aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Kuumast Eestimaa suvest külma Austraalia talve

21. aug. 2018 - Kommenteeri artiklit

8.–13. juulini toimus Lõuna-Austraalias Adelaide’is tantsuhariduse ülemaailmne kongress

Inglise keeles oli kongressi nimetus 2nd joint congress of daCi (dance and the Child international) and WDA (World Dance Alliance) Global Education and Training Network. 26 riigist osales üle 800 delegaadi, nende hulgas kolm eestlast: Anu Sööt, Raido Mägi (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti spetsialist) ning Jelena Melts (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava vilistlane, vabakutseline tantsuõpetaja / koreograaf). Jagame kõigi kolme eestlase muljeid ja mõtteid nimetatud kongressist.

Miks sa Adelaide’i daCi kongressile sattusid?

Anu Sööt: Seekordne daCi konverents oli mulle viies. Varasemad toimumiskohad on olnud Haag (2006), Kingston (2009), Taipei (2012), Kopenhaagen (2015). Pärast esmakordset osalemist Haagis 2006. aastal (konverentsid said alguse 1978. aastal, st 40 aastat tagasi) sain aru, et kui tahad olla kursis, mis on maailma tantsuhariduses päevakorral, kohtuda üle maailma valdkonna juhtivate teadlaste, õpetajate, praktikute, teoreetikute ja uurijatega, on oluline kord kolme aasta tagant toimuval konverentsil kohal olla, et ise jagada, saada uusi teadmisi, kontakte, mõttemaailma ja silmaringi laiendada. Kuna konverentsid toimuvad iga kord uues riigis, sh eri kontinendil, annab osalemine võimaluse tutvuda ka kohaliku tantsu ja mõtteviisiga. Konverentsi programmi paneb kokku korraldusmaa töörühm, lisades üle maailma saabuvatele ettekannetele, töötubadele, esinemistele jne. kaasates palju omamaist eripära.

Raido Mägi: Olen juba paarkümmend aastat koolitanud tantsutudengeid, kes pärast õpinguid jätkavad oma eluteed enamasti noorte liikuma õpetajana. Tundus kohane vaadata, mis olukord teisel pool maakera tantsuhariduses valitseb.

Jelena Melts: Nägin Facebookis kuulutust. Olin plaaninud aastaks Austraaliasse elama ja tööle minna. Mõtlesin, et kui juba olen Austraalias, miks mitte osaleda ka konverentsil, kuigi vahemaad on suured. Perthist Adelaide’i on ~ 2700 km.

Mis olid päevade kõrghetked, eredamad elamused?

Jelena Melts: Eredaim mälestus oli Andrew Morrishi improvisatsiooni töötuba, kus mängis olulist rolli lihtsus. Kirss tordil oli Andrew’ humoorikas isiksus ja koomilise olek, nagu ühele austraallasele omane. Kõige suurem üllatus oli kaasaegse tehnika tantsuklassis osalemine.

Raido Mägi: Minu jaoks olid kõrghetked just siis (võib-olla isegi mitte päeval, vaid ka öösiti), kui sain aru, et inimesed mõtlevad sarnaselt, nende ootused ja lootused on samad. Elamusi oli ettenäitamistel ja etendustel. Külastasin Adelaide’i tantsufestivali ning nägin sellel etendusi „The Beginning of Nature“ (Australian Dance Theatre) ja „The Spinners“ (Limosani projects and Al Seed production), mõlemad jätsid ereda mulje oma tantsulavastuse terviklikkuse ning professionaalsusega.

Anu Sööt: Konverents kestis minu jaoks kokku kaheksa päeva, sisaldades eelnevat ja järgnevat Advisory Boardi kohtumist. Advisory Board on nn nõuandev kogu, kuhu kuuluvad kõikide maade esindajad.

Organisatsioon daCi toimib ainult liikmemaksude toel, ühtegi muud fondi ega katusorganisatsiooni ei ole. Liikmemaksudest laekuv raha läheb konverentside korraldamiseks, koostööprojektide (Twin lab) toetamiseks, uute liikmesriikide liitumise toetamiseks jm arendustegevuseks. Kogu organisatsiooni nõuandev kogu, juhatus, töörühmad töötavad kõik missioonitundest.

Konverentsi täisprogramm algas 8. juulil, jätkuvate päevade jooksul tuli valida 6–8 paralleelsessioonist endale huvipakkuv ning päeva jooksul toimus kaks ennelõunast ja kaks pärastlõunast sessiooni, lisaks õhtused osalevate maade noortetruppide esinemised. Kuna programmi raamat oli ca sada lehekülge paks, oli väga keeruline kogu sisu eelnevalt läbi töötada ja endale selgeks teha. Nii sai sessiooni valikul sageli otsustavaks sisetunne, esineja teadmine, tema tekstide tundmine jne. Kuid sattusin ka enda jaoks üllatuslike esinejate sessioonidesse, mis olid väga huvipakkuvad.

Näiteks Karen Schupp USA-st rääkis vastuolust riiklikes tantsukõrgkoolides õpetatava ning Ameerikas leviva tantsuvõistluste kultuuri vahel. Ülikoolides õpetatav annab laiapõhjalised teadmised tantsu laiemast taustast, nii teoreetilised kui ka praktilised, inimese arengust, holistilisest ehk terviklikust inimkäsitusest jne; tantsuvõistlused on orienteeritud aga vaid kohtunikele, st arengu ainuke motivaator on kohtunike maitse ja soovide eeldamine ning sellele vastav treenimine. Võistlused on vaid tulemusele orienteeritud, järjest ärilisemad ettevõtmised. Lahendusena pakkus Schupp koostöö tegemist, mitte nende kahe maailma teineteisest eemaldumist.

Räägiti vananevast põlvkonnast, milleks ka tantsuõpetajad peavad valmistuma. Toodi palju näiteid tantsuprojektidest eakamatele, sh juba 50+ elanikkonnale. Samuti oli konverentsi läbiv teema kaasav tantsuharidus – erinevate vajaduste ning võimetega inimeste tantsuharidus. Toodi välja, et peaksime nimetama erivajadustega tantsijaid erinevate võimetega tantsijateks. Mitte disabilities (erivajadused), vaid different abilities (erinevad võimed). Tutvustati palju projekte ning näiteid mitmesuguste inimeste kaasamisest. Kuna pooled osalejad olid lapsed ja noored, räägiti palju Z-generatsioonist ning selle eripärast tantsuhariduse kontekstis. Selgitati, kuidas uus põlvkond on valmis kehalise kogemuse ja tantsu kaudu tegema sotsiaalseid, hariduslikke ja personaalseid muutusi, et muuta maailma paremaks. Üldiselt võib öelda, et üle maailma on tantsuhariduses ühesugused tendentsid, rõõmud ja mured, hoolimata riigi suurusest või inimeste arvust. Tegin konverentsil ettekande oma uurimistööst ja sain palju väärtuslikku tagasisidet nii aruteludes kui ka järgnevate päevade vestlustes. Lisaks sain väärtusliku kogemuse oma töö tutvustamisel rahvusvahelisele erialasele kogukonnale.

Millise üldmulje kongress jättis?

Raido Mägi: Kongressi programm oli laiahaardeline, väga palju oli töötubasid, loenguid, ettekandeid, arutelusid ja ettenäitamisi. Kui sa aga tead, mis on sinu huvi, ei upu sa nendes valikuvõimalustes ära, vaid saad oma janu kustutatud, pannes oma programmi paika vastavalt enda fookusele, olgu selleks töötamine laste, noorte, eri põlvkondade või hoopiski erinevate füüsiliste ja vaimsete võimalustega tantsijatega.

Anu Sööt: Kongress jättis väga hea, toetava, tervikliku mulje. Kogu programm oli ühe suure terviku teenistuses, mille seekordseks teemaks oli „Tantsimine, kogumine, põlvkonnad, õppimine“.

Väga palju esitleti põlvkondadevahelise õppimise ja koostöö projekte, kaasatud olid igas vanuses inimesed väikelastest kuni eakateni. Neid toodi nii lavale kui ka töörühmadesse. Kõlama jäi kultuuriline mitmekesisus, vanuseline/põlvkondade mitmekesisus ja kaasamine, erinevate võimetega inimeste kaasamine. Nädal aega konverentsil andis avatuse ja kaasatuse tunde. Süvenes tunne, et tants on avatud kõigile, hoolimata inimeste eeldustest, oskustest ning võimetest. Arvasin seni, et olen üsna avatud globaliseeruvas ja mitmekesises maailmas, kuid seekordne konverents suutis siiski üllatada ning sel teemal mõtteainet pakkuda.

Jelena Melts: Kongress pakkus palju võimalusi kuulata, näha, töötubades osaleda. Oluline oli uute suhete loomine. Igaühele oli midagi, oma rosinad pidi ise välja noppima.

Millise olulise kokkuvõtva mõtte/sõnumi edastaksid kongressilt Eesti tantsukogukonnale?

Anu Sööt: Rohkem avatust erinevuste suhtes! Rohkem sallivust erinevate maailmavaadete, võimete, maitsete ja eelistuste suhtes. Me ei ole siin Eestis veel kuigi globaliseerunud, meil ei ole veel palju erinevate kultuuride inimesi, meie erivajadustega inimesed ei ole veel laialdaselt kaasatud igapäevaellu, me ei hinda veel eakate inimeste osakaalu oma igapäevaelus.

Teine mõte, millest konverentsil palju rääkisime, oli tantsuinimeste avatus ja huvi mujal maailmas toimuva vastu. Olime siin konverentsil ainukesed eestlased. Sageli tuli tunne, et seda peaks kuulama ja nägema palju rohkem Eesti tantsuinimesi. Ükski foto ega kirjatöö ei suuda edasi anda tunnet, mis tekib kohapeal näiteks Taiwani, Jaapani või Uus-Meremaa noorte tantsijate esinemist jälgides. Võimatu on edasi anda ka muljet, mis tekib, kui laval saavad kokku autismispektri häire ja Downi sündroomiga tantsijad, ratastoolis tantsijad ning hästitreenitud tantsijad nn tavaliste võimetega Jamaicalt ja Cape Townist. Raske on edasi anda pärast ettekannet tekkivat sisulist arutelu tantsuhariduse küsimustest nii Ameerikas, Austraalias, Portugalis kui ka Eestis. Siit ka üleskutse tulla osalema järgmistel konverentsidel kas lihtsalt osalejana, teha ettekanne või töötuba, osaleda koostööprojektides (Twin lab) või tulla oma trupiga esinema ja osalema.

Jelena Melts: Eestit võiks esindada rohkem inimesi, noortest kuni vanuriteni.

Raido Mägi: On väga oluline, et Eesti tantsuharidus suhestub ning liigub maailma tantsuharidusega ühes suunas ning arendab rahvusvahelisi suhteid. Siinkohal tahan kindlasti nimetada eri põlvkondade, valdkondade ja samuti füüsiliste/vaimsete erinevustega kogukondade kaasamist.

Millised muljeid jäid Adelaide’st, austraallastest?

Raido Mägi:

*Austraalias pööratakse tähelepanu ilmastikule, ei võidelda sellega, vaid lepitakse ja kasutatakse seda optimaalselt, kasutatakse ressursse (vesi, päike …).

* Adelaide on turvaline uus maailm, kus ei saagi aru, et oled enda jaoks maailmakukla poolel.

*Kongress rõhutas, et tunnustab põlisrahvast, kelle maal me elame ja loome, kongress toimus Kaurna maal. Me tunnustame Kaurna inimesi selle maa traditsioonide hoidjana ja austame nende kultuuri. Austame mineviku, praeguse ja tulevikus sündiva eest.

Jelena Melts: Austraalia on väga suur, mitmekesise kliima ja ilusa loodusega kontinent. Adelaide on armas, väike ja väga kultuurirohke linn. Tunne on, nagu oleks Euroopasse sattunud. Austraallased on avatud, sõbralikud, uudishimulikud.

Anu Sööt: Väga head muljed! Austraallased (kui neid saab nii nimetada, sest siin elavad inimesed on kokku tulnud väga erinevatest paikadest ning on väga erinevate juurte ning kultuuriltaustaga) on ülimalt avatud, sõbralikud, abivalmid, lisades iga vestluse või repliigi lõppu „no worry“ (pole probleemi).

Väga suur erinevus on maal ja linnal. Linnade rahvastik on ülimalt multikultuurne, globaliseerunud, hästi palju on asiaate. Loodusega kokkupuude puudub, kõik on asfalteeritud, sillutatud, hooneid täis. Maal (meil õnnestus viibida enne konverentsi viis päeva Kangaroo saarel) elavad inimesed on farmerid, keda ei kohta kohvikutes ega kauplustes, vaid kes käivad oma asulas korra kiirelt poes, sõites ringi kängururaudadega varustatud porise džiibiga. Nad on tumedaks päevitunud, habemesse kasvanud, tõsised vähese jutuga inimesed.

Loodus on kõikjal. Orgudes ja nõlvadel hüppavad ringi kängurud, paljud neid on teede ääres oma õnnetu lõpu leidnud. Autojuhile (eriti mujalt tulnule) on see justkui liiklusmärgiks ohutuks liiklemiseks. Koaalad, opossumid, okassiilid, kängurud, pelikanid jne on igapäevased, neid kohtab teedel, parkides, metsaradadel ja isegi asulates.

 

Mida soovid veel lisada, mida oluliseks pead?

Jelena Melts: Uute connection’ ite loomine kongressil.

Raido Mägi: Tööpõld tantsuhariduses ja kaasamises on nii pikk ja lai … hiljem on kogukonnad kindlasti tänulikud ning õnnelikud!

Anu Sööt: Soovin, et rohkem eestlastest tantsuinimesi „satuks“ sellistele konverentsidele, mis annab mõtteainet ja inspiratsiooni edaspidiseks. Siit kasvavad välja ideed ja projektid nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Nüüdseks viiel korral osalenuna olen lahkelt nõus jagama infot nii eelnenud kui järgnevate konverentside kohta. Infot leiab ka organisatsiooni daCi kodulehelt https://www.daci.international/en/. Järgmine kongress toimub kolme aasta pärast, 11.–16. juulini 2021 Torontos Kanadas ning kongressi teema on „Tants kogukondades“. Kokkuvõtvalt, külm Austraalia talv osutus vägagi soojaks mälestuseks!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!