ÕPL tellimine
SEIKLUS

Semiootika aitab mõista iga õppeainet

8. juuni 2018 Anu Sarv Tartu ülikooli õppejõudude õpetamisoskuste arendamise konsultant - Kommenteeri artiklit

 

Mõni kuu tagasi ilmus TÜ kirjastuselt põhjapanev teos „Semiootika“, mis pakub kindlasti huvi ka õpetajatele.

Semiootika on rahvakeeli märgiteadus, teaduslikumalt aga tähendusloome uurimine. Märgid ja tähendused pole aga asjad, vaid õppimise teel omandatud seosed (lk 20). Kui õpetaja tõstab sõrme, siis on see märk. Lapsed jäävad vaikseks, sest on ära õppinud, et sõrmetõstmine tähendab vaikust, tähelepanu. Niisamuti on nad teiste märkide ja nende tähenduste seosed elu jooksul selgeks õppinud.

Semiootika uurib niisiis kõike, mis puudutab märgi ja tähenduse seoseid. Kuna märgiprotsessid puudutavad kõike elusat, puudutab semiootika kõiki valdkondi, millel on kokkupuude elusaga.

Semiootikal on selles mõttes sarnasusi füüsikaga. Nagu füüsikat on kohane rakendada kõikjal, kus on tegu füüsikaliste objektidega, saab semiootikat rakendada igal pool, kus objektid on teadmise või fantaasia tüüpi (oskus, harjumus, komme, mälu, vajadus, oletus, uskumus, unistus, vastandus, mulje, tõlgendus jms) või neil põhinevad (kultuur, tekst, artefakt, käitumine; lk 24). Kokkuvõtlikult: igal pool, kus on küsimus tähendusloomest.

Mida pakub „Semiootika“ õpetajale?

Õpetaja jaoks ehk kõige põnevam osa algab raamatu 200. leheküljelt semiootika põhisuundade tutvustamisega. Endale huvipakkuvat lugemist ning mõtteainet leiavad sealt pea kõigi õppeainete õpetajad. Mõned näited selle kohta.

Eesti ja võõrkeele õpetaja. Keeleõpetajat võiks huvitada „Semiootika“ keele ja kultuuri teemade käsitlused, mis on õpikus läbivad. Eraldi on keskendutud keele ja kultuuri teemadele nii Tartu Moskva koolkonna kui ka kultuurisemiootika peatükkides. Lugeja saab sealt avara tähendusvälja kultuurisemiootikas läbivatele mõistetele „tekst“ ja „keel“, mis teatud mõttes laiade katusmõistetena loovad aluse kultuurisemiootiliseks vaateks. Näiteks mingit kultuuri käsitledes võib küsida, milliste tekstide kaudu on see kultuur ennast kirjeldanud ja milliseid kirjelduskeeli selleks kasutanud. Lihtne näide: mida esitatakse enda kohta seinamaalingutes, kroonikates, monumentides või ajalehtedes (ja millest vaikitakse)?

Eraldi kultuurivaldkondade semiootilist lähenemist avavad veel kirjandus-, tõlke-, kunsti-, teatri-, filmi- ja muusikasemiootika peatükid.

Ühiskonna- ja ajalooõpetaja. Ühiskonnateaduste õpetajat võib kõnetada selle raamatu sotsiosemiootika peatükk. Paljude küsimuste seas, millele võib otsida vastust sotsiosemiootika abil, on näiteks: millistest diskursustest lähtuvalt kogukond toimib? Milliseid väärtusi esindab riigijuht totalitaarses ühiskonnas? Kuidas toimib kommunikatsioon ühiskonnas? Lisaks avavad eraldi lähenemisi poliitika-, õigus-, maastiku- ja linnasemiootika peatükid. Näiteks millisena on linnaruum struktureeritud, millest see tuleneb? Millised on inimeste liikumisteed linnas, kuhu need juhivad ja mis eesmärgil? Need on vaid murdosake küsimustest, mida esitada sotsiosemiootilisest vaatevinklist.

Loodusainete õpetajale võib huvi pakkuda biosemiootiline vaade elusloodusele. Bio­semiootika on rikkalik ja laia spektriga semiootikaharu, mis käsitleb kogu elusloodust pidevas märgiprotsessis osalevana. Näiteks küsimus, miks paaritutakse alati oma liigikaaslasega, kuidas tunneb isend ära oma partneri. Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastuse biosemiootilise kommunikatsiooni vaatenurgast. Kitsamalt avavad bioloogia ja semiootika seoste valdkonda selle raamatu zoo- ja ökosemiootika peatükid.

Õpikus tehakse lühisissevaade ka semiootika teistesse harudesse ja rakendusaladesse, nagu arengu-, arheoloogia-, arvutisemiootika, aga ka matemaatiline semiootika, meditsiini-, reklaamisemiootika jne.

Semiootika ajaloo ja klassikute peatükid annavad võimaluse tutvuda lihtsal ja ülevaatlikul moel mõtlejate arusaamade ja panusega semiootikasse, mõtestada ja märgata seeläbi ka teiste teadusdistsipliinide (keeleteadus, filosoofia, bioloogia jm) mitmetahulisust ja sügavust.

Koguteose „Semiootika“ on semiootikud kokku pannud eesti lugejatele. Autorite kollektiiv on aukartustäratavalt suur, kokku 18 nime: Kalevi Kull, Kati Lindström, Mihhail Lotman, Riin Magnus, Kaire Maimets, Timo Maran, Rauno Thomas Moss, Ülle Pärli, Katre Pärn, Anti Randviir, Tiit Remm, Silvi Salupere, Virve Sarapik, Elin Sütiste, Peeter Torop, Andreas Ventsel, Vadim Verenitš, Katre Väli.

Semiootika võlu on mõistmises ja mõtestamises

Kui vaadata nähtust semiootika vaatevinklist, saab see sügavama mõõtme, muutub pindmisest faktiteadmisest huvitavaks ning paremini mõistetavaks süsteemiks, mille osised on läbi põimunud ja mõjutavad teineteist. Teisalt avaneb vaade laiemale perspektiivile ning nähtused saavad teatud ühiste tunnusjoonte kaudu suurema tervikpildi osaks.

Näiteks kirjandusteos on semiootika jaoks läbi põimunud paljudest teguritest, mis mõjutavad lugejat teose lugemisel ja teksti kui sõnumi tähenduse loomisel. Nii aeg, ruum, seosed teiste tekstidega, autori kujutlus lugejast, teksti mitmekihilisus, kirjutamisstiil, keel, struktuur, aga ka tõlge on vaid osa koodidest, millest (kirjandus)tekst on moodustunud ning mis mõjutavad tähendust. Samal ajal võime tekstidele omaste koodisüsteemide ja struktuuride põhjal teha üldistusi ning luua seoseid eri tekstide vahel või paigutada tekste laiemasse pilti kirjandusteoste maailmas.

Semiootika ei tegele kunagi kitsalt ainult ühe nähtuse ühe avaldumisvormi või aspektiga, vaid haarab nähtuse eri aspekte. Seega avardab semiootiline lähenemine mõtteviisi ja lisab lähenemisnurki ning võimaldab lisaks distsipliinikesksele lähenemisele avada nähtusi ja süsteeme laiemalt, analüütilisemalt ning märgata eri valdkondade seoseid.

Näiteks lähenemine ühiskonnale keele relatiivsuse hüpoteesi kaudu esitab huvitava vaatenurga sootsiumile ja tema väärtustele. See, millest ja kuidas räägitakse, peegeldab seda, millest mõeldakse. Eriti tähenduslik on aga see, millest EI räägita. Kui nt kreeka keeles on armastuse kohta kasutusel viis sõna, mis kõik peegeldavad selle sõna eri aspekte, siis võime küsida selle mõiste olulisuse kohta selles kultuuris ja võrrelda seda sama mõiste kasutuse ja kohaga eesti keeles ja kultuuris.

Seoste adumine ja konteksti mõistmine on õppimise võti. Seoseid loomata ei pruugi tekkida arusaamist ning õpitav võib jääda eraldiseisvate faktiteadmiste kogumiks, mida võib olla keeruline rakendada.

Semiootikaõpik aitab semiootika olemusest aru saada, tuues välja nii semiootika juured (mis peituvad keeleteaduses, loogikas, küberneetikas, kommunikatsiooniõpetuses, aga ka meditsiinis) kui ka peamised harud, milleks on kultuurisemiootika, sotsiosemiootika ja bio­semiootika (lk 23). Seega aitab raamat kaasa mõelda eri ainevaldkondades.

Ja loomulikult on raamat asendamatu abimees kõikidele, kes soovivad teha lähemat tutvust semiootika kui teadusharuga või anda semiootika põhiteadmisi edasi õppijatele, sest nüüd on võimalus leida kogu põhiline semiootikateave eesti keeles ühtede kaante vahelt. Samal ajal tasub meeles pidada, et sügavama semiootikahuvi korral on lahti Tartu ülikooli semiootika osakonna uksed.

Semiootika muudab meie maailmapilti

Kokkuvõtlikult võib öelda, et raamat aitab avastada semiootilise maailmapildi sügavust, kus üksiknähtused ei esine isolatsioonis, vaid näiteks ajalugu on kultuurinähtuste kollaaž, linnad organismid, loomad märgiprotsessides osalejad, tekstid suhtlevad, tõlkivad, laenavad ja teiste tekstidega suhtes olevad nähtused jne.

Usun, et iga oma ainet kire ja armastusega õpetav õpetaja on ka semiootika sõna kasutamata eespool kirjeldatud viisil oma aine sisu õppijatele avanud. Semiootika on selle õpetaja jaoks tööriist, millele õpik annab sõnastuse.

Tänases maailmas, kus õppimine on ennekõike seoste loomine ja tähenduste avardamine, on semiootiline lähenemine üks viis seda toetada, aidates märgata nähtuste ja fenomenide kokkupuudet, aimata mõistete ning märkide mitmetähenduslikkust ning aidata seeläbi kaasa õpitava ja ainete omavahelisele lõimimisele. Seepärast pakub semiootikaõpik õpetajale tuge nii semiootilise mõtteviisi leidmisel kui ka selle tähenduse avamisel.

Semiootiline vaade aitab muuta nii õpetaja kui ka õppija maailmapilti kirjuks ja põnevaks ning seejuures ka lõbusaks.

Nagu maailmakuulus semiootik Umberto Eco on öelnud (lk 189), on mitmemõttelisus ehk eksitavus märkide põhiomadus ja selle uurimine semiootika alus. Seega uurib semiootika ka kõike seda, mida saab kasutada valetamiseks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!