest lähenevatel valimistel ei anna see teema üheski valimisringkonnas mandaati välja.

Liberaalne kriitik on siinkohal lausa kohustatud küsima, kas ikka on õige ja mõistlik lahendada selle tillukese ja killustatud vähemuse muret üldise sunniga. Kui kodanike ülekaalukas enamus kasutab mingit võimalust vabatahtlikult niikuinii, siis milleks on vaja veel uut kohustavat reeglit kehtestada? Kas poleks riigivõimu seisukohalt hoopis ökonoomsem ning kodanike õigustesse vähem sekkuv lahendus teha n-ö rätsepatööd ainult nende eri põhjustel mahajääjatega?

Paljudes omavalitsustes taandub küsimus ju mõnekümnele lapsele ja perele, kelle võimalikud probleemid peaks olema teada nii sotsiaal- kui ka haridustöötajatele. Võib-olla ongi asi igal üksikjuhul ainult teadlikkuse ja raha puuduses? Samas, kui inimesed midagi vabatahtlikult teevad, siis ega nad ei märkagi, et vabatahtlik valik on seadusega ka kohustuslik – elu läheb endistviisi edasi.

Järgmine ja tähtsam küsimus on, millega lasteaedades (või peaks neid hakkama eelkoolideks nimetama?) igapäevaselt selle uue saabuva sunni raames sisuliselt tegema hakatakse. Et see mõnda hirmutab, peegeldas ilmekalt isamaalise ehk konservatiivse noore isa Karl Sander Kase avaldus Postimehes (11.06).

Kui ühiskond noored ja kaitsetud hinged sunniga enda kasvatada võtab, on see rünnak põhiseadusliku kaitse all oleva perekonna autonoomia vastu ning, mis veel hullem, neis lasteaedades ja koolides õpetatakse ju igasugust moodsat roppust, mis ei ole kooskõlas kristlike alusväärtustega ja kisub lapse eemale jumala lähedusest.

Kirikuraha haridusele

Mõttevahetus alushariduse kohustuslikkuse üle on alles algusjärgus. Ametkondlikus keeles on valmimas seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus, mis tähendab, et kui riigikogu valimiste järel peaks valitsuse moodustama mõni praegusest hoopis erinev koalitsioon, võib kogu tegevus sootuks raugeda. Kui aga jätkatakse, siis ei jõua eelnõu riigikogu ette otsustamiseks varem kui paari-kolme aasta pärast.

Millegipärast ei ole Eesti poliitikas eriti levinud komme katsetada uusi mõtteid praktikas mingis väiksemas mahus, pilootprojektina (soomlased teevad seda oma riigis alatihti, viimane tuntud näide on kodanikupalga eksperiment). Alushariduse reformi toimivust oleks väga hea testida näiteks ühe omavalitsuse piires paari aasta jooksul, selle käigus selgitada välja kõik võimalikud kitsaskohad ning rakendada seda üle riigi alles pärast seda, kui katse on osutunud edukaks. Või siis läbikukkumise korral plaanist loobuda, ilma et riigil oleks olnud ülearu suuri kulutusi.

Nüüd, mil haldusterritoriaalne reform on riigis selleks korraks lõppenud ja vähemasti paberite järgi jäänud alles vaid võimekad, oma ülesannetega hakkama saavad linnad ja vallad, oleks väga lihtne neist kas või vabatahtliku soovi alusel üks välja valida, kujundada riigi- ja omavalitsusvõimu ning kasvatusteadlaste koostöös välja korralik eksperiment ning see võimalikult kiiresti töösse panna.

Et Tallinn on liiga suur ja ilma linnaliste asumiteta maavallad siiski endiselt liiga väikesed, tulevad sobivaimate kandidaatidena kõne alla Tartu linn ja mõni rahvarohke pealinna ümbruse vald.

Tartus katsetamine oleks kõige ohutum, sest ülikoolilinnas ei oleks puudu akadeemilisest toest, vajalikust lisapersonalist lisanduvate laste õpetamiseks ega ka korraldamisoskusest. Linn on tänaseks suutnud enam-vähem joonele saada alushariduse taristuga ning kaotada järjekorrad. Kui praegusele ligi 6000 lasteaialapsele lisandub mõnisada, oleks see seeditava ulatusega kasv.

Kui riigi plaan on, et kohustuslik alusharidus peaks ühtlasi olema lapsevanematele tasuta, siis küsimus, kes ja kui palju ning täpselt mille eest maksma peab, ongi riigi ja omavalitsuse kokkuleppe küsimus. Arvestades, millise heldusega praegune riigivalitsus miljoneid eurosid siia-sinna pillub, ei tohiks mõne miljoni lisamine sellele ca 30 miljonile, mida Tartu tänavu alusharidusele kulutab, olla ületamatu probleem.

Miks mitte suunata selleks riigikogus aina pahandusi tekitav nn kirikuraha, sest eks kool ja haridus on eestlastele ärkamisajast saadik olnud suurim kirik ja religioon?