Miks õpetajad koolist lahkuvad?

31. aug. 2018 Evelin Salu õpetaja - 7 kommentaari

Õpetajate tööga rahuolu sõltub paljustki – kindlasti suhetest õpilaste ja lapsevanemate, kolleegide ja ülemustega. Meelehärmi tekitavad pingeline igapäevatöö, ebainimlikult suur töökoormus ja selle kõige juures kehv palk. Üha enam peletab õpetajaid õpilaste distsiplineerimatus.

Õpetajate seas toimuv (vananemine, ametist lahkumine ja noorte vähene huvi õpetajaameti vastu) on tinginud vajaduse uurida õpetajaametiga seotud probleeme senisest sügavamalt. See ongi peamine ajend, miks tänavu esimesel poolaastal korraldati kvalitatiivne uurimus, mille eesmärk oli selgitada välja endiste õpetajate arvamused õpetajate töölt lahkumise põhjustest ning motivatsiooni­teguritest õpetajaametisse naasmisel.

Valim hõlmas vähemalt kolmeaastase töökogemusega endisi õpetajaid, kelle tööleping tööandjaga oli lõpetatud nende enda soovil. Andmekogumise meetodina kasutati poolstruktureeritud intervjuusid. Seetõttu said endised õpetajad avaldada arvamust õpetaja­ameti kitsaskohtadest, õpetajate ametist lahkumise põhjuste kohta, motivatsiooniteguritest õpetajaametisse naasmisel ning teha ettepanekuid õpetajaid ettevalmistavatele kõrgkoolidele.

Näib, et maine sõltub ennekõike palgast

Peaaegu kõikide uuritavatega vesteldes tuli kõne alla õpetajaameti maine ja kuvand ühiskonnas. Tõdeti, et õpetaja­amet ei ole kuigi mainekas. Seda seostatakse eelkõige töötasuga, mis ei väärtusta õpetajaid kuigi kõrgelt: kui töötasu on madal, siis järelikult ei ole see amet ka kuigi väärtuslik. Arvatakse, et õpetajana töötavad eelkõige need, kellel ei ole kusagile mujale tööle minna.

Enamik uuritavaid oli kindel, et maine parandamise peamine võimalus on tõsta õpetajate töötasu.

Uuritavad avaldasid arvamust, et tänane koolisüsteem annab PISA testide tulemuste põhjal head haridust, kuid vajab siiski muutmist. Näiteks arvatakse, et paljud eakad õpetajad kasutavad ikka veel samu õpetamismetoodikaid, mida kasutati aastakümneid tagasi. Kui nendega saavutatakse häid õpitulemusi, siis muutusteks justkui põhjust ei ole.

Nii mõnigi töölt lahkunud õpetaja oleks soovinud regulaarselt kasutada teisi õpetamismetoodikaid, näiteks avastusõpet, projektõpet jm, kuid need ei pruugi vastata kooli juhtkonna poolt õpetajatele pandud ootustele, näiteks saavutada väga häid eksamitulemusi.

Ainekavad on mahukad ning ettenähtud ainetundidest jääb sel juhul kõrgete õpitulemuste saavutamiseks väheseks. Mõned uuritavad muretsesid, et mitmes koolis toimub õppetöö ikka veel küllaltki vananenud õpikeskkonnas, mis ei võimaldagi kaasaegseid õpetamisvõtteid kasutada.

Intervjueeritavad kritiseerisid ka hindamissüsteemi viiepallilist skaalat. Üks intervjueeritav nimetas seda porgandi mõõtmiseks, mis tuleks lõpetada. Samuti toodi välja, et 45-minutine koolitund on liiga lühike õpilastega sügavama kontakti ja efektiivse õppetöö tekkimiseks, eriti kui märkimisväärne osa kulub tunnis distsipliini saavutamisele.

Avaldati ka arvamust, et kell kaheksa algavates koolitundides on enamik õpilasi alles niivõrd unised ja õppetöö ei ole sellisel kellaajal veel kuigi efektiivne. Koolikorraldust võiks muuta ja koolitundide algusaega hilisemaks nihutada, aga kuna õpilaste igahommikune koolimajja jõudmine võib olla seotud vanemate tööpäeva algusega, võib sellise muutuse tegemine osutuda keeruliseks. Samuti oleks hilisemast koolipäeva algusest omakorda sõltuv näiteks huvihariduse koordineerimine.

Sport, pidev ja tõsine heitlus, isegi toksiline

Kuna õpilaste igapäevastest tegevustest on juba niikuinii suurem osa ajast seotud nutiseadmetega, ei peetud mõistlikuks ka niivõrd ulatuslikku nutiseadmete kasutamist koolitundides, eriti algklassides. Rõhutati, et algklassides peaks olema hoopis rohkem näiteks pillimängu, käsitööõpetust, kehalist arengut soodustavaid tegevusi jm.

Ühe murekohana toodi välja tasemerühmade vähesus. Mõnes koolis on küll tasemerühmad, kuid ainult üksikutes ainetes ning andekamatel õpilastel napib seetõttu aineõpetaja tähelepanu.

Uuritavad rõhutasid intervjuudes tööga rahulolu kui ühte olulist aspekti töökeskkonna juures. Tõdeti, et õpetajaamet on emotsionaalselt keeruline, kuna selles on palju ettearvamatust, samas ka inimeste rahulolematust. Õpetajatööd kirjeldati metafooridega „sport“, „toksiline“, „pidev võitlus“ ja „sõjas olemine“ ning leiti, et on palju kergemaid ja toredamaid võimalusi, kuidas ellu jääda.

Üks 38-aastane meessoost endine õpetaja kirjeldas oma õpetajaametit näiteks järgmiselt: „See on pooleldi sport. See 45 minutit on selline heitlus! Ma jäin füüsiliselt haigeks selle psühholoogilise ehk pideva sõjas olemise tõttu.“

Lisaks leiti, et õpetajatöö võtab väga palju energiat ning seetõttu ei pruugi olla sobilik pereinimesele. 28-aastane endine meesõpetaja ütles: „Koolis olin ma peaaegu iga tööpäeva lõpuks energiast täiesti tühi. Vallalise inimesena sain endale lubada, et olen õhtuks emotsionaalselt täiesti läbi, kuid pereinimesena enam mitte.“

Intervjuudes toodi välja ka seda, et õpetajatöö muudab keeruliseks ja pingeliseks asjaolu, et nii koolil kui lapsevanematel on õpetaja töö tulemustele väga kõrged ootused. Kui tulemused ei ole piisavalt head, siis süüdistatakse õpetajat, kes pole oma töökohustustega piisavalt hästi hakkama saanud.

Peale kõige muu sisaldab õpetajatöö palju bürokraatiat. Kõige nõuetekohane täitmine on aeganõudev. Endiste õpetajate arvates ei ole õpetaja töökoormuse arvestus koolis adekvaatne ega vasta tegelikule tööhulgale. Kontakttundide arv nädalas ei tohiks ületada 15–18.

Võitlevad ja kuidagi kannatavad

Endised õpetajad rõhutasid töökeskkonna kujunemisel ka töösuhete tähtsust. Rääkides suhetest õpilastega, leiti, et õpetajatöö on stressirohke osaliselt just põhikooli kolmandas astmes õpilaste vähese õpimotivatsiooni ning distsipliiniprobleemide tõttu. Viimase põhjusteks arvatakse olevat õpilaste suurenenud õigused ning käitumisraskustega õpilaste integreerimine tavaklassi.

Mitmed endised õpetajad kinnitasid, et nad mõistavad erivajadustega õpilaste tavakooli integreerimise vajadust, kuid nii palju HEV- ja käitumisraskustega õpilasi kui praegu ei ole kunagi varem nähtud. Nende jaoks tuleks luua palju rohkem mitmesuguseid väikeklasse. Enamiku uuritavate arvates jäi tugisüsteemide toetusest väheseks ning seda eelkõige inimeste nappuse tõttu. Rõhutati, et HEV- ja käitumisprobleemidega õpilaste integreerimisel tavaklassi tuleks koolidesse tööle võtta praegusest tunduvalt rohkem HEV-koordinaatoreid, koolipsühholooge, eripedagooge ja sotsiaalpedagooge. Tugisüsteemide liiga väikese osakaalu tõttu ei saagi nende mõju vastata ootustele, sest tugi­isikud ei jõua alati sinna, kuhu nad peaksid jõudma.

Aineõpetajad vajavad ka oma ainetundides sageli tugiõpetaja abi, kuid koolides on abiõpetajatest suur puudus. Kuna abiõpetajaid sageli ei jätku ja aineõpetajatel puudub üldjuhul eripedagoogiline väljaõpe, siis olukorra lahendamiseks praegu häid võimalusi ei olegi.

Märgiti, et suur osa õpetajaid „võitlevad ja kuidagi kannatavad“ või kasutavad hoopis ignoreerimistaktikat, sest ainetunnid peavad toimuma. Probleemiks peeti ka seda, et õpetajatel puuduvad võimalused end kaitsta. Oma töös on puututud kokku ka õpilaste vaimse vägivallaga. Eelkõige rõhutati õpilaste suurenenud karistamatuse tunnet ja üleolevat suhtumist, mis tekitab õpetajas äärmiselt ebameeldivaid emotsioone. Õpetajate suhtes puudub kohati igasugune respekt. Leiti, et õpetajatel võiksid olla praegusest suuremad õigused enda eest seista.

Kuigi uuritavad kinnitasid, et just käitumisraskustega õpilased muudavad õpetajaameti emotsionaalselt väga kurnavaks, märgiti samas, et lisaks õpilastele esineb märkimisväärset survet ka lastevanemate poolt. Õpetajad on kogenud lapsevanemate kahtlusi õpetaja valitud metoodikas ning oma lapse ebaedu põhjusi seletatakse ebakompetentsete õpetajatega. Näiteks kirjeldas üks alla 30-aastane õpetaja, et kui ta püüdis lastega teha vaikuseminuteid, hakkasid lapsevanemad foorumites arutama, et õpetaja ei peaks ainetunnis mediteerima.

Kuigi enamik uuritavaid tunnistas, et neil puudus oma isiklik ainekabinet ning klassiruumi tuli pidevalt jagada teiste õpetajatega, ei määranud see tööga rahuolu.

Päeval peost suhu, öösel teevad tööd

Kõik uuritavad tõid õpetajaameti märkimisväärse kitsaskohana välja ebaõiglaselt väikse töötasu, mis ei võimalda tunda rahulolu. Mitmes intervjuus kasutati õpetaja töötasust rääkides väljendit „peost suhu elamine“.

Nii mõnigi intervjueeritav oli sunnitud tõdema, et õpetaja palga eest ei saanud ta võimaldada endale elementaarseid hüvesid, näiteks meeldivaid kultuuriüritusi (kino-, teatri- ja kontserdikülastusi), hobidega tegelemist (reisimine), aga ka kvaliteetseid rõivaid ja jalanõusid. Õpetajate töötasu olevat koguni niivõrd madal, et õpetajana töötav inimene peab perekonna ülalpidamiseks tegema veel lisatööd: „Töötab üks ühele õppes, teeb seda missioonitundest. Õhtul teeb juba ka teist tööd, mille eest saab lisaraha. Öötöö on tõlkimine. Päeval on siis õpetaja ja öösel teeb tööd.“

Endiste õpetajate arvamusi töölt lahkumise põhjustest ja motivatsioonist õpetaja­ametisse naasmisel vahendab autor ka järgmises lehenumbris.

 


Palgatõus meid enam ei aita!

 

Peep Leppik.

Peep Leppik, PhD, pedagoog-metoodik:

Allakirjutanu on üle 25 aasta rääkinud õpetajate palgatõusu vajalikkusest Eestis. Ehkki vastuväited on olnud seinast seina – nt õpetaja ei tööta palga pärast või saab teistega võrreldes niigi kõrget palka (nõnda ütles üks Lõuna-Eesti maavanem). Kuid enam pole mõtet õpetajate palgatõusust rääkida, sest see ei muuda midagi. Kui, siis lahendab mõne hetkeprobleemi.

Homo sapiens’i võimas relv on mõtlemisaparaat. Küsigem, miks on järsult tekkinud õpetajate puudus näiteks Saksamaal (Euroopa majandusvedur!), Johann Herbarti kodumaal. Ometigi on seal kooliõpetaja palk 1,9 (Saksamaa) keskmisest palgast.

Peapõhjuseks on töötingimuste muutumine – koolis ei toimi enam looduspärane täiskasvanu ja lapse (alaealise) suhe, mis on olnud alati arendamise, kasvatamise ja õpetamise alus. Nn liberaal-demokraatlikus argielus on „targad“ tädid-onud nimetanud lapse täiskasvanuga võrdseks (isiksuseks) ja seda juba koolieelsest ajast. Selline magus-ilus „põhimõte“ on maailmas levinud välgukiirusel. Tekib küsimus, mis kuradi pärast laps enam koolis käib.

Inimeste hulgas kulgevad protsessid siiski aastakümnete jooksul. Vabakasvatus Rootsis toimib 1960-ndate algusest ja Ameerika nn avaliku kooli lõtvus on ka üle 40 aasta vana. Tänapäeva võimas infovahetus on protsesse vaid võimendanud.

Prof Jüri Allik kirjutas juba kümmekond aastat tagasi, et arukus (intelligentsus IQ) on inimkonnas languse teel. Suvine Eesti meedia vahendas seda ulatuslike uuringute alusel taas. Langus seitse standardpunkti põlvkonna (ligi 30 aastat) kohta on väga oluline. Nii on keskmine IQ pea võrdne meie kutseõppeasutuste õpilaste IQ-ga ca 35 aastat tagasi (mõõtsin seda siis ühes meie kutseõppeasutuses). Et rumal inimene tundub endale targana, siis me sel teemal enam ei arutlegi.

Ühiskonnas teevad otsuseid ikkagi inimesed. Uurisin sel suvel ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja leidsin seal seisukohti, mis on vastuolus lapse arengu-arendamise looduspäraste (või arengupsühholoogiliste) põhimõtetega. Lugeja ärgu arvaku, et Leppik on suvekuumuses lolliks läinud. Ei ole – on ju inimlik, et poliitikud, kõrged ametnikud ja tavainimesedki soovivad ilmale oma „innovaatilisi“ mõtteid tutvustada. Tuleb arvestada, et inimkonda väärtustab ikka tema oma kollektiivne vaimutöö – teadus. Õnneks on lapse areng väga põhjalikult läbi uuritud.

On täiesti selge, et arukas inimene (õpetaja peaks seda ju olema!) ei ole nõus töötama pikemalt „nõudmiste“ järgi, mis on vastuolus lausa loodusseadustega. Ja pole vahet, kas need „uued põhimõtted“ on kiidetud heaks ÜRO-s, Brüsselis või isegi meie riigikogus – rumalus jääb rumaluseks. Et on inimesi, kes sellistes oludes on valmis töötama, on ka normaalne – toimib ju normaaljaotuse kõver.


7 kommentaari teemale “Miks õpetajad koolist lahkuvad?”

  1. laine ütleb:

    Lp. Peep Leppiku ja teiste teadlaste ning kogemustega õppejõudude-õpetajate arvamisartiklid on kestvalt kulunud nagu hane selga vesi. Häbistav ja mõistmatu on kuulda 1. septembri kui tarkusepäeva puhul kõnelejate jutusabas, et ega nad ei saanud aru ega osanud matemaatikat, keemiat, bioloogiat, kokkuvõtlikult loodusteaduste aineid. Kindlasti on siin suur süü selles nii laiskusel kui ka õpetajate pingutuste kahanemisel. Kõik see laskub õpetajate autoriteed languse ja koolide asjatundmatule üldrahvalikele hinnangutele, õpetaja ja õpilaste staatuse muutumisele, kuidagi ei saa vaid aru, miks see nii on läinud ja minna lastud. Tabavalt arvas keegi, et on laskutud noorte inimeste töökuse ja võimekuse alahindamisele paremate tulemuste saavutamisel, nagu seda tehti NL ajal lihtsustatud bioloogia alase katastroofilise õpetuse rakendamisele. Geneetikat oli lausa keelatud õpetada gümnaasiumis. See aga oligi nö. uue inimese kasvatamise mõte vaid ideoloogilises ja humanitaarses vaimus.

  2. Allar Veelmaa ütleb:

    Tere!

    Miks õpetaja lahkub? Ma ei ütleks, et palk on nii kehv, et minnakse ära. Muidugi võiks parem olla. Aga …

    … kui õpetaja peab olema kuuletas klienditeenindaja, siis see ei lähe mitte;
    … kui õpetaja kohta vorbitakse alusetult kaebusi HTM-i (jättes kõik vahepealsed instantsid vahele), siis ka see ei lähe mitte;

    … kui õpetajalt nõutakse kümme nahka ja üheteistkümnenda peab ta lastevanemate jalgade ette laotama, et need saaksid seal oma jalgu pühkida, siis see ei lähe ka mitte.

    Nii lihtne see lugu ongi.

    • Evelin Salu ütleb:

      Tere.
      Kõik Allari nimetatud faktorid tulid endiste õpetajatega vesteldes ka välja. Palk ei ole tõesti enam peamine põhjus õpetajatöölt lahkumiseks.

  3. Endine õpetaja ütleb:

    Oma kogemusest võin öelda, et õpetajate üheks koolist lahkumise põhjuseks on ka ebapädeva koolijuhi “tubli” töö. Koolide etteotsa hakkab saabuma uus noorte põlvkond, kes koolijuhi kohale on kandideerinud ainult nt doktorantuuris vajalike ainepunktide saamiseks. Tegelikult ei huvita neid sugugi kooli käekäik ega maine. Aga olles juba juhikohal, tegeletakse omaenda isiku õigustamisega ja soositakse nö viisakalt öeldes “ülemusele pugemist”. Kes aga pugemisega ei tegele, vaid teevad kohusetundlikult oma tööd, need langevad süstemaatilise ülemusepoolse töökiusamise ohvriks ning on sunnitud töölt lahkuma. Seejuures hakkavad nende tunde andma erialase ettevslmistuseta inimesed. Niipalju siis õpetajate puudusest! Koolipidajad peaksid ikka põhjalikumalt uurima, keda nad oma kooli juhtima panevad. Uhked paberid ja nö haridus ei tähenda automaatselt haritust ja pädevust.

    • Peep Leppik ütleb:

      Täiesti õige, KOLLEEG!

      Koolist on kadumas PEDAGOOGIKA ja Eesti ühiskonnast pedagoogiline mõõde…
      Just RAHAGA soovitakse kõik probleemid lahendada -!?

      Kui ma omal ajal KEELDUSIN oma töös pedagoogilisi põhimõtteid MOODSATE vastu vahetamast, siis “viidi” minu netopalk 500 euroni (toona määras palga just direktor!). Napoleoni kompleksiga direktorile oli üllatusseks, et ka SEE ei mõjunud – minu teaduslik kraad ja õpetaja kvalifikatsioon ei lubanud TEADUSEST lahti öelda…

    • Evelin Salu ütleb:

      Lp.Endine Õpetaja.
      Kahjuks tuli ka Teie poolt kirjeldatud faktor töölt lahkunud õpetajate seas vägagi tugevalt esile. Kusjuures nn. “ebapädevaid noori koolidirektoreid” ei kritiseerinud sugugi mitte ainult endised õpetajad vanuses 50+, vaid ka 30-40 aastased. Rõhutati, et koolijuhil peaks olema kindlasti pedagoogiline haridus ja mitmeaastane reaalne õpetajatöö kogemus.

      • leelo ütleb:

        Artiklis on arutletud ja vastatud olulistele kooli ja õpetaja olukorra osas. Mida hakata peale lugupeetud Peep Leppiku olulisema seisukoha osas, on mitte enam kooli ja direktori, vaid riiklik ja hariduse juhtimise probleem. Juba mõnda aega täheldatud “uute põhimõtete” heakskiitmine riiklikul tasandil on viinud ühiskonna tõejärgsesse seisundisse ja normaaljaotuse kõvera toimimisele, kus keskmiselt ja vähemandekad (väldin sõna – rumalamad) on vallutanud juhtpositsioone alates riigikogust ja seejärel laiemalt, kogu ühiskonnas. See arvamus, et palk pole oluline on lausa kahjurlus ja nii madala staatusega inimestest ei pea lugu lapsevanemad, meedia ja lobistid laiemalt. Esialgu jätkub veel koolide rappimine.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!