Noorsootöö – kas mitte „päris õpetamine“?

Külli Salumäe.

Mäletan oma aastatetagust hämmingut, mille põhjustas õppimise jagamine formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks. Toona olin harjunud formaalseks nimetama vormitäiteks tehtud, sisulise tähtsuseta asju. Et üldharidust nähakse vormitäitena, tundus esmasel kogemisel uskumatu, sest minu jaoks on õppimine olnud lapsest saadik ülimalt oluline ja sisuline tegevus.

Sain üsna varakult aru, et vaimustavad muutused minu arusaamades, oskustes ja käitumises on seostatavad õppimisega. Koolis tuli faktiteadmisi omandada küll kindla ajaperioodi jooksul ja etteantud tempos ning õpitut mõõdeti ja kontrolliti, aga see oli minu jaoks vaid tüütu kaasnähtus – vorm, mis ei suutnud varjutada õppimise sisu.

Väär arusaam

Nüüdseks olen leppinud ja omaks võtnud arusaama formaalõppest kui koolitusvormist, mille eesmärk on edastada ühiskonnas levinud ja tunnustatud põhimõtteid ning väärtusi, kaasa arvatud n-ö kõvad oskused: teadmised, lugemis-, kirjutamis-, arvutamisoskus jmt. Kahetsen aga, et mitteformaalõppe defineerimiseks pole leitud muud moodust kui seda formaalõppele vastandades: mitteformaalne õppimine on teadlik tegevus enese arendamiseks, mis leiab aset väljas­pool kooli; õppimine ei pruugi olla peamine otstarve; läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.

Niisugune määratlus võib luua petliku ettekujutuse, nagu poleks mitteformaalõpe „päris“ õppimine. Taoline arusaam on väär. Kuna osalemine ringitegevuses, kursustel, koolitustel jmt on ajendatud enesearendamise soovist ning tunnetatud õpivajadusest, on õppurite õpimotivatsioon nendes kõrge. Lisaks sobivad mitteformaalse õppimise vormid suurpäraselt n-ö pehmete oskuste – kommunikatsiooni-, korraldamis-, otsustamis-, meeskonna- ja grupitööoskuste – omandamiseks.

Viimastel aastatel on konverentsidel kõlama jäänud tööandjate sõnum, et nad väärtustavad oma töötajate pehmeid oskusi kõvadega võrdväärselt või enamgi.

Ehkki mitte kõik noorsootöös toimuv ei ole mitteformaalne õppimine, on noorsootöö siiski olulisemaid valdkondi, mis toetab noorte õppimist väljaspool kooli. „Kuidas luua õpikeskkondi, mis oleksid just noortele võimalikult inspireerivad ja viljakad elus vajalike oskuste ja teadmiste õppimiseks?“ on küsimus, mis viimastel kümnenditel on käivitanud nii huvijuhte, huvikoolide õpetajaid kui ka teisi noorsootöötajaid samavõrd kui üldhariduskoolide pedagooge.

On korraldatud arvukaid programme, milles osalemine on aidanud noortel oma võimeid ja vajadusi tundma õppida, uurida oma hoiakuid ja arusaamu, panna ennast proovile leidlikkust ja loovust nõudvates olukordades. Noorte hinnangul võib mitteformaalne õpe olla formaalsest atraktiivsem ja tõhusamgi, kuna on paindlikum ning tihedamalt seotud nende huvide ja soovidega.

Õppimine laiemas mõttes

Noorte huvihariduse kõrge taseme üle oldi Eestis uhked juba nõukaajal, teisiti pole see ka praegu. Samas tuleb tunnistada, et arusaamade kõikuma löömine, mille põhjustas Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud huvitegevuse ja -hariduse ümbermõtestamine, annab ikka veel mõnevõrra tunda.

Nüüd on Eestis noorsootöö defineeritud kui noortele tingimuste loomine arendavaks tegevuseks, mis võimaldab neil vaba tahte alusel perekonna-, tasemekoolituse- ja tööväliselt tegutseda. Noorsootöö sisuna sätestatakse mõtestatud, planeeritud, väärtuslik ja mahukas õppeprotsess, mis toetab noore teadmiste, oskuste ja väärtuste kujunemist. Sellest hoolimata pole hajunud osa õpetajate kahtlused, kas huvikoolides toimuva käsitlemine noorsootööna selle väärtust ei pisenda ja aja vältel ka õppimise taset alla ei vii.

Õppimist võib vaadelda nii laiemalt kui ka kitsamalt. Laiemas mõttes on õppimine kohanemine, mille abil suudab inimene end ümbritsevaga kooskõlas hoida, kitsamas mõttes uute teadmiste, oskuste ja vilumuste teadlik omandamine. Niisugune käsitlus on hästi kasutatav ka huvitegevuse ja -hariduse erinevuse esiletoomiseks.

Üldhariduskoolide huviringides osalemine loob noorele võimalusi sotsialiseerumiseks – ümbritseva kultuuriruumi ning enese mõtestamiseks selles. Õpingud huvikoolis aga võimaldavad omandada oluliselt põhjalikumaid teadmisi mõne kauni kunsti, spordi-, loodus- või tehnikaharrastuse vallas professionaalsete õpetajate toel.

Vastu tahtmist

Väga olulised põhimõtted noorsootöös on, et noored saavad neid puudutavate otsuste tegemisel ise kaasa rääkida ja osalevad tegevuses vabal tahtel. Edusammud nende põhimõtete järgimisel huvihariduses on viimasel kümnendil olnud rõõmustavalt pikad.

Sageli juhtub, et noor käib huvikoolis vastu tahtmist, pigem vanema otsusest lähtuvalt. Huvikoolide kogenud õpetajaskond püüab taolisi probleeme lahendada põhimõttel „hundid söönud, lambad terved“. On mitmekesistatud õppekavu, -vorme ja -viise, et õpitava sisu ja maht oleks noore huvide ja võimetega kooskõlas.

Vanemate soov kipub olema lapsele seaduseks, selle vastu huvikooli õpetaja ei saa. Küll aga on võimalik kohandada õpet niisuguseks, et see tüütust kohustusest noore jaoks kasulikuks ja meeldivaks enesetäiendamise võimaluseks teiseneb.

Huvitegevuse ja -hariduse arendamisel peab noortel endal olema kaalukas sõna kaasa ütelda otsustamisel, missuguste harrastusvõimaluste arendamisse tuleks kohalikel omavalitsustel ning ka riigi tasandil panustada. Täiskasvanutel peab jaguma nii head tahet kui ka kompetentsust, et noorte vajadusi ning huve sobivate meetoditega välja selgitada.

Noorte omaalgatuse korras välja pakutud ideed ja põhjendatud ettepanekud huvitegevuse ja -hariduse õppekorralduse arendamiseks ning sisu täiendamiseks on iseäranis teretulnud. Samuti erivajadustega noortele sobivate harrastuste käivitamine.

Noorele, kellel formaalõppes hästi ei lähe, võib teed saavutuste, toetuse ja tunnustuse poole rajada mitteformaalõpe. Õpetajatelt ja juhendajatelt eeldab mitteformaalse õppimise toetamine suurt professionaalsust ja pidevat enesetäiendamist. 15.–17. augustini kogunevad huvijuhid, noorsootöötajad, üldharidus- ja huvikoolide õpetajad Viljandisse huvitegevuse ja -hariduse suve­akadeemiasse. Kõne all on noortevaldkonna töötajate ja muude noortega töötavate spetsialistide koostöö, huvitegevuse spetsialisti refleksioon ja refleksiivne praktika ning huvi- ja digimaa­ilma ühendamise võimalused.