STANFORDI SÕNUMID ⟩ Mis on ekranoomika?

1. juuni 2018 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor külalisena Stanfordi ülikoolis - Kommenteeri artiklit

Margus Pedaste.

Seekord tahan tutvustada mõistet, mida mina kuulsin esimest korda alles mõne nädala eest ühel Stanfordi põhimõtteliselt iganädalastest konverentsidest – ekranoomika. See on teadusvaldkond, mis kasutab uurimisprobleemide lahendamisel ekraanipiltide salvestisi. Teemast rääkis Stanfordi ülikooli kommunikatsiooniprofessor Byron Reeves, kes on olnud ka mind võõrustava H-STAR-i instituudi kaasdirektor ning on haridusteaduskonna nii-öelda teeneline professor (professor by courtesy – see on Stanfordis üsna levinud tiitel, mis antakse neile, kes teevad palju sisulist koostööd üksusega, mis ei ole nende koduüksus).

Samuti on ta hea näide professorist, kes oskab ettevõtjatega koostööd teha – mitmed Microsofti, IBM-i ja Hewlett-Packardi meediatooted on tehtud tema uuringutele tuginedes.

Professor Reevesi põhilised uurimisprobleemid keerlevad interaktiivse meedia kasutamise ümber – kuidas arvuti või nutitelefoni ekraanilt teateid vastu võetakse, millised on inimeste sotsiaalse käitumise mustrid meedia kasutamisel ning sotsiaalsed ja emotsionaalsed reaktsioonid. Selle kõige uurimisel ongi ta pöördunud ekranoomika poole: palunud inimestelt luba salvestada oma digiseadmete ekraanipilti näiteks viiesekundilise vaheaja järel uurimisotstarbel. Üllataval kombel on tema uuringutes olnud koguni 60% inimestest nõus oma ekraanipilte jagama. See on võimaldanud tal kirjeldada iga inimese ekranoomi – nii nagu Tartu ülikooli genoomika instituut Eesti Geenivaramu on kirjeldanud iga inimese genoomi. Üks on pärilikkusaine muster ja teine käitumismuster. Kuna inimesed töötavad tänapäeval väga palju ekraanide kaudu, siis on see rikas infoallikas käitumise uurimisel.

Konverentsil tutvustatud uuringus osales 350 inimest vanuses 18–45 USA-st, Hiinast ja Myanmarist. Neilt koguti umbes 25 miljonit ekraanipilti. Selgus, et näiteks nutitelefone kasutasid uuritavad keskmiselt 2,8 tundi päevas ning see oli jagatud 274 sessiooniks, mille keskmine pikkus oli 5,8 minutit. Kui nutitelefonidest ja sülearvutitest info kokku võtta, siis ettearvatavalt oli üks harvemaid tegevusi helistamine. Võib-olla üllatab aga see, et kõige tavalisem arvutis tehtav tegevus oli kalendri vaatamine, nutitelefonis kasutati enam-vähem võrdselt navigatsiooni ning sotsiaalmeedias ja veebis surfamist võimaldavaid rakendusi. Sotsiaalmeedias ja veebis tehtava edasine analüüs näitas, kuidas otsitakse ja levitatakse infot ning kuidas võib hakata kiiresti levima väärinfo.

Ilmnes, et inimesed võib jagada laias laastus kahte rühma – need, kes liiguvad seadmete ja rakenduste vahel kiiresti, ja need, kes teevad seda harva. Järjest kasvab nende hulk, kes veedavad vähe aega ühe teema ja rakenduse juures ning hüppavad ühest kohast teise. Tuleviku märksõnad on digitaliseeritus, meediumite mitmekesisus, aga ka konsolideeritus, info fragmenteeritus, kuid ka integreeritus.

Mida rakendada neist uuringutest hariduskontekstis? Esmalt teadmine, kui vajalik on infokirjaoskus. Vajaliku info ülesleidmine tohutust massist, selle usaldusväärsuse hindamine ja kiire läbitöötamine on noorema põlvkonna töötajate igapäevane tegevus. Järelikult peab selle õppimisele ka koolis tähelepanu pöörama.

Teiseks teadmine, et õppimine tähendab üha vähem keskendumist ühele infoallikale, ükskõik, kas see on siis paberil või digikeskkonnas. Järjest tavalisem, ja ilmselt põhjusega, on info miksimine, eri allikate põhjal „valideerimine“ ja levitamine tagasisidet küsides – sotsiaalsele kontrollile tuginev usaldusväärsuse tagamine. Järelikult on vaja koolis õppida teistega koos digivahendite abil infot vahendama ning uut teadmist looma ja hindama. Kolmandaks paistab, et üha olulisemaks saab navigeerimisoskus, sh infos navigeerimise kõrval ka oma tegevuse kavandamine ja jälgimine.

Kuidas planeerida oma päeva nii, et kõik vajalik tehtud saaks, miski oluline ei ununeks ja kuskile hiljaks ei jääks? Järelikult on vaja koolis õppida ka kalendrit pidama, märkmeid tegema ja korrastama ning laiemalt looma süsteeme, mis võimaldavad siduda väiksed infokillud tervikuks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!