ÕPL tellimine
SEIKLUS

Lauri Leesi: Saatus on mind õnnistanud heade laste ja õpetajatega

1. juuni 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Kindlasti pole ma passiivne puhkajatüüp, liigun palju. Ideaalis on nii, et uus koolijuht annab mulle nädalas viis tundi. See koormus rahuldab mind. Ülejäänud aja jalutan koeraga, käin näitustel, tunnen end vabamalt,“ kirjeldab Lauri Leesi eesootavat pensionipõlve. Fotod: Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

 

26 aastat Tallinna prantsuse lütseumi juhtinud Lauri Leesi on end alati hingelt õpetajaks pidanud. „Kui kell käib ja uks kinni läheb, on õige moment käes – nagu näitlejal, kes läheb lavale ja peab ütlema oma repliigi,“ sõnab Leesi.

Ühegi teise koolidirektori ametist lahkumise teade pole tekitanud nii suurt meediahuvi kui Lauri Leesi plaan minna erru. Sadu kordi teleekraanil olnud mehena on Leesi sõiduvees ega ilmuta väsimuse märke. Ergas ja vaimukas on kogenud koolijuht ka päeval, mil Õpetajate Leht prantsuse lütseumi külastab. Ta haarab kohe ohjad.

Aasta alguses lugesin, et Tartu linnapea palk on tõusnud,“ teatab Leesi. „Enne oli 3300, nüüd on 4500 eurot. Arvutasin protsendi välja, circa 36%. Volikogu esimehelt küsiti, millest nii suur palgatõus. Tema vastas: „Panime palga paika südametunnistuse järgi.“ Minu tuline soov oleks, et õpetajate järgmine palgatõus oleks ka südametunnistuse järgi. Seda enam, et haridusministeerium asub Tartus.

Kõik need aastad, mil olen kooli juhtinud, on käinud võitlus õpetajate palga ehk õpetajaameti prestiiži eest. Et meie lastel oleks õpetajaid ikka võtta.“

Härra Leesi, olete alati rõhutanud, et olete hingelt õpetaja. Mis teid ikkagi ajendas direktoriametit vastu võtma? Kuuldavasti olid ametnikud vastu.

Arvati, et ma pole lastega koolis töötanud, ainult keelekursustel. Andsin tunde televisioonis, mind tunti rohkem avalikust ruumist ja teisest vaatepunktist. Ega ma ise ka väga tahtnud, oleksin edasi õpetanud keelekursustel. Täielikust õnnest ei olnud mul midagi puudu.

Mu pedagoogiline karjäär jagunebki kaheks: andragoogika ehk täiskasvanutele õpetamine ja laste õpetamine. Kus ma õnnelikum olen? Ei oskagi öelda. Valetaksin, kui ütleksin, et praegune amet kaalub üles. Päriselt ikka ei kaalu. Varem õpetasin prantsuse keelt inimestele, kes soovisid ise õppida. Nüüd olen sunnitud õpetama neile, kelle vanematele meeldib, kui nende lapsed õpivad. See pole päriselt üks ja sama, kuigi ka kokkulangevust on päris palju.

Kui tagasi vaatate, millal on olnud kõige raskem ja millal kõige helgem aeg?

Rasket pole olnudki. Olen jõudnud ikka, kus olen väga tänulik kõigile inimestele, ametnikele, ministritele, et nad on mind talunud. Ja loomulikult õpilastele, kes on soovinud olla minu tunnis. Olen õnnelik inimene, ma ei kurda millegi üle. Raskusi ei ole, ma ei ole vaesust tundnud. Kuigi on olnud momente, kus mul tõesti mitte midagi ei ole.

Mäletan, et päeval, kui vahetati Eesti kroone, läksin valuutapoodi. Kui vaatasin toiduainete hindu, tulin midagi ostmata ära. Aga ei mäleta, et oleksin olnud näljas. Ju sõin sel päeval siis tagasihoidlikumalt. Tõenäoliselt olid mul kapis tangud ja tegin putru. Mina ei mäleta, et oleksin olnud nii vaene, et peab appi karjuma. Kui raha saab otsa, tuleb seda jälle juurde. Ma pole kunagi raha tähtsaks pidanud.

Minu käest on küsitud, kas ma olen aktsiaid muretsenud. See ajab naerma. Mitte mingisuguseid aktsiaid pole ega ühtegi sammast. Kuid praegu olen küll igal palgapäeval kandnud enda teisele arvele viissada eurot. Ehitan ise endale sammast.

2008. aastal kirjutasite arvamusloos: „Mõni ametnik on kohe nii agar kõiksugu käske koostama ja laiali saatma, et normaalne inimene ei jõuakski oma põhitööd teha, kui ta kõiki käske otsemaid täitma hakkab. Sestap asungi käske täitma alles kolmanda meeldetuletuse peale.“ Kui palju käske olete jätnud täitmata?

Palju! Üks käsk, mille jätaksin senimaani hea meelega täitmata, on arengukava koostamine. See on täiesti absurdne. Kujutage ette, meil Tallinnas Nõmmel lahutatakse gümnaasium ja põhikool. Tehakse puhas gümnaasium ja tugev põhikool. Tugevad nimetused käivad selle juurde. Kui ma ei eksi, siis on need Hendrik Aguri väljamõeldud. Üks on halb torukool, nagu meie oma, ja teine on väga puhas gümnaasium. Ülipuhas nagu Smirnoffi vodka. Ja tekib kohe küsimus, kui tugev on põhikool. Mis mõtet on teha arengukava, kui kavatsete selle või teise kooli maamuna pealt üldse ära kaotada?

Kui ühiskond kavatseb ka meie kooli kaheks teha, siis pole ju mõtet uut arengukava teha. Kui iseseisvalt saame oma kooli arendada? Meil on munitsipaalkool, allub haridusametile. Käske tulebki täita. Ma ei leia, et oleksin väga sõnakuulmatu olnud. Muidu poleks mind nii kaua talutud. Koostöö on olnud nii Leonid Fivegeri kui ka Andres Pajulaga täiesti tulemusrikas.

Muide, meil Tartus on juba mitu aastat puhtad gümnaasiumid ja põhikoolid.

Jaa, tean, teil on Riho Raave hästi aktiivne haridusosakonna juht. Ta tegi ikka puhta töö! Saan aga aru, et sellest reformist polnud suurt tolku ja lapsed ei mahu ära, tuleb moodulid ja vagunid kohale tassida. Varem polnud ju vaja.

Enne seda suurt revolutsiooni toimis kõik paremini. Pole ka aru saanud, et eksamitulemused oleks paranenud. Praegu on üleval moes rääkida, et polegi väga tähtis, et riigieksamid oleksid hästi tehtud. Palju tähtsam on õnnekomponent. On vist terve osakond, kes hakkab mõõtma, kui õnnelikud on lapsed ja õpetajad. Õpetajad oleksid väga õnnelikud, kui järgmine palgatõus oleks südametunnistuse järgi, 36%.

Aga see koolide lahutamise trend tuli välismaalt. Meil pidi vahepeal kõik olema nii nagu Soomes. Kahju! Minu arvates oleks Eesti haridus võinud jääda nii, nagu oli. Iga kool oma nägu. Ega veel pole kõigist jagu saadud, on püütud küll Viljandis ja Kuressaares. Olen viimase ühisgümnaasiumi vilistlane. Seal on kaks toimivat keskkooli, kuhu mahuvad ära kõik lapsed. Äga nüüd lahutatakse need ära ja tehakse riigigümnaasium. Ainuüksi sellepärast, et muidu jääb Euroopa raha kasutamata. See Euroopa raha kasutamine on minu jaoks absurdne. See on ju ka meie raha, kuulume Euroopa Liitu.

Kui 2009. aastal andsite intervjuu Priit Pulleritsule, selgus tosin asja, mis teile koolis üldse ei meeldi. Vaatame, mida neist asjust praegu arvate. Esiteks riigieksamid?

Jälestan senimaani.

Teiseks koolide pingerida?

Ka ei meeldi!

Põhikoolita gümnaasiumid?

Absoluutselt ei meeldi.

E-kool?

Olen ära harjunud.

Loovuspõhine õpe?

Pole senini aru saanud, mis see on!

Õuesõpe?

Jälestan. Eriti meie kliimas.

Elukestev õpe?

Ei taha kuulda ka sellist asja.

Keelemapid?

Need on juba moest läinud, tol hetkel olid hästi in.

Arenguvestlused?

Arenguvestlusi peame tegema nende lastega, kellega vaja. Aga need, kes arenevad ja õpivad normaalselt – ma ei kujuta ette, miks peaksin nende vanemaid tülitama.

Kogu võim hoolekogudele?

See pole ka enam moes, hüppasime sellest üle.

Sisehindamine ja eneseanalüüs?

See on jäänud mulle täiesti arusaamatuks. Täielik bürokraatia. Et kaelast ära saaks, tuleb seda teha.

Atesteerimine?

Praegu arvan teisiti. Mitteatesteerimine pole ka hea. Millegi järgi peaksin koolijuhina oma õpetajaile palka maksma. Ma ei saa meisterõpetajale maksta sama palju kui algajale. Ühelgi erialal nii ei tehta. Seetõttu võtaks atesteerimise sealt nimekirjast ära. Kui atesteerimine kaotati, siis meie oma koolis jätsime selle alles. Oleme teinud mitme asjaga nii. Näiteks kooli raamatupidajaga, kelle ametikoht tuli kaotada.

Mis te koolielus mittemeeldivate asjade nimekirja lisaksite?

Innove – liiga suur ja kulukas, mitte ainult rahaliselt. Kui palju on ta koolidest õpetajaid ära imenud! Minu jaoks on absurdne, et kui ühiskond on usaldanud mulle kooli või matemaatikaõpetajale 30 last õpetada, miks ta siis meid umbusaldab. Miks on usaldusväärsem, kui meie laste töid parandavad Kärdla õpetajad ja meie õpetajad parandavad Jõhvi laste töid? See madaldab õpetaja mainet. Õpetaja on olnud kogu aeg inimene, kelle poole kogukond vaatab üles. Õpetaja on oma olemuselt, silmaringilt ja ka riietuselt eeskujuks. Aga õpetaja on jõudnud staatusesse, kus ta peab kandma enne laulvat revolutsiooni ostetud talvemantlit. See on häbiasi. Sinnamaani poleks tohtinud minna.

Kui teie kooli õpetajaid vaadata, siis nemad on küll väga stiilsed prouad.

Loomulikult! Mina vahetan ka kooli tulles esimese asjana jalatsid ära. Selline komme on. Ise ma kunagi siniseid teksaseid ei kanna ning õpetajad ja õpilased ka mitte. Ainult uuele medõele pidin tegema märkuse, et ta kannab juba kuuendat kuud teksaseid.

Teie käest on väga palju küsitud, keda näete oma järglasena. Kas olete ärgitanud oma õpilastest kedagi kandideerima?

Ideaalis näen, et uus direktor on meie kooli vilistlane ja inimene, kelle esimene võõrkeel on prantsuse keel – see tähendab, et ta saab Prantsuse suursaadikuga ilma tõlgita suhelda. Mõtlen ise kahele inimesele, üks on mees ja teine naine, mõlemad minu õpilased. Kas nad on oma kandidatuuri esitanud, ma ei tea.

Kes on hea direktor?

Ma võin öelda, milline direktor ma olla ei taha. Ei taha olla Hendrik Agur, mingi hinna eest. Ma ei taha olla selline direktor, keda ei armasta vilistlased.

Uus direktor ei pea olema minu kloon, vaid oma säraga. Selliseid õpilasi on mul olnud palju ja kui keegi mõtleb neist kodukoolile, on väga hea.

Kui suured on teie kingad?

Mul on väike jalg, 39–40. Talvesaabas võiks olla 40, tossud 41.

Teie kingadesse sobitumine läheb vist raskeks?

Kui on naisterahvas, siis ei lähe. Aga kui on meesterahvas, siis küll.

Milline prantsuse lütseumi traditsioon on teile kõige hingelähedasem?

Traditsioonid on sündinud tänu kahe sõja vahelise aja prantsuse lütseumile. Sellest ajast räägiti nii superlatiivis, et kui mulle tehti ettepanek direktoriks tulla, siis ma kartsin – leek oli nii võimas! Tuli hambad ristis pingutada, et mitte alt vedada. Vilistlased taastasidki kooli. Üks neist on praegugi tegus, Ira Lember.

Olid inimesed, kes soovisid mind juhiks, ja need, kes ei soovinud. Kool avati algul Luise tänaval, allusime Mustamäe haridusosakonnale. Osakonna juhataja oli proua Polli ja tema seisukoht oli, et kas Leesi või mitte keegi. Linna haridusosakond veel niimoodi ei mõelnud. Haridusminister Rein Loik soovis, et mina tuleksin direktoriks. Nemad andsid jõudu, ma ei saanud alt vedada.

Armastate rõhutada, et prantsuse lütseum on õppimiskallakuga kool. Kui tihti peate seda meelde tuletama? Kuidas tänased jütsid sellesse suhtuvad? Aeg ei soosi süvenemist.

Lapsed on lapsed igal ajal. Kui teen kontrolltöö, siis on viieteistkümneses grupis kolm viit, neli nelja, kolm kolme ja kolm puudulikku. Kui puuduliku saaja teeb järgmise töö viiele, kuigi enne pole viit saanud, on ta mind natuke alt vedanud. Kui ma pole teda pettuse pealt kätte saanud, panen viie ära, aga ütlen, et see viis kummitab mind natuke. Kümnes klass on suured inimesed, saavad aru ja langetavad silmad.

See on kõigil aegadel nii olnud. Õpetaja peab aga olema nõudlik. Mina ei leia, et aeg oleks teistsugune ja uus põlvkond halvem. Heade õpilaste protsent on sama mis siis, kui mina koolis käisin.

Ka medalite arv on kogu aeg enam-vähem sama. Saatus on mind õnnistanud heade laste ja õpetajatega ning, mis väga tähtis, heade vanematega. On väga raske, kui üks lapsevanem kogu aeg näägutab, miks supp on liiga soolane ja miks koer haugub. Saatus on mind nende eest hoidnud, suurem osa vanemaid on koolimeelsed ja heatahtlikud.

Vist üheski teises ametis pole isiklik eeskuju nii tähtis. Kui vaatate iseennast kõrvalt, siis millisena paistab Lauri Leesi?

Lauri Leesisid on küll ja küll. Reaalkoolis on väga hea õpetaja Martin Saar. Nägin teda televisioonis ja mõtlesin, et ta on nagu mina, ainult punase peaga.

Ma olen seda tüüpi õpetaja, et kui kell käib ja uks kinni läheb, on õige moment käes – nagu näitlejal, kes läheb lavale ja ütleb oma repliigi. Õpetajal kestab repliik 45 minutit. See on minu jaoks kõige õnnelikum hetk.

Selliseid õpetajaid on üle Eesti. See Eesti hea haridus, millest nii palju räägitakse, on tõesti olemas ja selle taga ei ole ainult Lauri Leesi, vaid meid on palju.

Õpetajad maadlevad klassiruumis väga erinevate vajadustega õpilastega. Mida arvate kaasavast haridusest?

Kui ma pole saanud selleks vajalikku ettevalmistust, ei oska ma midagi peale hakata ega teadmisi edasi anda. Ühiskond ekspluateerib mind, kasutades vales kohas. Kaasava hariduse jaoks peab inimene olema koolituse saanud. Näiteks VHK direktor oskab nende lastega tegelda ja saab paremini hakkama. Kui mind sunnitaks mingit protsenti neid lapsi vastu võtma, oleks see kuritegu.

Kui inimesel on väike puue ja ta on suuteline õppima, siis miks mitte. Aga kui pool tunnist kulub puudega lapse peale ja teised jäävad õpetamata, on see kuritegu. Seetõttu ei suhtu ma kaasavasse haridusse väga entusiastlikult.

Kas teid teeb kurvaks, et prantsuse keel on inglise keelele oma positsiooni loovutanud?

Mind tegi palju kurvemaks see, et vahepeal pidid nii inglise kui ka prantsuse keel loovutama oma positsiooni vene keelele ja suhtluskeel oli vene keel. Isegi leiba oli raske eesti keeles osta!

Esimene suhtluskeel on ajaloos vaheldunud. Küll oli see ladina, küll prantsuse, siis saksa ja vene keel.

Mind absoluutselt ei morjenda, et prantsuse keel pole enam esimene. See pole meie teha. Macron hakkab selle asjaga tegelema ja on öelnud, et kõige suurem väljaveoartikkel peab olema keel ja kultuur. Arvan, et prantsuse keele positsioon on selline, nagu prantsuse rahvas on suutnud seda hoida. Aga eesti rahvas peab taastootma suurte keelte oskajaid. Pole loomulik, et ERR-i töötaja läheb vahendama uudiseid Pariisist ja Strasbourgist ning räägib inglise keeles või ei räägi Berliinis saksa keeles. See on väga halb. Peab olema paar kooli, mis „toodaksid“ nende keelte oskajaid. Ka neiu, kes esitab Ameerikas Trumpile küsimuse, peab seda tegema sellises inglise keeles, et Trump saab aru.

Mida peate keele õpetamise metoodikas kõige olulisemaks?

Inglise keelt peaks õpetama, kasutades elavat ja aktiivset metoodikat, prantsuse keelt aga, kasutades passiivsemat, esiplaanil olgu kultuur, tsivilisatsioon, kirjandus, kunst. Need on kaks eri suunda ja mõlemad on meie koolis olemas. Vene keelt võiks õpetada aktiivsemal moel.

Igaüks peab leidma endale ise metoodika. Kõige parem on, kui õpetaja ise koostab endale õpiku. Tänapäeval on see täiesti võimalik.

Olen eluaeg õpetanud passiivse metoodika järgi ja leian, et see on väga hea, sest sel meetodil õpitud keelt on alati võimalik taastada. Vundament on tugev ja püsib kaua. Aktiivse meetodiga õpitu ununeb kiiresti, kui keelt ei praktiseeri.

Ehk mängib rolli ka see, et olete ise passiivse meetodi järgi õpetades aktiivne?

Kummaline küll, aga võib-olla tõesti.

Kas käite endiselt õpilastega Pariisis?

Käisin väga kaua, aga kui füüsiliselt enam ei suutnud, andsin ülesande nooremale kolleegile üle. Aga mina käin kolleegide või sõpruskonnaga, ja mitte ainult Pariisis.

Mida peab üks prantsuse lütseumi õpilane Pariisis kindlasti nägema?

Esimene asi on Marmottan Monet’ muuseum, kus on pildi „Impressioon. Tõusev päike“ originaal. Selle pildi järgi sai impressionism oma nime. See asub Bologne metsa ääres, kesklinnast üsna kaugel. Võib alustada ka Rodini muuseumist. Edasi Orsay muuseum ja Louvre. Viimases ei jõua ühe päevaga käia.

August Sang kirjutas, olles veidi üle 50 aasta vana: „Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei kolla? Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla.“ Praegu ei arva keegi, et viiekümnendates või seitsmekümnendates inimene oleks väga vana. Mida tahate ette võtta, kui saate rihma lõdvemaks lasta?

Olen alati unistanud ajast, mil saan kontserdile või teatrietendusele minna siis, kui soovin. Senini pole saanud.

Ideaalis annab uus koolijuht mulle nädalas viis tundi, annaksin heal meelel tunni päevas. See koormus rahuldaks mind. Ülejäänud aja jalutaksin koeraga, käiksin näitustel, tunneksin end vabamalt. Kindlasti pole ma passiivne puhkaja, liiguksin palju.

Meil on koolikoer Taavi, mina olen tema hooldaja, tuleme koos tööle, auto ongi tema jaoks ostetud. Elan Liivalaia tänavas. Jalgsi tulen 15, autoga 25 minutit. Sõidame autoga ka linnast välja. Taavi on kuueaastane, temal on veel rohkem kui pool elu ees. Kooli eelmine koer elas 14-aastaseks, tema nimi oli Kusti. Lapsed on harjunud, et koolil on koer. Paljud imestavad selle üle, kuid miks ei või koolil olla koer? Aga läheme vaatame Taavit!

 

Taavi võtab kooliõuel peremehe ja külalise vastu rõõmsas mänguootuses, pall hambus. Teemegi mõned visked ja siis kutsub Leesi vaatama kooli juurdeehitust, kuhu tulevad võimla ja tööõpetuse klassid.

Ja teie ei saagi enam linti lõigata?“ uurin Leesilt. „Ehk lõikame kolmekesi koos: uus direktor, linnapea ja mina ka,“ vastab Leesi.

 


Lauri Leesi vilistlaste pilgu läbi

 

Peter Pedak.

Peter Pedak (1999. aasta lõpetaja):

1998. aasta suvel käisime õpetaja Leesi juhtimisel Prantsusmaal. Et lütseumi oluline joon on alati olnud eri vanuseastmete ühtsus, anti igale 11. klassi lõpetanule käekõrvale kaks 4. klassi last. Eriti oluline oli jälgida, et noorem koolikaaslane ei raiskaks raha „mingitele mõttetutele nublakatele“. Üks mu klassivend ei võtnud aga oma ülesannet küllalt tõsiselt ja tema hoolealune ostis mänguauto, mis maksis tollase aja kohta tohutu summa (kui õigesti mäletan, siis 300 franki). Bussis võrreldi, mida keegi on suveniiriks soetanud. Autoostja sai aru, et on hakkama saanud millegi väga rumalaga, nii et pisarad voolasid. Pahandamise asemel ütles aga direktor talle: „Võta vähemalt hinnasilt ära!“ See iseloomustab üsna hästi õpetaja Leesi ellusuhtumist, inimeste ja olukordade hindamise oskust. On küll normid, ka tema enda kehtestatud, aga neid tuleb täita armastuse, halastuse ja mõistmisega. Asjata ei räägitud meile aastast aastasse Jeesuse mõistulugusid abielurikkujast naisest või kadunud pojast. Kel kõrvad, see kuulgu!

 

Meelis Oidsalu.

Meelis Oidsalu (1996. aasta lõpetaja):

Etiketile pandi meil kõvasti rõhku. Olime ju 1994. aastal lütseumi Endla tänava majja igalt poolt kokku tulnud, igaühel juba üheksa põhikooli klassi seljataga ja väljakujunenud halvad harjumused küljes. Hilisteismelistest homo soveticus’test oli vaja vormida läänelikele etalonidele vastavad väärikad iseseisvad Eesti riigi alamad, kelle pärast ei peaks piinlikkust tundma Eesti Vabariik, Prantsuse Vabariik ega ükski teine mõeldav riik maamunal.

Mäletan häbitunnet, kui direktor Leesi henry­higginsliku õhinaga selgitas meile, noortele isastele aborigeenidele ja töölisklassi esindajatele, millised biokeemilised protsessid põhjustavad higihaisu, kuidas täpselt kaenlaaluseid raseerida, millist värvi sokke kanda, mispidi lips kaela käib jne.

Asjaolu, et õpetaja Leesi ilmus tihti prantsuse keele tundi kriiditolmuses pintsakus, millel mõni nööp eest puudu, või viigipükstes, mis langesid sundimatult seenelise-säärikuisse, ei vähendanud seejuures tema autoriteeti. Kõrge hinge- ja ihuhügieeniline nõudlikkus kombineerituna boheemliku sundimatuse, nonchalance’iga, see vist ongi lütseumi esprit, see miski, mis lubab olla elus nii enese kui ka teiste vastu nõudlik, edukas ja jääda alati ennekõike inimeseks.

 

Laura Kalle.

Laura Kalle (2008. aasta lõpetaja):

Lauri Leesi üks iseäranis ilus omadus nii direktori kui ka õpetajana on kinkida oma õpilastele teadmisi ka väljaspool haridussüsteemi. Ei saa alahinnata tema sihikindlat jonni teha parandusi riiklikus õppekavas – mis jäi kohustuslikus puudu, ent oli tema silmis siiski ilmselgelt vajalik, sai korvatud ülekooliliste testide abil. Need olid etteantud teemal tunnikontrollid, aineks vastavalt ette teatatud üldkultuurilised teemad, nagu Uue Testamendi sündmused, antiik või kunstiajalugu. Hiiglasliku ja aina areneva õppematerjalina laotus üle kooli ka Leesi hoolega valitud mitmesajast eksponaadist koosnev maailma kunsti tippteoste reprode kogu, mis õnneks paratamatult mällu sööbis ja on hiljem põhjustanud palju rõõmustavaid äratundmishetki maailma kunstimuuseumides. Piilun senimaani aeg-ajalt lütseumi kodulehele, et uuema aja testide materjalidega tutvuda. Ei saa salata: uhkeks tegi, et meie kooli direktori kohta ei saanud kuidagi öelda igav – kõik, mida Lauri Leesi teeb, on alati väljapeetud, elegantne ja tema omapäraga laetud. Loodan südamest, et koolijuhi mantlipärijal on julgust, soont ja sarmi tema näidatud suunda jätkata.

Probi estote per totam vitam!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!