Stanfordi sõnumid: Kuidas võiks õpetajakoolitus muutuda?

15. juuni 2018 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor külalisena Stanfordi ülikoolis - 3 kommentaari

Pam Grossman AERA konverentsil 2018. a aprillis.

 

Margus Pedaste.

Vaikselt hakkabki pool aastat Stanfordi ülikoolis, hubaseks saanud Palo Alto mitmekultuurilises ideaalse ilmaga rohelises ja rattasõbralikus linnakeses oravate, jäneste, skunkide, pesukarude, ranniksekvoiade ja eukalüptide keskel otsa saama. Olen kohtunud nii paljude huvitavate inimestega ja lugenud veel enamate töid, et kirjutada oleks veel oi kui palju.

Stanfordi haridusteaduskonnas on ainuüksi professoreid ligi 80 ehk sama palju kui Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis töötajaid kokku. See intellektuaalne meka ei ole sõnadesse pandav ning julgustan kõiki uudishimulikke ja pealehakkajaid Stanfordi külastama.

Viimasteks Stanfordi sõnumiteks ei olnud lihtne valida, millest kirjutada. Lõpuks otsustasin tutvustada Stanfordi emeriitprofessori Pam Grossmani tööd. Põhjusi selleks on mitu. Esiteks on meie õpetajahariduse professor Äli Leijen tema töid konverentsidel, uurimisprojektides ja ülikooli õppetöös juba usinasti tutvustanud, kuid Õpetajate Lehe lugejani ei ole need huvitavad mõtted jõudnud. Teiseks osaleme praegu mõlemad Äliga õpetajate kutsestandardite uuendamisel ja just selles kontekstis võiks Pam Grossmani ideed leida rakendust ja suunata muutusi nii õpetajate esma- kui ka täiendusõppes. Kolmandaks ilmus tal Harvard Education Pressi kirjastuses just äsja kõne all olevaid ideid kokku võttev raamat „Tuumpraktikate õpetamine õpetajakoolituses“ („Teaching core practices in teacher education“). Raamatusse on oma panuse andnud kümned teadlased 13 ülikoolist. See näitab veel kord, et tänapäeval on oluline meeskonnatöö.

Tuumpraktikate ideestiku kohaselt lähenetakse õpetajakoolitusele õpetaja igapäevatöös sageli esinevate situatsioonide ehk praktikate kaudu, milles tulemuslikult tegutsemiseks on vaja teatud oskusi. Praegu on Eesti õpetajate kutsestandardid ja neist lähtuvalt õpetajakoolitus üles ehitatud suuresti sellele, et õpetaja peab oskama planeerida, õpetada ja tulemusi hinnata ning selle kõrval ennast arendada ja teisi toetada. Selline lähenemine ei arvesta aga hästi situatsioonide komplekssuse ja paljususega koolis või lasteaias. Eriti nüüdisaegse õpikäsitusega, mille kohaselt on oluline toetada ennast juhtivate koostöiste õppijate arengut.

Tuumpraktikate ideestik püüab välja tuua kõige olulisemad ja tavalisemad õpetajatöös vajalikud tegevused, mis on samas ka kesksed, et saavutada seatud eesmärke. Tuumpraktikate loetelu ei ole kivisse raiutud, vaid seda tuleb paindlikult muuta vastavalt nt Eesti ühiskonnas olulistele eesmärkidele ja lahendamist vajavatele probleemidele. Viidatud raamatus avatakse ka meetodeid, kuidas tuumpraktikaid ja täpsemalt mitmesuguseid oskusi õpetada.

Tuumpraktikate kaudu lähenemisel ei ole esmane fookus teadmistel, vaid komplekssetel õpetajatöös esinevatel situatsioonidel. Teadmisi kasutatakse neis situatsioonides ja vajadusel tuleb uusi teadmisi või ka oskusi omandada. Tuumpraktikate õppimisel keskendutakse õpetamisel sageli praktikatele, mis ei ole ainekavaspetsiifilised ja võimaldavad õpetajatel õppida nii õpilaste kui ka õpetamise kohta. Iga tuumpraktika puhul võib välja tuua strateegiad, rutiini ja tegevuse. Üks loetelu tuumpraktikatest on leitav aadressil http://www.teachingworks.org/work-of-teaching/high-leverage-practices. Mõned näited, mis sobivad igale õpetajale kohe eneseanalüüsiks:

  1. rühmaarutelu juhtimine,
  2. õpilaste innustamine mõtlema ja nende mõtlemise tõlgendamine,
  3. lugupidavate suhete loomine õpilastega,
  4. õpilastele lühi- ja pikaajaliste eesmärkide seadmine,
  5. suulise ja kirjaliku tagasiside andmine,
  6. õppetöö analüüsimine, et seda arendada.

Kui hästi oleme need punktid läbi mõelnud ja mida teame oma eesmärkide saavutamise kohta?

Tuumpraktikate õpetamiseks soovitab Pam Grossman esmalt praktika esitamist, seejärel osadeks võtmist ning lõpuks ise vajaliku toega ja turvalises, reaalsusest väiksema komplekssusega situatsioonis praktika omandamist. Praktika esitamiseks on võimalik rääkida või kirjutada lugusid, tutvustada juhtumiuuringuid, vaadata videoid või reaalset situatsiooni, lugeda tunnikavasid ja õpilaste töid. Praktika osadeks lahutamine eeldab ühist sõnavara ja süsteemset lähenemist. Praktika omandamiseks sobib tegevus rollimängudest kuni klassi õpetamiseni, kuid eriti väärtuslikuks peetakse seda, kui tegevust on võimalik tagasiside andmise ja õppimise eesmärgil katkestada.

Eesti õpetajad on väga tublid, kuid tuumpraktikatele mõeldes on meil kõigil midagi, mille arendamise kallal veel vaeva näha. Ehk oleks mõistlik igas koolis uue õppeaasta alguses arutada, mis on just teie kooli töös peamised tuumpraktikad, ning vahetada kolleegidega kogemusi, mis aitavad saada veelgi suurepärasemaks. Üksteiselt õppimine on Eestis veel oluliselt alakasutatud ressurss. Pam Grossmanil on mitmeid teadusartikleid ka õpetajate kogukondadest, aga need jäägu juba ise välja otsimiseks. Google Scholari andmebaas annab igale Õpetajate Lehe lugejale ligipääsu paljudele põnevatele artiklitele. Kui mõnda kätte ei saa, siis võtke ühendust haridusteadlaste ja õpetajate koolitajatega ülikoolidest. Teeme koostööd, et õpilased saaksid parima võimaliku toetuse.


3 kommentaari teemale “Stanfordi sõnumid: Kuidas võiks õpetajakoolitus muutuda?”

  1. Edgar Krull ütleb:

    Tänu Margus Pedaste kirjutisele saame sammu lähemale tuumpraktikate (ingl core practice) ideele õpetajakoolituses. Artiklisse kriitilisemalt süüvides võib küsida, kui kõikehaaravad ja mistahes kontekstis kehtivad on tuulpraktikate kaubamärgi all pakutavad kategooriad õpetajatöö analüüsiks (sealhulgas artiklis toodud näide). Veel keerulisem on küsimus kompetentsi- ja tuumpraktikate-põhise õpetajakoolituse eristamine ja nende lahenduste rakendamine praktikas. Kui kompetentsipõhises õpetajakoolituses kalduti äärmuslikul lähenemisel õpetamistegevusi aatomiteks lammutama, nii et tervik kadus silmist, siis tuumpraktikate puhul on jälle probleemiks, et kõige olulisemad kompetentsid oleksid hõlmatud ja et nende olemasolu hinnatav. Mida üldisemalt on õpetajatööd iseloomustavad kompetentsid defineeritud (à la hinnatav on hea õpetaja ja tunneb oma tööd), seda raskem on leida kriteeriume nii määratletud kompetentside usaldusväärseks hindamiseks. Mõneti said need küsimused tõstatatud juba TÜ haridusteaduste instituudis Whatch-Me rahvusvahelise projekti (http://www.project-watchme.eu/) raames nn usaldatud professionaalselt tegevuste (ingl Entrusted Professional Activities – EPA) rakendamiskatsetena. Lühiülevaate kompetentsi- ja tuumpraktikapõhisest õpetaja kutsestandardite määratlemisest saab artiklist

    Krull, E. & Leijen, Ä. (2015). Perspectives for Defining Student Teacher Performance-Based Teaching Skills Indicators to Provide Formative Feedback through Learning Analytics. Creative Education, 6(10), 914 – 926. https://www.scirp.org/journal/PaperInformation.aspx?PaperID=57259

    Artiklist leiab ka põgusa ülevaate rahvusvaheliselt laiema tuntusega õpetajate kutsestandardite väljatöötamisest ja valideerimisest. Eriti aga võiks pöörata NBPTS (National Board for Professional Teaching Standards) standardite (http://www.nbpts.org/) väljatöötamise ja valideerimise praktikale USAs.

    Tervitades
    Edgar Krull

  2. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Elu on juba näidanud, et Ameerikast (USAst) ei sobi meil (AVALIKU) kooli vallas küll midagi üle võtta – nii erinevad on meie koolisüsteemid, eesmärgid ja elulaad (ehkki meid samas suunas vägisi tiritakse!)…

    Meie väikeriigi kool vajab õpetajat-INTELLEKTUAALI. Nii on see alati olnud. Seetõttu on õpetajatöö suuresti isereguleeruv, kuid 21.sajandil peab õpetajakoolitus looma tööks vajaliku VUNDAMENDI (arengupsühholoogia, kognitiivne psühh.-ia, õppemeetodid-õppetöövõtted, pedagoogika juhendatud pedagoogilise praktikaga jne). Alles pärast seda algab (koolis) õpetaja kujunemine. Näiliselt ilus (väljamõeldud!) tuumpraktikate teooria meenutab pööratult omaaegset EPK-d (eesrindlik pedagoogiline kogemus), mille vastu juba 1960-ndatel hakkasime Eestis võitlema…

    Kui õpetaja TEGEVUSE aluseks pole TEADUS, siis on alati tegemist soolapuhumisega (nn ARVAMISE tasandil)… Meile see ei sobi!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!