MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Vaataks õige laiemalt, kuidas on tehnoloogiakasutus vaimse heaoluga seotud

14. juuni 2018 - 2 kommentaari

Kätlin Konstabel.

Inimest – olgu ta siis laps või täisealine –, kes iga päev nutiseadmetega kokku ei puutu, on praegusel ajal raske leida. Nii on ka loomulik, et kõige hea kõrval, mida tehnoloogia ja e-elu endaga kaasa toob, on üha rohkem hakatud märkama halba.

Vahel ununevad netis surfates ja suheldes hädavajalikud asjad tegemata, vahel tundub, et kogu aeg ninapidi pisikeses neljakandilises vidinas olla on kuidagi imelik. Kui enda puhul ei pruugi seda märgata, siis teiste puhul küll. Nutiseadmeid kasutatakse liiga palju, paljudel on juba sõltuvus tekkinud – see näikse olevat põhiline mure.

Neti- ja nutisõltuvusest rääkimine on muutunud vaat et moeteemaks. Võib ju küsida, mis selles halba on. Teadlikkust vaimse tervise probleemidest tuleb ju ikka suurendada! Paraku on rohkel sõltuvusejutul see häda, et nutividinate kasutamise ja vaimse tervisega seotud probleemid laiemalt võivad jääda tähelepanuta.

Ebamäärane hirmutamine

Sõltuvusele viidates – olgu jutt siis täiskasvanust või lapsest – ei räägita sellest paraku sageli mitte kui keerulisest psüühikahäirest, millega tuleks ja tahetaks tõsiselt tegeleda. Sõltuvuseks peetakse kõike, mis rääkija arvates klassifitseerub kategooriasse „nutiseadmes kulub vist liiga palju aega“. Tegelikult on kogu maailmas vaimse tervise spetsialistide seaski veel paras segadus, kust algab nutisõltuvus (või mõni selle spetsiifilisem alaliik) eraldi häirena, millal on liiane netikasutus mõne muu psüühikahäire kõrvalnäht ja millal tuleks rääkida üldse millestki lihtsamast – probleemsest internetikasutusest.

Päris sõltuvushäirele pole kunagi omane ainult tegevusega rohke hõivatud olek – olgu selleks tegevuseks siis narkootikumide tarbimine, joomine, hasartmängurlus või nutiseadme kasutus. Tunnuseid peab olema teisigi: võõrutusnähud, tolerantsuse teke, tulutud püüded liiale läinud tegevust kontrollida, probleemid muudes eluvaldkondades.

Ei üldiselt leviv kurtmine stiilis „kõik lapsed on tänapäeval netisõltlased“ ega poolpoosetav mängimine sõltuvuse sõnaga aita kuidagi kaasa nende laste või täiskasvanute aitamisele, kes tõepoolest on tehnoloogiakasutusega mingil moel kimpus ja õnnetud. Abi pole ka sellest, kui lapsi, vanemaid ja õpetajaidki hirmutada, et niipea kui laps nutiseadet näeb, lõpetab tema aju eesmine osa arenemise – aga sellist hirmutamist võib vahel kuulda küll.

Taolised üldistused – just äärmiselt ebamääraselt-üldiselt see hirmutamine käibki – on ilma tõsise teadusliku aluseta. Igasugusel tegevusel, mida palju harrastatakse, on ju oma mõju närvisüsteemile, see on loomulik. Nutiseadmete kasutuse ja selle mõjude vallas praeguseks tehtud aju-uuringud ei luba aga kohe kuidagi öelda, et mingidki probleemsed muutused kestavad aastaid.

Ja kui natukegi mõelda, on üsna selge, et aastane laps, koolieelik ja näiteks teismeline on üsna erinevad tegelased ning et on tehnoloogiaga seotud tegevust, mis on tõeliselt arendav – aga üks pisematele, teine suurematele inimestele. On ju imelik vibutada ühtemoodi kurjalt näppu lasteaialapsele, kes üritab pusida temavanustele mõeldud programmeerimismängu kallal, ja tema eakaaslasele, kelle vanem on tundideks netti lihtsalt lustima unustanud.

Tehnoloogiavaldkonna suured tegijad on alustanud teismeeas, ninapidi masinais, mis olid nende lapseeas olemas – nii nagu muude alade tähed on tihtipeale juba päris noorena oma tulevase eriala vastu huvi tundnud. Hirmutades lapsi ja täiskasvanuid ebamääraselt väga emotsionaalselt aju arengu peetumisega, tekitame neis süütunnet, lootusetust, trotsi ja viha – ja need tunded ei aita kaasa teadlikule, mõistlikule tehnoloogiakasutusele.

Lõpetaks selle mantra

Teine, eelmisest vaat et suurem probleem ainult sõltuvuse teemale keskenduses on aga selles, et nii paljud tehnoloogiakasutusega seotud ja vaimset tervist ning laste arengut mõjutavad pärisprobleemid jäävad tähelepanu alt välja. Näiteid võib tooma jäädagi. Nii soovitavad lastega tegelevad spetsialistid (neist kõige soliidsem seltskond on ilmselt USA pediaatrite ühendus) üsna ühel meelel, et alla kaheaastased peaksid tõesti nutiseadmeid kasutama minimaalselt – tegu olgu ainult kas videovestlustega kaugelviibiva lähedasega või väga valitud programmidega, mida vanema kommentaaridega koos natuke vaadatakse.

Miks räägitakse titade ja väikelaste nutikasutuse ohtudest nii vähe? Kasvõi sellest, mis juhtub kõne arenguga, kui vanemad ses õrnas eas kogu lapsehoidmistöö nutividinale delegeerivad? Emotsionaalseid vaidlusi selle üle, kas alla kolmeaastasele üldse tohib lasteaeda näidata või traumeerib see lapse igaveseks, on Eestis kõvasti rohkem kui arutelusid selle üle, mis vanuses ja mil moel võiks kõige väiksematele tehnoloogiat tutvustada.

Või mis seos siis õigupoolest on pervasiivsete häirete ja nutiseadmete kasutuse vahel? Ka siin kohtab palju hirmujutte. Vahel võib kuulda, et muretsejad ei tee vahet aktiivsus- ja tähelepanuhäire üksikutel sümptomitel ja psüühikahäirel ning süüdistavad seadmeid otsesõnu häirete põhjustamises.

Jah, mõne aasta eest tehti Briti Columbia ülikoolis tudengitega eksperiment, kus nädal aega pidevalt silma all piiksuv ja muul moel märku andnud telefon viis tähelepanematuse ja impulsiivsuse suurenemiseni – aga need probleemid taandusid, kui märguanded teiseks eksperimendinädalaks maha võeti. Samas on nutiseadmetes toimuv pidev stimulatsioon aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsele väga atraktiivne, vaja on aga harjutada hoopis teisi oskusi.

Tuntud küberpsühholoog Mary Aiken on öelnud, et lapsed on juba loomuldasa tehnoloogia ahvatlustele haavatamavad, sest nad on uudishimulikud, aga et pideva stimuleerimise asemel saaks neile pakkuda ka rahustavaid ja arendavaid kogemusi, asi on lihtsalt valikutes. Miks ei võikski me arutleda rohkem just nende valikute üle?

Või kas võtame lastega suheldes, piire seades ja elu korraldades tõsiselt teadmist, et rööprähklemine – mitme asja korraga tegemine – pole ikka tõesti tõhus, pideva pooliku tähelepanu tõttu kannatab suurtel töö ja lastel õppimise efektiivsus, suhetest rääkimata. Koolides üritavad õpetajad lastel nutitelefone tunni ajal vaid ainega seotud tegemisteks lubada, kõrgkoolides ei üritata enam midagi – mis siis, et meie oma Eesti teadlasedki avaldasid alles hiljuti artikli sellest, kuidas ka noored ise tunnistavad, et loengu ajal sotsiaalvõrgustikes olemine teeb õppimise pindmisemaks.

Mis oleks, kui unustaks sõltuvusemantra ja vaatakski laste vaimse tervise, arengu ja tehnoloogia seoseid laiemalt? Mitte ainult vaataks, vaid mõtleks päris realistlikult, kuidas on mõjutatud konkreetsed lapsed konkreetses keskkonnas – ja mida teha, et mõjud oleks ikka pigem positiivsed.

Mida teha selle kõiki netiavarustes tabava liigse impulsiivsusega, kas seda annab ehk talitsema õppida? Kas harjumus mõelda, et alati saab nutiseadet sisse ja välja lülitada, rakendusi sulgeda ja uuesti avada, soovi korral kustutada, võib lastel tulla pärisellu kaasa kujutelmana, et elu koosnebki samasugustest rakendusest, on-off-lülititest? Kas sotsiaalvõrgustike suhtlus ja sõprused on alati „päris“, mida leiavad lapsed sealt head ning mis võib halval juhul juhtuda nende enesehinnanguga, vaimse heaoluga üldse? Või peaksime hoopis muretsema koos USA psühholoogiateadlase Jean Twengega, et kõik nutiseadmetega kasvanud noored pole mitte ainult nartsissistid, vaid ka palju kehvema vaimse tervisega?

Miks mitte arutada neid asju laste ja noortega koos? Kui seada sihiks, et nad oskaksid nutiseadmeid kasutada mõtestatult ja nii, et sellest neile endale kasu tõuseks, on laiem vaade hädavajalik.


2 kommentaari teemale “Vaataks õige laiemalt, kuidas on tehnoloogiakasutus vaimse heaoluga seotud”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Psühholoogina peaks autor teadma, et lapsed (enne kooli ja algklassideski) ei ole võimelised mõtestama oma tegevust – nad jäljendavad teisi või kujundame neis tingitud reflekse (instinktidele toetuvalt). Selge on ka see, et päevade ja kuude kaupa ekraanilt piltide TAJUMINE tekitab vaimse arengu häireid, sest tegelikkuse ja sellest tegelikkusest pildi tajumine on täiesti erineva psüühilise mõjuga – takistab mõistete, keele ja mõtlemise arengut, s.o. ARUKUSE (IQ) arengut… Viimaste aastakümnete ulatuslikud uuringud kinnitavadki inimeste keskmise IQ vähenemist põlvkonna kohta ca 7 standardpunkti võrra võrreldes varasematega… Säh sulle innovatsioon!

    Hoidke seepärast lapsed enne kooli ja algklassides nutiseadmetest eemale! Ja viigem nad AKTIIVSESSE kontakti ümbritseva maailmaga (loodusega). Kas aga heaoluühiskonna inimene seda enam VIITSIB teha – ?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!