Archimedes

Temperamenditüüp on tõsine erivajadus

1. juuni 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 2 kommentaari

Toivo Niiberg.

Temperamenditüübi märkamata ja arvestamata jätmine lapseeas võib viia täiskasvanueas tõsiste tagajärgedeni.

Kuna meie pedagoogilise praktika juured pärinevad paljus stalinistlikust-lõssenkistlikust looduskäsitusest, kus inimene kuulutati looduse valitsejaks, siis pole ime, et loodust vägistatakse inertsist edasi. Inimese pärilikku temperamenti ei muuda ühegi väe ega võimuga, poliitika ega pedagoogikaga, armu ega hirmuga, populismi ning viimasel ajal levima hakanud bioloogiliste protsesside, nagu seda on inimese kasvamine ja areng, pideva segiajamisega.

Küllap on haridusametnikel ja hariduspoliitikaga tegelevatel võtmeisikutel gümnaasiumi bioloogiaõpingute põhimõistetest midagi olulist omandamata jäänud. On ju kasvamine ja kasvatamine kvantitatiivsed, areng aga kvalitatiivne protsess – seega on tegemist kahe täiesti erineva mõistega.

Kasvamist ja kasvatamist saab mõõta ja kaaluda kindlate füüsikaliste suurustega, inimese arengu määratlemiseks puuduvad ühtsed mõõdikud ja alati jääb võimalus arengu seiskumiseks ning taandarenguks.

Sangviiniline ahistamine

See osa, mis inimese kasvades ja arenedes temperamendis elu jooksul ilmneb ja kinnistub, on iseloom. Kahjuks saab elu enne otsa, kui saame aru, kes me oleme ja mida suudame – pigem kogeme elu lõpu eel suurt pettumust kui õnnestumist. Ei ole olemas nõrka ega tugevat temperamenditüüpi, vaid igaühel neist on peaaegu võrdselt esindatud nii plussid kui ka miinused. Kuna temperamenditüübi määravad ära kaks pärilikku omavahel ristuvat näitajat, milleks on ekstravertsus ja neurootilisus, siis on harva leida ka puhast temperamenditüüpi. Nii võime öelda, et enamik inimesi (60–70%) siin maamunal on sangviinikud, 5–10% melanhoolikud ja ülejäänud kas flegmaatikud või koleerikud. Seega toimib pidev sangviiniline ahistamine, mille ohvriteks on ülejäänud temperamenditüübid, kellel oleks õigus teistega võrdväärsele kohtlemisele.

Järelikult sobib ka õpetajaks eelkõige sangviinilise temperamenditüübiga isiksus. Melanhoolik ei pürigi naljalt õpetajaks ja kui juhtub kogemata selleks saama, pageb koolist ise või vajab peagi psühholoogilist-psühhiaatrilist nõustamist, millest on kahjuks vähe abi.

Flegmaatik ei jõua pedagoogiliste õpinguteni, säästes alateadlikult nii ennast kui ka tulevasi õpilasi. Koleeriline õpetaja pagendatakse tänapäeva koolist peagi kas siis õpilaste, lastevanemate või nende ühisel palvel kellegi sakutamise, sõimamise, kellegi peale karjumise või alandamise pärast.

Kahjuks on suur klass paratamatult sangviinikute pärusmaa – sangviinilise õpetaja diagnoosida, abistada, suunata, kujundada, arendada ja mingil määral ka kasvatada.

Kunstitund

Õpetaja annab vaba teema ja palub kõigil joonistada oma unistuste maja ehk kodu, eeldades, et probleem ei ole rahas. Aega on üks korralik koolitund. Järgmisena jagab õpetaja kõigile välja normaalmõõtmetes joonistuspaberi (A4). Kasutada võib kõiki värvipliiatseid, lootuses, et need on kodus ära teritatud.

Melanhoolse Pille pliiatsid on korralikult teritatud. Peaaegu kasutamata on must, tumepruun, punane, oranž ja tumesinine. Ta vaatab hirmunult tohutult suurt valget lehte. Laskub siis selle peale sülitsi, paneb parema käe poolviltu üle paberi, et keegi tema joonistust ei näeks, ja jääb hetkeks mõttesse. Seega jääb kasutada pea üks neljandik valgest lehest.

Tegelikult olekski Pille tahtnud neli korda väiksemat paberit, aga võta näpust … Maja tuleb nagu udupilt – õrn joon ja pastelsed värvid. Maja juurde lisanduvad majakõrgused lilled, veel suurem kass ja ema. Ja et keegi jumala eest ei märkaks, ei näeks ega teeks kohatuid märkusi. On turvaline, et klass on väike ja saab üksinda pingis istuda.

Koleeriline Juku oleks soovinud poole suuremat paberilehte, ja üldse oleks võinud neid olla neli või viis, aga alati on ju võimalik joonist jätkata teisel lehepoolel või ebaõnnestunud töö lihtsalt kokku kortsutada ja laua alla visata – mis sitasti, see uuesti …

Pliiatsid on teritatud osaliselt, nende otsad on näritud. Mõni värvipliiats on ka kadunud või siis ei saa seda teritada, sest pideva mahakukkumise tõttu on pliiatsisüsi katki. Samas paelub Juku huvi naabrite loometöö ja pea pool joonistustunni ajast kulub tal kaasõpilaste loome piidlemiseks, spikerdamiseks ja mõtisklusteks, millesse ta püüab kaasata ka õpetajat ning kaasõpilasi.

Heliseb kell. Juku ümber vedelevad kortsus paberid, teritamata pliiatsid ja tema ees on poolik töö: iseloomulik on karvane joon, kontrastid, taevasse joonistatud autoga sarnane objekt, kustutamisest ja näpuga hõõrumisest ning kõikvõimalikul muul moel tekkinud plekid ja plötserdused. Unistuste majast on paberil aimatav visand: pool katusest on värvitud mustaks ja teine pool punaseks. Noor värvija on eiranud igasuguseid piirjooni.

Flegmaatiline Ats vaatab kõigepealt 10–15 minutit paberit, pöörates seda mitut kanti. Temale oleks sobinud poole väiksem paber, aga pole häda – maja asetab ta kas keskele, ülemisse või alumisse serva, jättes poole lehest lihtsalt kasutamata.

Pliiatsid on ülimalt korralikult teritatud. Peaaegu kasutamata on hall, helesinine, helepunane, roosa jt pastelsed toonid – igasugune joon peab olema tugev ja selget värvi. Ats surub pliiatsi rusikasse, keeleots suust väljas tõmbab ta joonlaua abil majale musta värviga alusjoone. Kuna surve pliiatsile on üsna tugev, järgneb mõneminutiline pliiatsiteritamine. Ta tõmbab uue joone. Iga joon algab ja lõppeb kindlas punktis, ei midagi üleliigset. Aknad joonistab ta tumesinisega, ukse tumepruuniga ja katuse …

Heliseb kell! Aga Ats juba teab, et õpetaja lubab tal kodus tunnis alustatud töö lõpetada.

Sangviinikust Laura alustab pea kohe oma unistuste maja joonistamist. Paberi suurus on igati sobiv ja tunni teema paeluv. Kogu joonis on nagu visand – ükski joon ei lõiku teisega, aga seda märkab ainult pingsamal vaatamisel. Kogu joonisest peegelduvad vastu kollakad, sinakad ja rohelised toonid.

Maja ümber on aed, taevas päike, õues jalutab kass ja peenral ilutsevad lilled. Maja juurde toob teerada. Kogu paber on joonisega täidetud, kuigi paluti joonistada ainult maja. Enne tunni lõppu jõuab Laura oma pildi üle vaadata, joonistada juurde veel ühe pilve ja akendele ette kardinad.

Emakeeletund esimeses klassis

Kuna kätte on jõudnud kevad, võiks igaüks sellest viis-kuus lauset kirja panna. Esmalt toimub klassis õpetaja juhendamisel elav arutelu kevade teemal, milles ainult Ats ja Pille ning veel paar-kolm õpilast aktiivselt ei osale. Juku seletab õhinal oma pinginaabrile, et isa tuli eile üle pika aja Soomest koju puhkusele ja mida kõike ta kaasa tõi ning mida põnevat pereringis pajatas. Õpetaja jagab välja joonelised paberid ja palub klassis läbiarutatu oma sõnadega kirja panna.

Melanhoolne Pille alustab oma lühikirjandit lausega: „Linnuke tuli lõunast ja kassike sõi ta ära.“ Käekiri on väga väike ja kehvasti loetav. Igaks juhuks hoiab ta ka siin teist kätt ees, et teised ei saaks tema kirjapandut lugeda. Suure vaevaga saab ta siiski oma kuus lauset kirja. On ka mõned väikesed kirjavead, seda eelkõige kokku- ja lahkukirjutamisel.

Koleeriline Juku otsustab ka õpetajale kirjutada oma isa Soome vägitegudest. Kogu lühikirjand on õhinaga kokku kirjutatud üks lause, mis hõlmab pea kaks lehekülge. Komad tunduvad olevat asetatud nii, nagu jumal juhatab. Kui aga alustada lugemist, siis selgub, et komad on asetatud sinna, kus Jukul oli vaja hinge tõmmata – mõttepauside juures. Iga kolmas või neljas täht on vahele jäetud, rääkimata muudest vigadest. Tunni lõppedes jõudis Jukule kohale, et kirjutada tuli hoopis kevadest. Nii saab kirja pandud ka viimane ehk siis teine lause: „Oli kevate.“

Flegmaatiline Ats mõtleb oma kümme minutit ja paneb siis kirja täpselt kuus lauset, tehes ainult ühe kirjavea. Avaldan siin Atsi kogu kirjandi otsast lõpuni: „Päikke paistab. Lumi sulas. Lill õitseb. Muru kasvab. Lind laulab. On kevad.“

Sangviinikust Laura kirjutab koguni kaheksa lauset, mis igaüks koosneb 5–10 sõnast. On ainult üks koma- ja kaks kirjaviga, mis sellise põhjaliku käsitluse korral on ka igati andestatavad.

Päeva lõppedes, kui kõik lapsed on koduteele asunud, avab õpetaja akna ja vaatab õues õitsevat õunapuud. Mõtleb temagi kevadest ja peagi saabuvast koolivaheajast: „Tegelikult on mul ju taas tore klass. Kahju küll, et õpilasi jääb aasta-aastalt vähemaks, seekord on neid siis kokku kaheksateist. Enamik õpilasi on õnneks normaalsed, on ainult mõned äratuntavad erivajadused. Erilised murelapsed on autistlike joontega Ats, hüperaktiivne Juku ja depressiiv-maniakaalne Pille … Kuid on olnud hullemaid klasse ja aegu. Ja ikkagi on tore olla õpetaja!“

Rõõmustan südamest, et taas on päevakorrale tõusnud põhikooli, aga ka üldse eksamite vaidlustamine. Olen oma pika eluea jooksul sooritanud sadu eksameid, ega ole küll neist üheski läbi kukkunud ja enamasti saanud kõrge hinde (lõpetanud eri tasemel viis kõrgkooli). Mul on olnud kahju oma tublidest kaasüliõpilastest, aga ka koolipõlvekaaslastest, kellega koos olen eksamiteks õppinud, omandatut korranud jne ning kes on eksamil läbi kukkunud. Üsna sageli on olnud nende ebaõnnestumise tulemus just temperamendikonflikt stressirohkes eksamisituatsioonis.

  • Melanhoolik pabistab juba kuid ette, suulisel eksamil ei julge avada suud ja kirjalikul ei liigu ta pliiats … Ja mis siis veel saab, kui õppejõud tundub talle vastuvõetamatu? Testi täitmisel kõhkleb ja kahtleb ta iga valikvastuse juures. Eriti ohtlikeks karideks osutuvad talle pooltõesed vastused …
  • Koleerik peab pääsema eksamiruumi esimeste seas, sest teiste pabistamine eksamiruumi ukse taga ajab ta nii närvi, et ta unustab kogu omandatu. Eksamil kaldub ta õppejõuga vaidlema, räägib teemast mööda ja võib isegi olulise põhjuseta eksamiruumist väljuda või siis üldse eksamile mitte jõuda … Testi puhul, eriti valikvastustega testi korral tõmbab ta sageli alla õige asemel vale vastuse, ja seda mitte teadmatusest, vaid ruttamise tulemusena.
  • Flegmaatik vajab teistest pea poole pikemat aega, et oma mõtted paberile ritta sättida, ja nii jõuab ta kolmest eksamipileti punktist parimal juhul kaks korralikult ette valmistada. Kui aga tegemist on testiga, täidab ta seda ülesandelt ülesandele liikudes ega võta naljalt uut ette, kui eelmine pole lahendatud. Üsna sageli saab pikk test talle tõsiseks komistuskiviks.   
  • Sangviinik tuleb olukorrast pea alati edukalt välja. Tema on ka ainus, kes on teinud korralikud spikrid, millest ta üksi aru saab. Piisab ühest pilgust spikrile ja kogu punkt meenub detailselt. Samas suudab ta ka kogu aeg õppejõuga silmsidet pidada, küsimustele vastata ja jätta endast hea mulje, mis õppejõul temast niigi on.

EPA cum laude’st (agronoom, spets aiandus) jäin ilma sellepärast, et läksin õppejõuga konflikti ja keeldusin hinnet ümber tegemast. TRÜ cum laude’st (psühholoogia) jäin ilma põhjusel, et minu diplomitööd juhendav õppejõud oli konfliktis retsensendiga – ma kaitsesin töö hindele väga hea, aga see hinnati rahuldavale ja kokku sain nelja.

Inimene omandab baasteadmised mitte 2–3 päevaga enne eksameid, vaid aastate jooksul. Omal ajal tuli loengutes kuulata ja samal ajal kirjutada – puudusid ju ka korralikud õpikud … Selline kuulamine ja kuulatu kirjapanek kinnitas teadmisi üsna hästi. Sageli piisas mulle Tartu–Tallinna–Tartu rongis minnes ja tulles oma konspekti läbilugemisest ning väga hea tulemus oli kindlustatud.

Igasugune õping peab eelkõige tõestama seda, et omandatut osataks ka rakendada. Teadmiste hindamises on kõige tähtsam individuaalne lähenemine ja hinnangute andmine põhimõttel „oskab ja suudab omandatut ellu rakendada“ … Pealegi unustavat inimene 25 aastaga pea kogu õpitu, kui ta seda ei korda, kinnista ega rakenda …

Head loomingulist õppimist, loovat hindamist ja õiglast tunnustamist!


2 kommentaari teemale “Temperamenditüüp on tõsine erivajadus”

  1. Leelo ütleb:

    Intrigeeriv artikkel, kaasaarvamiseks sobiv. 1. Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas, hull lugu, kui kõik meelest läheb; 2.”Cum laude” ei saa olla eesmärk omaette, see on pigem tagajärg, läksin ka vastuollu sots-ökonoomia arvestusel(see imeasi sotsialistlik võistlus kui vedur, mis pidi olema ühiskonna edasiviiv tegur), õppejõud lõi käega ja laskis läbi, vastu vaidlemata, suur oskus on õigel ajal taanduda; 3.kõigil iseloomutüüpidel on oma koht päikese all, muidu neid poleks eluvõitluses säilinud, näiteks Ats surub spordiradadel jala tugevalt kaugushüppeks või tõkkejooksus ja on võidumees; 4.Sangviinikud on seega sootsiumis kõige edukam iseloomutüüp olnud ja looduse vastu ju ei saa; 5.Stalin-lõssenk-mi aeg sai otsa koos geneetika arenguga ja pendel liikus vastassuunas, mis järgnes, mäletame ja pendlimehed nüüd taas platsis, seda loksumist saanud nüüdseks peaaegu 50 aastat. Aja kulgu ümber pöörata ei ole ka õnnestunud seni, pendel liigub teises skaalas aga tulemused ikka nagu on.

  2. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Esiteks – ei ole “paremaid” ega “halvemaid” kõrgema närvitegevuse tüüpe, sest LOODUS on nad kõik säilitanud (nad on omased ka loomadele). Nii läheb sangviinik läbi elu hoopis teistmoodi kui melanhoolik – just seda tuleb teadvustada… Seepärast on väga ohtlikud igasugused “koolitused”, kus viletsalt psühholoogiat tundvad inimesed räägivad, “kuidas me peame elus käituma” – see sõltub iga inimese sünnipärastest eeldustest.

    Teiseks – kõrgema närvitegevuse tüüp kujuneb välja alles täiskasvanuks saades (nendega saab arvestada VANEMAS kooliastmes). LASTE erineva toimimise aluseks pole temperamenditüüp! Pealegi – arvestagem, et PUHTAID tüüpe on väga vähe, enamasti on tegemist segatüüpidega. Loengutes rõhutan alati, et OMA sünnipäraseid kõrgema närvitegevuse omadusi on vaja inimesel tunda – et mõista oma käitumist erinevates olukordades…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!