Laste käitumishäired – kui märkad, pöördu kohe spetsialisti poole

24. aug. 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 15 kommentaari

 

Kasvatus on see, mis annab kehale ja hingele ilu ning täiuslikkuse …

Platon

 

Toivo Niiberg.

Kuidas jaotada käitumishäiretega lapsi ja mida nendega ette võtta?

Minu ilmuma hakkavate artiklite eesmärk ei ole panna diagnoosi, vaid määratleda laiemates piirides laste käitumishäireid, tuginedes oma neljakümnele tööaastale õpetajana ja pea kolmekümneaastasele nõustamiskogemusele ning erialakirjandusele.

Sageli põimuvad ja lõimuvad käitumishäiretes pärilikkus, sotsiaalne keskkond ning individuaalne alateadvus. Kui ülekaalus on juht- ehk tuumtunnused, siis on tegu määratleva negatiivse käitumistüübiga. Koos töötavad meie keha, sotsiaalne ja vaimne keskkond ning mõtted. Inimene arenevat ja õppivat surmani, aga mis hinnaga?

Käitumisraskused on kui palavik

Igasuguse arengu kõrval toimib alati taandareng koos seisakutega. Laste­psühhiaater Piret Aavik on öelnud: „Käitumisprobleemid on nagu palavik, millel võib olla palju erinevaid põhjusi. Need leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui põhjused ära tuntakse ja neid vastavalt sellele ravitakse.“ See on väga oluline tõdemus, sest ei ole paha last, kes põhjuseta halvasti käitub.

Kindel on ka see, et ühegi lapse käitumine pole alati laitmatu. Aga kui probleemne käitumine kordub ning häirib oluliselt teisi lapsi ja täiskasvanuid, on oluline mõelda häiriva käitumise põhjustele. Käitumisraskused on mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võib oodata samaealistelt lastelt ühesugustes tingimustes.

Ei ole asjakohane käitumisprobleeme eirata („Küll ta sellest välja kasvab …“), sest käitumisprobleemid kipuvad kinnistuma, süvenema ja laienema, kui neile tähelepanu ei pöörata. Praktika näitab, et kui kasvatusnõustamisele pöörduvad lapsevanemad oma kooliealiste lastega, kellel on koolis tõsiseid käitumisprobleeme, on raskused peaaegu alati alanud juba lasteaias.

Peamised põhjused

Käitumisraskuste põhjused võib laias laastus jagada kaheks. Esimene põhjuste alagrupp on seotud tõsiste erivajadustega, mida koolieelses eas pole tihti veel märgatud. Kõige enam levinud erivajadused, mis mõjutavad ka lapse käitumist, on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismispektri häire ja vaimne alaareng. Aga lapse käitumist mõjutab seegi, kui tal on kõne- või kuulmishäire.

Kui õpetajal või lapsevanemal tekib kahtlus, et lapsel võib olla erivajadus, tuleb kiiresti pöörduda spetsialisti – psühholoogi, eripedagoogi või laste­psühhiaatri – poole.

Foto: Heiki Raudla

Teise ja kõige suurema põhjuste alagrupi moodustavad sotsiaalsed faktorid – lapsel ei ole suhtlemiseks ja eakohaseks käitumiseks piisavalt oskusi ega kogemusi. Tavaliselt ei ole siis ka lapsega tegelevatel täiskasvanutel küllalt teadmisi lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks ning nad ei mõista selle olulisust.

Kuna kõige selgemini ilmnevad käitumishäired teismeeas, siis lubatagu mul neid nimetada aktsenautideks.

Aktiivsed aktsenaudid

Püsimatus on omane nii koleerikule kui ka sangviinikule ja seega võib aktiivsete aktsenautide osakaal olla pea 80% käitumishäirete üldises ilmnemises. Kui varem olid käitumisprobleemid silmatorkavamad murdeealiste puhul, siis praegu on juba väga väikesed lapsed lasteaias agressiivsed või väga püsimatud. Arvatavasti on süüdi arvuti ja see tohutu infohulk, millega lapsed toime peavad tulema ning mida varasematel aastatel niisugusel kujul polnud.

Keskkond mõjutab kõige oma keemia ja lisaainetega. Tegelikult on laste käitumisele mõju avaldavaid asju väga palju. Tagajärg on järjest rohkem keerulise käitumisega lapsi ja üha nooremas eas algavad probleemid.

Koleerik. Koleeriline temperament on äge ja tormakas. Emotsionaalselt on koleerik üsna tasakaalutu ja ärrituv, sageli üsna tühiste asjade peale. Kohati võib koleerik olla väga eesmärgikindel ja püüelda kõiki takistusi oma teelt pühkides eesmärgi poole, kuid samas võib ta meeleolu muutuda ning tal kaob usk oma võimetesse. Sellisel juhul jääb eesmärk saavutamata.

Koleerik on väga nõrga enesevalitsusega ja võib seetõttu endale probleeme tekitada. Ebapiisavat enesevalitsust loetaksegi koleeriku suurimaks veaks. Mängus, õpingus ja tegutsemises vajab koleerik rahu. Kuna ta võib reageerida ägedalt ka pisikesele ärritusele, võib väiksemgi segav detail koleeriku rööpast välja lüüa. Koleeriku tööülesanded ei tohiks nõuda liigset pingutust, sest kuigi tal esineb hetki, mil ükski raskus pole ületamiseks liiga suur, võib ette tulla ka masendus- ja käegalöömismeeleolusid. Seetõttu võib koleerikul töö pooleli jääda.

Koleeriku õppe- ja tööülesanded peavad olema väga selged. Ka ei tasu koleerikut töö ajal segada. Ülesanded ei tohi nõuda liialt pingutust, kuna nii võib koleerikul tekkida tahtmine käega lüüa. Inimestega suheldes on koleerik ärrituv. Temaga võib ka pisiasja pärast tüli tekkida. Koleerikuga ei tasu vaielda, sest miski ei ärrita teda rohkem kui vastuvaidlemine. Vaidluse käigus püüab ta teistest üle rääkida ja kui tal ei õnnestu oma seisukohti peale suruda, läheb ta endast välja. Õppimisega on koleerikutel sageli suuri raskusi.

Sangviinik. Sangviinik on elav ja aktiivne ning vajab huvitavat tegevust. Ta kohaneb uute oludega kiiresti, leiab kontakti võõrastega ja tunneb rõõmu väljakutsetest. Kollektiivis suudab ta kiirelt sulanduda, asub suure innuga uute ülesannete kallale, kuid kui asi kaotab oma uudsuse ja nõuab täpsemat nokitsemist ning rutiinset tööd, kaotab sangviinik huvi ja muutub loiuks. Talle pole tähtis minevik ega tulevik, vaid käesolev hetk. Sangviinikud elavad päev korraga.

Õpingutes, tööl ja ka mujal elus soovib sangviinik teistega võistelda, vaielda ja muul moel jõudu katsuda. Õpingute ja töö alustamine on talle lihtne, kuid lõpuleviimisega tekib raskusi – asjad kaotavad oma uudsuse ja sellega kaob ka sangviiniku huvi nende vastu. Keskendumisraskused võivad aga väga halvasti mõjuda edule töös ja õpingutes.

Inimestega suhtlema on sangviinik meister. Ta ei tunne võõraste ees kohmetust, sulab seetõttu kiiresti uude seltskonda ning leiab kergesti sõpru. Kuid ta on ka kärsitu ja vajab uusi muljeid nagu narkomaan doosi. Seetõttu võib suhtlemine jääda pinnapealseks.

Sangviiniku temperamendiga inimesele tuleb õppimiseks leida pidevalt uut ja huvitavat materjali, et köita tema tähelepanu. Soovitav on anda talle mitmekesist tegevust. Üksluise tegevuse korral kaotab sangviinik huvi ja suunab oma tähelepanu mujale.

 


Käitumishäirete määrang

 

AKTIIVSED AKTSENAUDID

  • Püsimatu laps
  • Hüsteeriline ehk närviline laps
  • Eneseimetleja ehk hüpertüümne laps
  • Vägivaldne ehk epileptoidne laps
  • Vale vabakasvatuse ohver ehk sotsiaalne beebi
  • Tsükloidne ehk vahelduva meeleoluga laps

PASSIIVSED AKTSENAUDID

  • Rigiidne ehk kangekaelne laps
  • Konformne ehk minatu laps
  • Ülipüüdlik ehk mall-laps
  • Skisoidne ehk müstiline laps
  • Homoseksuaalne laps
  • Sensitiivne ehk ülitundlik laps

TÕRJUTUD AKTSENAUDID

  • Füüsiliselt nõrk laps ehk asteenik
  • Pedantne ehk psühhasteeniline laps
  • Kaebupunn ehk fikseeruv laps
  • Labiilne laps ehk süütu ohver (teiste poolt ärakasutatav laps)
  • Peksukott

 


Koleerik

  • Igasugune ebaõnnestumine viib endast sageli välja.
  • Võib õppida suure õhinaga, kuid samas lööb käega.
  • Ei vii alustatut lõpule.
  • Teistega suheldes ärritub kergesti, eriti kui peab alluma käskudele.
  • Ei suuda end sageli valitseda, kuid on hiljem võimeline oma vigu tunnistama ja andeks paluma.
  • Ei õpi naljalt oma vigadest ja kipub neid kordama.
  • Sageli on talle omane lausa haiglaslik tunnustamisvajadus, milleks on vaja endale tähelepanu tõmmata nii hea kui ka kurjaga.

 

Sangviinik

  • Ei ärritu äparduse korral.
  • Suudab kiiresti ühelt asjalt teisele lülituda.
  • Taipab kiiresti uut materjali.
  • Hakkab kiiresti uute kaaslastega suhtlema.
  • Huvi pole püsiv.
  • Ei kannata monotoonset õppimist.
  • Ei süvene tihti sügavuti.

15 kommentaari teemale “Laste käitumishäired – kui märkad, pöördu kohe spetsialisti poole”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Oli aeg, kus polnud mingeid spetsialiste, vanemad kasvatasid oma lapsi ise ja neist ei saanud egoiste, pätte, kohanematuid või otse kurjategijaid.

    Lisaks minu vanematele kasvatasid mind ka mu tänava lapsed ja lapsed, kes olid minu ümber koolis. Ma ei tea, et kasvõi üks neist paljudest lastest oleks oma hilisemas elus kinni istunud mingi kuriteo eest – kõigist neist said korralikud inimesed.

    Nüüd oleme ilmselt jõudnud ajastusse, kus lapsevanemad on nii rumalad ja oskamatud, et ei saa oma laste normaalseteks inimesteks kasvatamisega enam hakkama. Praegune lapsevanemate 25 – 45 aastaste põlvkond on oma arengus maha jäänute põlvkond. Märk selle kohta on, et nende lastel on üha enam probleeme – küll isiklikke, küll sotsiaalseid. Saab järeldada vaid üht: tänaseid lapsevanemaid endid pole kasvatada osatud, nii ei oska nemad oma lapsi kasvatada.

    Kui vaatan tulevikku, siis ega sealt midagi head meile ei terenda – kui need tänased lapsed kord ise oma lapsed saavad, siis on olukurd veelgi halvem: neid pole endid keegi osanud kasvatada ja on paratamatu, et nemad ei oska oma lapsi üles kasvatada.

    Näib, inimeste ja seeläbi kogu meie sotsiaalse keskkonna kvaliteet langeb. Üha enam on saamatuid, hälbelisi, mingis osas defektseid või sotsiaalselt üldse kõlbmatuid inimesi, kelle ainus koht on kinnipidamisasutus.

    Kas pole ebanormaalne, lausa õudne – me oleme jõudnud juba selleni, et valime ajakirjanduse abiga oma linnadest seda nn. “peksupealinna.” Ja me ei tea, millist linna selleks valida! Tallinnas, Tartus, Pärnus märatsevad karistamatult noorte pättide jõugud ja see seni nö. “kodune probleem” on meie ühiskonnas saamas juba kogu ühiskonna probleemiks.

    Kuna vanglad on üle koormatud ja et meie valitsejad ei taha meie idülli – loe: meie kuritegevuse statistilisi näitajad rikkuda, siis on meie seadused ja kohtud ülileebed ja need pätid naudivad karistamatust. Et nad neis meie ülevoolava humanismi tingimustes paremateks ei muutu, vaid üha enam pätistuvad, no kes kahtleks!

    Põhjused?

    Teatava üldistuse tasandil: me oleme pärast taasiseseisvumist muutunud rahakeskseks ühiskonnaks. Ja see rahale pühendumine on toimunud noorte eetilise ja kõlbelise kasvatamise arvelt. Rikas ja tark ühiskond, kus ideaaliks on raha, edu ja võim, kuid kus puudub eetika, on väga julm, väga küüniline ja üha enam korrumpeerunum ja kuritegelikum ühiskond.

    Me oleme unustanud, et meie sotsiaalse elu vundamenti saab laduda üksnes eetilistest põhimõtetest, ja seda ei ole võimalik laduda rahapakkidest.

  2. Reet Kaarmaa ütleb:

    Kindlasti hästi vajalik ettevõtmine. Katsugu autor mitte liiga teaduslikuks ja keerulise keelekasutusega hiilata,siis on tal kindlast hulgem lugejaid. Edu.

  3. Hilja ütleb:

    Arvatavasti on süüdi arvuti? Keskkond mõjutab lisaainetega? Neli temperamenditüüpi?? Aktsenaudid???
    Kas laste käitumisest ja selle variatiivsusest ei võiks õpetajatele kirjutada siiski teaduspõhiselt?

  4. Toivo Niiberg ütleb:

    Põhimõtteliselt ma anonüümseid saadetisi ei loe ja nendele ei reageeri, aga lauslolluste vastu võitlen küll, olgu selle autoriks siis Hille, Hilja, Malle, Jüri või Jaan. Aktsenaudi mõiste tõi esimesena psühholoogia ajaloos sisse E.Fromm, edasi on seda mõistet arendanud ja laiendanud A.Litško, K.Leonhard. Meie Eesti teadastest Jüri Saarma (minu õppejõud), Astrid Neeme, Ilmar Ebber jt. Seega ei ole Toivo Niiberg seda mõistet välja mõelnud. Rahva keeles ehk maakeeli tähendaks aktsenaut mingit erilist silmatorkavat käitumistüüpi, mille taga ei ole patoloogia vaid temperament, pärilikud võimed, muud pärilikud isiksuse arengut määravad tegurid ja keskkond oma mõjutustega. Maakeeli ehk mitte teaduslikult tähendaks sõna aktsenaut “silmatorkavat kiiksu”. Arvan, et õpetajad on ikka teaduslike terminitega kursis, aga kordamine olevat tarkuse ema. Temperamendi olemuse üle ei viitsi ma isegi mitte diskuteerida. Tõesti esineb puhast temperamenditüüpi harva, samuti ei ole olemas nõrka ja tugevat temperament, vaid igal temperamendil on oma aktsenteeritus ehk “silmatorkavate kiiksude” olemasolu. Lugupidamisega, Toivo Niiberg

  5. Valter ütleb:

    Nõus Hiljaga. Nii vajalik teema ning nõnda pealiskaudne ja kohati totrusse kalduv käsitlus. Juba mitmes selline artikkel samalt autorilt ja nüüd tulemas lausa artiklisari. Kas Õpetajate Lehes pole mitte mingisugust latti, millest peaks üle hüppama, et artikkel võiks ilmuda??

  6. Enn Koger ütleb:

    Valter , kui Sa julged nii kriitiliselt arvata siis julge seda teha oma õiget nime alt , nagu Harri Kingo või mõni teine ,usaldusväärne on alati ka tagasisidestamisvõimalusega.Tunnen ühte üle 30 aastast meest kes samuti lahmib Toivo aadressil aga endal pole tal midagi ette näidata, pigem abitu, ja/vist Toivoga ühes asutuses mingi aja töötanud

  7. Laine ütleb:

    Olen järjekindel Toivo Niibergi artiklite lugeja ning leian, et vaid vähestel kordadel olen midagi julgenud arvata. Piisavalt mõistetavalt toodud kuid sügavaid teadmisi nõudva teemad., selles on kogemuste fenomen. Kuni tuli see Valtri kommentaar, mis tema jaoks töö totruseks osati tunnistas. Tehke oma artikkel ja vaadake, kas Teile ei tule vastulauseid.. Ma ei ole psühholoog, seetõttu ei ots vigu, ei ole selleks kompetentsi. Jään Valtri artkleid ootama, ikkagi huvitav.

  8. Kristina ütleb:

    Tänan Toivot erakordselt vajalike artiklite eest!
    Teise ala asjatundjana ei ole ma varem piisavalt Toivo käsitletavatesse küsimustesse süvenenud. Toivo selgitused aitavad nii mõndagi nähtut ja kogetut paremini mõista. Ootan huviga järge!

  9. Toivo Niiberg ütleb:

    Tänud! Luban artiklid kirjutada nii, et nad sobivad edastamiseks ka lastevanematele! Kuid arvestan ikka ka õpetjate haridust ja haritust ning kasutan seega ka teaduslikke termineid ja viiteid teaduslikele uurimustele.

  10. Raivo Juurak ütleb:

    Lugupeetud Harri Kingo,
    Väidate mitmeid üsna küsitavaid asju:

    – et vanasti ei sattunud ükski laps kolooniasse ega hiljem ka vanglasse, kõigist said tublid inimesed.
    Kas Puiatu, Tapa ja Kaagvere noortekolooniat ega ka Viljandi noortevanglat vanasti ei olnud, kas nad on alles nüüd avatud?

    – Väidate et tänased 25-40-aastaste põlvkond on oma arengus maha jäänud.
    Kas selle väite katteks on ka mingi uuring ette näidata, või väidate seda puhtalt tunde pealt? Et vanasti oli rohi rohelisem? Täna on palju rohkem 25-40 aastasi kõrgharidusega kui meie ajal. Kas see ei mõju mitte kuidagi?

    – Väidate, et inimeste ja seeläbi kogu meie sotsiaalse keskkonna kvaliteet langeb.
    Selle väite kohta tahaks samuti uuringute katet. Kui tunde järgi otsustada, siis on sotsiaalse keskkonna kvaliteeet Eestis paranenud. Meie tänane ühiskond on viisakam, hoolivam, osavõtlikum. Näiteks hariduslike erivajadustega laste õpetamine tavakoolis on üks väga piltlik märk sellest. Ratastooliga pääseb riigiasutustesse jne.

    – Väidate, et meie seadused on ülileebed.
    Tegelikult on meil rohkem inimesi vangaltes ja ümberkasvatusasutustes kui paljudes teistes maades. Teisalt on korduvalt tõestatud, et karistus ei pea olema võimalikult karm. Karistus peab olema vältimatu. Pahateole pea alati järgnema karistus, kuid karistuseks ei pea olema otsekohe vangla. Õpetajad teavad, et teinekord piisab väiksest märkusestki. Lihtsalt keegi peab tegema märkuse kohe, kui midagi juhtub, mitte probleemist pikka aega mööda vaatama.

    – Väidate, et ülevoolava humanismi tingimustes inimesed pätistuvad.
    Vaat see on küll lause, mis isegi hirmutab. Mida Te soovitate humanismi asemele? Kepidistsipliini? Vanglakorda? Sõjaväestatud kooli? Kas ka oma lastele?

    Sellised mõtted tekkisid Teie kommentaari lugedes.
    Kuidas kommenteerite?

  11. Raivo Juurak ütleb:

    Lugupeetud Hilja,

    Arvan, et temperamenditüüpidest rääkimine ei ole kunagi liiast.

    Loomulikult ei tule nö puhtaid temperamenditüüpe tihti ette, loomulikult mõjutavad lapse käitumist ka väga paljud nö välised tegurid ehk kasvukeskkond, kultuur jne. Kuid artikli sõnum on ju see, et lapsed ühes ja samas klassis on ERINEVAD. Ja seda ei ole kunagi liiast meelde tuletada.

    Uus ja huvitav seisukoht, mida hiljuti kuulsin, on aga see, et lapsi tuleb oma temperamendist natuke ka nö vabastada. Et õppeprotsess klassis võiks olla selline, et koleerik suudaks vajalikul hetkel olla natuke flegmaatik ka ja vaikselt ja vaoshoitult protsessi jälgida. Ja vastupidi – et flegmaatik suudaks olla vajalikul hetkel elav, aktiivne ja kiire.
    Teiste sõnadega – inimene ei pea oma temperamenditüübile alistuma.

    Spordis arendavad loomult aeglased sportlased täiesti teadlikult oma kiiruslikke omadusi.
    🙂

  12. Lea Aavik ütleb:

    Väga vajalik artikkel. Eripedagoogina loodan, et õpetajad ja lapsevanemad saavad siit selgitust- meenutust käitumshäirete põhjuste kohta ja juhatust nendega toimetulekuks.Igati tervitatav, et antud teema käsitlemine jätkub.Jään huviga ootama!

  13. Anu Carlsson ütleb:

    Tänan asjaliku artikli eest, oli huvitav ja selge lugeda.

  14. Valgustaja ütleb:

    Ilmselt teame juba endise riigikorra haridussüsteemi ajast loetletud erinevate käitumistüüpidega inimeste grupeerimist närvikava erinevast ehitusest tingituna.
    Mind paneb imestama autori üleskutse, et kui märkad lapse puhul (miks mitte ka täiskasvanu puhul) käitumishäiret, pöördu spetsialisti poole!
    See on muidugi kuldaväärt soovitus, ilmselt nii mõnedki lapsevanemad on abi saanud. Kahjuks suurem osa mitte!Miks siis linnade parkides hulguvad teismeliste pättide kambad, kelle eesmärk on inimesi sandistada ja tappa?
    Viitan siinjuures sellele, et meie tervishoiusüsteemis on väga suured vajakajäämised arstide professionaalsuses.Väga tihhti ei ole võimalik adekvaatset diagnoosi ja ravi saada väga lihtsatele vaevustele. Selle tõttu ongi meil nii pikad ravijärjekorrad.
    Usun mitme lapse isana, et ei ole meil neid imearste ja kogu vastutus langeb perekonna peale. Seda ilujuttu peaks vähem puhuma ja riik peaks panustama peretalude loomise peale, väikeettevõtluse peale, laste tõõhõive peale! Sealt tulevad ravimid, mitte digivahenditest!

  15. Laura (kaksikute ema) ütleb:

    Olen 6,5 aasaste kaksikute ema (poiss ja tüdruk), kes on kohutavalt oma laste kasvatamisega hädas. See Artikkel meeldis väga, sest lugedes “koleeriku” kirjeldust, sain aru et see on 100%-ne mu poja iseloomustus.
    Lisaks, kui vaja last kodust välja saada, näiteks arsti juurde, ja ta momendil minna ei taha… siis heidab lihtsalt põrandale maha. Mina aga pean teda riietama pealaest jalatallani (sest ise ta seda ei tee), ja võtab 10-30 minutit aega, et teda püsti saada… sest ta meelega kukutab end jälle pikali. Nii on lood!
    Mõlemad lapsed ei allu üldse käskuele. Lasteaias käisime vaid 1,5 kuud, sest oli raske (kohutavalt raske!) lapsi kodust vara hommikul välja saada! Ja nad ei õppinud ära mitte ühtki uut sõna lasteaias, sest mõlemad kasvatajad rääkisid nendega AINULT inglise keeles (kehvas inglise keeles). Siinjuures pean mainima, et tulime USAst 1.mail 2021, kus lapsed elasid 6-aastase vanuseni. Seega lapsed ainult inglise keelt oskavadki… Võtsin lapsed lastaeiast ära, sest käia seal oli kasutu aja rasikamine (keele mõttes), ja lapsed lihtsalt vihkasid seal käimast…
    Kahjuks nüüd eesti kooli ettevalmistuse rühma enam ei saa, sest kohti pole (on hoopis ootejärjekord). Püüan lastele eesti keelt ise õpetada, kuid nad ei taha kuuldagi. Hakkavad vastu… Lihtsalt ei soovi isegi kuulata! Ma õudusega mõtlen, et kaidas ma küll neid kooliks valmis saan? Kas-või mingil määral… Kui laps keeldub ise riidesse panemast, ja kaasa tulemast… siis pean ma ju kuidagi teda riidesse saama, põrandalt püsti, ja siis bussipeatusesse vaja tirima…
    Tüdruk tuleb kaasa natuke lihtsamini. Suurema osa päevast veedavad lapsed kompuutri mänge mängides, ja inglisekeelseid multikaid vaadates. Inglise keel on neil väga hea, ja nad ei ole üldse rumalad ega pole mõistusepoolest alaarenenud. Pigem on targad lapsed. Küll aga on suured käitumise probleemid, eelkõige patoloogiline sõnakuulmatus.
    Motiveerida millegagi 6,5-aasaseid lapsi mul ei õnnestu. Neil on olemas kõik mis vaja, ja muudkui nõuavad uusi asju juurde… Kui aga kompuutrid ära võtta (proovisin), siis on kisa taevani. Olen proovinud olla “karm ema”, aga paistab, et heaga ja hellusega saavutan rohkem. Ma ikka loodan, et lapsed “kasvavad välja” sellest raskest arenguetapist. Lapsed muud midagi ei tahagi teha, kui ainult kompuutrimaailmas elada ja omavahel mängida (tülitsemine käib samuti mängu juurde).
    Aga eesti keel mitte ei edene… Käisime paar kuud varem vene koolis ettevalmistus rühmas. Küsisin siis lastelt, kas õppisid ära kas-või ühe sõna vene keeles. Vastus oli “punane” ! Nüüd siis sain aru, et vaja hoopis eesti keelt õpetada… Kahju küll, et mu enda emakeelt lapsed tundma ei õpi… Kuid kõige suurem probleem on just käitumisega. Ja selles mõttes ma ei näe mingit valgust tunneli lõppus… Tahaks loota, et kool paneb kõik asjad paika, sest endal on mul mõistus otsas…

    Laura (laste ema)

Leave a Reply to Toivo Niiberg

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!