Miks on lasteaeda ja kooli vaja eripedagoogi?
Lasteaeda ja kooli võiks esimese tugispetsialistina tööle võtta erialase magistrihariduse või kutsega eripedagoogi. Fotol eripedagoog Kristina Tupits tundi andmas. Foto: erakogu
Pille Häidkind.
Triin Kivirähk.
Erivajadustega laste üha ulatuslikum kaasamine tavalasteaedadesse ja -koolidesse on tõstnud suurema tähelepanu alla tugispetsialistide tegevuse. Käesolevas artiklis käsitleme eripedagoogi tüüpilisi tööülesandeid uuenenud kutsestandardist lähtudes. Kutsestandardi alusel on eripedagoog „tugispetsialist, kelle tegevuse eesmärk on eakaaslastest eristuva õppija arengu toetamine ja suunamine, arvestades õppekava(de) nõuete ja võimalustega. Ta teeb koostööd vanemate, õpetajate, teiste erialaspetsialistide ja kolleegidega ning nõustab neid.“
Õppijad
Eripedagoog märkab eakaaslaste seas eristuvat õppijat, hindab tema õppimise eripära olemust ja ulatust ning saadud teabest lähtudes kujundab õpikeskkonda ning õpetab last.
Lasteaias võib eripedagoogi tugiteenus seisneda individuaalses, paaris- ja/või väikerühma tegevustes. Sisuks on lapse üldoskuste ja kõne arengu hindamine ning toetamine, et ennetada ja leevendada lapsel esinevaid raskusi rühmaõpetaja pakutavates õppe- ja kasvatustegevustes. Eripedagoogil on ettevalmistus, kuidas otsida erivajadustega lapsele sobivad lahendused, sh luua hindamis- ja õppevahendid, õpetada teda samm-sammult. Näiteks kui lapsel esineb sageli käitumisprobleeme, siis rühmaõpetaja reageerib ja lahendab tekkinud olukordi. Eripedagoog analüüsib, mis tunded ja olukorrad need on, millega lapsel on vaja õppida toime tulema; kuidas vähehaaval seda õppida/õpetada; mida saab rühmakeskkonnas muuta, et lapsel oleks võimalik uusi oskusi harjutada.
Koolis algab eripedagoogi töö tuge vajavate õpilaste väljaselgitamisega. Esmane info koguneb õpetajatelt, teistelt tugispetsialistidelt, lapsevanematelt, õpilastelt. Seejärel tutvub eripedagoog valitud õpilastega põhjalikumalt, külastab tunde, korraldab eripedagoogilisi uuringuid. Nii saab planeerida, millist abi iga õpilane täpsemalt vajab: keda tuleb toetada individuaalselt, kellele sobib töö väikeses grupis (õpiabirühm), kellele piisab toest klassis. Noorema kooliastme tundides arendatakse tunnetusprotsesse ja kõnet mängulise tegevuse kaudu; ainepõhises tunnis omandatakse matemaatika, eesti keele või mõne muu aine põhitõed eripedagoogilisi võtteid kasutades. Eripedagoogi toel õpivad õpilased õppimist: kuidas saada aru õpetaja või ülesande korraldusest, kuidas ja kust saada abi, kasutada abivahendeid. On vaja vähendada vastumeelsust raskusi tekitava õppeaine vastu ja suurendada usku endasse ning usaldust õpetaja suhtes.
Õpetajad
Peamine erivajadustega õppija toetaja on kaasava hariduse kontekstis rühma-, klassi- või aineõpetaja. Erivajadustega laps õpib teistmoodi kui ülejäänud lapsed, mistõttu tuleb tema jaoks ka õpetamist, õppevara ja õpikeskkonda kohandada; suuremate kohanduste korral on otstarbekas võtta tööle täiendavaid abilisi (abiõpetaja, assistent, lapse tugiisik).
Lasteaias saab eripedagoog käia lapsi vaatlemas kogu päeva jooksul, sh osaleda mitmesugustes tegevustes. See võimaldab märgata, milles õpetaja ning abistav personal seoses erivajadustega lastega juhendamist vajavad. Rühmaõpetajad võiksid julgelt kutsuda eripedagoogi külastama õppetegevusi, et saada kinnitust, tuge ja ideid sobivate töövõtete, vahendite vmt valikul. Kasulik on ka teistpidine koostöö – õpetaja tuleb eripedagoogi tegevust vaatama ja saab infot, kuidas töötab erivajadustega laps temale maksimaalselt kohandatud tingimustes. Eripedagoog suudab vedada individuaalse arenduskava koostamist ning osaleb selle rakendamisel.
Koolis on erivajadustega õpilase toetamise eesmärk luua talle sobivad tingimused jõukohaseks õppimiseks kogu koolipäeva vältel. Kõige tõhusam on abi õpilasele siis, kui õppetöö planeerivad eripedagoog ja õpetaja koos. Lepitakse kokku, kui sageli, kuidas ning milliste teadmiste ja oskuste omandamist toetab eripedagoog individuaal- või õpiabitundides. Arutada tuleb ka, kuidas õppetööd õpilase jaoks ainetundides jõukohaseks muuta (näiteks sobiva raskusastmega ülesanded, toimiva abivahendi koostamine, sobiva hindamisviisi leidmine, motiveeriv ja jõukohane kodutöö). Õppimine väiksemas grupis või individuaalselt tähendab enamasti seda, et õpilane ei suuda ka toetuse korral õppida klassikaaslastega samal raskusastmel ja sarnases mahus. Mõnikord on vaja eeldatavaid õpitulemusi muuta ning meeskonna koostöös rakendada õpilasele individuaalset õppekava, käitumise tugikava.
Lapsevanemad
Kuna eripedagoogi ettevalmistus sisaldab erialaga seotud teadmisi nii meditsiini, psühholoogia kui ka pedagoogika vallast, suudab ta lapsevanemale selgitada hindajate otsuseid ning toetab neid seeläbi erivajadustega lapsele sobivate haridusvalikute tegemisel.
Lasteaias tuleb suuremad kohandused, mida erivajadustega laps vajab, lapsevanemaga läbi arutada, tema nõusolekul need ellu rakendada ning julgustada lapsevanemat ka koduses keskkonnas lapsele soodsaid tingimusi looma. Lapsevanemad kogevad ümbritsevate inimeste tõrjumist ja ebaedu oma lapse õpetamisel. Nii võib tekkida lootusetus, kust ei ole kaugel põhivastutuse jätmine lasteaiale. Eripedagoog kuulab lapsevanemat, otsib koos temaga lahendusi ning innustab nende suunas liikuma. Näiteks võib lapsevanem tulla vaatama, kuidas eripedagoog lapsele mõnda keerukamat oskust õpetab, ning siis proovida seda kodus samamoodi harjutada.
Kooli eripedagoogi ülesanne on aidata lapsevanemal teadvustada, et tema laps vajab õppimisel kohandusi, anda adekvaatne ülevaade sellest, milles abi seisneb ning millised on tulemused. Näiteks olukorras, kus õpilane on läinud lisaks ainele pahuksisse ka aineõpetajaga ning konflikti on kaasa tõmmatud ka lapsevanem, on eripedagoogil vahel vaja olla vahelüliks. Eripedagoog saab olla lapsevanema toetaja ja nõustaja ka juhul, kui on tarvis nõu küsida spetsialistidelt väljastpoolt kooli.
Juhtkond
Asutuses töötav eripedagoog on tänuväärne spetsialist ka juhtkonna jaoks, kuna orienteerub seadustes, tunneb õppijatel esinevaid erivajaduste liike ning tugisüsteeme. Eripedagoog suudab kanda HEVKO (hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerijate) rolli koolis ning täita neid ülesandeid vajadusel ka lasteaias.
Lasteaia õppekavas tuleb kirjeldada, milles seisneb erivajadustega laste õpetamine ja kuidas see asutuses korraldatud on. Näiteks, millised lapsed sobivad ühte rühma, millist täiendkoolitust vajab õpetaja, kuidas õppeaasta jooksul abistamine üles ehitada, seda dokumenteerida ning mida on vaja teha meeskonnatöö õnnestumiseks – eripedagoog saab nende otsuste tegemisel juhtkonda nõustada.
Koolis tuleb direktoril otsuseid teha selle kohta, milline on igale õpilasele õppimiseks vajalik toetus, milliseid õpiabirühmi ning eriklasse avada ja kes sinna õppima sobivad, vormistada korrektselt vajalik dokumentatsioon. Eripedagoog on meeskonnaliikme, nõuandja ja toetajana üha tähtsam. Seega ei saa ta olla enam töötaja, kelle täiskoormus näeb ette 22–24 kontakttundi tööks lastega, nagu see praegu koolides tihti veel on. Direktoril tuleb hoolitseda selle eest, et eripedagoogil jääks tööaja jooksul aega tegeleda ka oma teiste ülesannetega.
Teised tugispetsialistid
Teised haridusasutuse tugispetsialistid, kellega eripedagoog koostööd teeb, on kõige sagedamini logopeed, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog.
Lasteaias peab praegu kehtiva määruse alusel töötama tugispetsialistidest ainult logopeed. Üha sagedamini palgatakse lisaks ka eripedagooge, kuna erivajadustega lapsed vajavad tuge rohkemates valdkondades, kui seda saab pakkuda logopeed. Näiteks õppimisraskustega lapsi pole lasteaias kerge märgata, kuna nad ei nõua tingimata valjuhäälselt endale õpetaja tähelepanu ja nende kõne arengu tase võib olla enam-vähem eakohane. Käitumise eripärade korral (pervasiivsed arenguhäired, aktiivsus- ja tähelepanuhäire) on kõneprobleemid pigem sekundaarse loomuga, st laps vajab esmajärjekorras abi teistes valdkondades. Eripedagoog suudab kujundada mh lapse suhtlemis- ja kõneoskusi, kuid nende valdkondadega ta ei piirdu.
Koolis peab õpilastele olema tagatud vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Väiksemates koolides töötab tugispetsialiste vähem, mistõttu tuleb kaasa rääkida ka oma pädevusi ületavate probleemide korral. Kui tugispetsialiste on koolis mitu, on tihe koostöö ja infovahetus loomulik, sest õpilase abistamiseks on vaja kompleksselt läheneda. Näiteks kui üha süvenevast õpiraskusest ja asjakohase toetuse puudumisest tingituna ei täida õpilane enam koolikohustust ja on langenud depressiooni või on tal tekkinud koolihirm.
Miks eripedagooge ei jätku?
Eripedagoogi ei rakendata kohati otstarbekalt. Ta ei peaks tegelema eakohaselt arenenud õppijatega, mistahes dokumentatsiooni täitmise ja probleemide lahendamisega. Sellised tegevused toimuvad eripedagoogi põhitöö arvelt ehk kannatajaks kujunevad need, kelle tarvis on ta väljaõppe saanud. Raiskamiseks võib pidada ka eripedagoogi rakendamist tugiisikuna või tema kabineti kasutamist lapsele rahunemispaigana. Teine eripedagoogide „vähesuse“ põhjus on, et nad on haridussüsteemis nii tava- kui ka eriklassides/rühmades palgatud klassiõpetaja, õpiabiõpetaja, lasteaiaõpetaja ametikohale ehk siis töötavad kitsamas rollis, kui neil pädevust on. Eripedagoogid on oodatud tugispetsialistid ka nõustamiskeskustes, kutseõppeasutustes ja rehabilitatsioonisüsteemis.
Kokkuvõtteks
Kaasava hariduse tingimustes võib soovitada nii lasteaedade kui ka koolide juhtidele esimese tugispetsialistina võtta tööle erialase magistrihariduse või kutsega eripedagoog. Tema väljaõpe hõlmab kõiki arenguvaldkondi ja põhiaineid koolis, eripedagoog õpetab lapsi ja toetab täiskasvanuid, on suuteline juhtima erivajadustega õppijaga seotud meeskondade tööd ning pakkuma välja osapooli arvestavaid lahendusi juhtkonnale. Eripedagoogiks tuleb õppida viis aastat, alates 20. juunist saab esitada dokumente eripedagoogika õpingute alustamiseks Tartu ülikoolis nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes.
Lisan ühtlasi, et Tallinna ülikoolis võetakse õpihimulistelt sisseastumisavaldusi vastu 23. juunist kuni 4. juulini 2018. Õppida saab
bakalaureuseõppes eripedagoogika erialal ja magistriõppes eripedagoog-nõustaja erialal.
Kaasav haridus?
Kas pole mitte liiga palju äraleierdatud aksioom?
Tegelikkus oma bürokraatias on väsitav ja tülgastav. Minu arvates on ületähtsustatud kõik need peenete nimedega eripedagoogid, sotsiaalpdagoogid jne.!Arvan , et kõik õpetajad, kellel on vastav erialane haridus, omavadki kõiki eelpoolloetletud oskuseid. Muidugi lisaks oma erialaoskustele. Äkki lõpetaks selle lumehelbekseskeskse bürokraatliku maailmavaate laiendamise ja siirduks konkreetselt kooli, lapse, õpilase juurde?
Mõned kolleegid arvavad, et väga hea kvaliteediga gümnaasiumilõpetajad tulevad hea renomeega gümnaasiumidest. Samas ei suuda nad näha laiemat pilti, et enamik nendest õpilastest on suurepärase põhihariduse saanud maakohtadest, tagasihoidlikes maakoolides. Aga koore riisuvad need linnakoolid! Ja ei mingitki tunnustust nendele õpetajatele , kes põhiosa tööst tegid!
Toon Teile ühe abstraktse näite. Oletame, et kuulutan välja konkursi ühte kooli riigi parimate kõrgushüppajate grupi komplekteerimseks, kus algtingimuseks on 1.90 tulemuse olemasolu. Treeningtingimusd on head, ka treener on oma ala spetsialist. Oletame, et saame 10 liikmelise grupi õpilasi, kes on väga motiveeritud nii õpingutes kui ka sportlike tulemuste erengus.Empiiriliselt on selge, et selliselt komplekteeritud grupile võrdväärset konkurenti riigis ei saa esineda. Aga sama juhtub ju kõigis distsipliinides!
Selles artiklis pole sõnagi kirjas selle kohta, et eriklassides (“v” klassides) tundide maht on vähendatud ligi 60% võrra. Ei ole ju võimalik arendada lapse keeleoskust samal tasemel, kui tunniplaanis on ainult 11 tundi nädalas, (tavaklassidel on 23 tundi nädalas).
Just niipalju tunde (11 tundi nädalas) said minu lapsed esimesest koolipäevast alates Laagna Gümnaasiumis aastal 2022. Ilma minu teadmata ja nõusolekuta paigutas kool mu lapsed eriklassi, ehk 1.”V” klassi. Kui tulin lastele järel nende esimesel koolipäeval, siis sain teada (lastelt), et neid on klassis ainult kaks inimest! Korduvalt esitasin küsimust koolile krijalikus vormis, miks on minu lastel vaid 11 tundi nädalas, ja miks on nad isoleeritus teistest lastest. Vastus oli, et nii nad saavad “rohkem tähelepanu”. Muud vastust ma koolilt ei saanudki.
Kuidas saaksid lapsed arendada eesti keele oskust (peale seda kui nad saabusid välisriigist), kui neil oli vaid 11 tundi nädalas? Mul tekkis tunne, et mu lapsi õpetatakse ja kasvatatakse nagu mingeid oligofreene… Lapsed kaebasid, et matemaatika tunnis pani õpetaja nende ette lauale mitu pulka, mis ta võttis mingist karbist või ämbrist, ja siis küsis, mitu pulka on laual? Minu lapsed sel ajal juba oskasid soravalt eesti keeles lugeda numbreid tuhandeni (eesti keeles) ja arvutada peast kahekümne piires. Miks nad pidid 3-4 pulka kokku lugema, sellest ma aru ei saanud!
Kas esimesest klassist alates piirata laste tundide arvu 60% võrra, on seaduslik? Kuidas kool julges teha seda ilma vanemat teavitamata?
Mulle tundub, et kool teadlikult piiras laste tundide arvu, et järgmisel õppeaastal oleks koolil hea ettekääne, et lapsed ei saanud programmiga hakkama, ja neid tuleb koolilõpuni hoida eriklassis. Kellele on mõeldud need eriklassid? Kuidas saab lapsi paigutada eriklassi, kui lastel ei esine mingeid intellektuaalseid ega füüsilisi puudeid? Kas on õigustatud laste tundide arvu piiramine ligi 60% ulatuses esimeses klassis? Kas vanema teavitamata ja nõusolekuta tohib kool kõike seda teha?
Kui keegi oskab mulle vastata, siis ma oleks väga tänulik. Palun vastake addressil laura7707@live.com.
Lugupidamisega, lapsevanem.
[…] korral loe lähemalt veel siit: https://opleht.ee/2018/06/miks-on-lasteaeda-ja-kooli-vaja-eripedagoogi/ ja siit […]