Minu mõistus on otsas

31. aug. 2018 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 7 kommentaari

Maie Tuulik.

Aeg-ajalt loen Perekooli foorumis väikelaste ja teismeliste emade kirju, kus nad kirjeldavad oma lapsega tekkinud probleeme ja küsivad teistelt emadelt nõu. Hiljaaegu lugesin ühest emast, kes alustab oma päeva sooviga olla maailma kõige parem ema, aga õhtul laseb käed väsinult rüppe ja ohkab: „Minu mõistus on otsas!“

Tema loost sain teada, et ta on teoorias väga tugev. Ta teab, et võti nr 1 on jääda ise rahulikuks, olla lapse jaoks olemas ja lasta tal end välja elada nii, et laps tunneb end turvaliselt. Ema ise püüab olla hästi konkreetne ja edastada selget sõnumit mitte näägutades ja nämmutades, kuid peegeldades lapsele tema tundeid. Täpselt nii, nagu Gordoni perekoolis õpetatakse.

Ometi see ei mõju. Näiteks hommikusöögilauas tabab teda lapse pahameeletorm ja hüsteeriline kisa: „Mis möga see on!“ Laps ei taha smuutit, ta tahab kõiki asju eraldi. Ema usub, et tema kui täiskasvanu peab suutma lapse vingu lahti mõtestada ja seda taluda.

Selliseid „huvide põrkeid“ on päevas mitukümmend ning kõik see ving on nii igapäevane: valet värvi Crocsid, venna voodi on helikopter, mitte paat, laps tahab kanda ainult ninja-särki, toit ei maitse, magama ei taha minna, vesi teeb duši all haiget, mitte seda rätikut ta ei tahtnud! Jne, jne.

Ta hakkab hüsteeriliselt karjuma ja süüdistusi jagama. Ütlen talle pidevalt, et laps, arutame. Laps, ma ei saa sinust aru, kui sa karjud. Laps, emme on su sõber ja tahab sind aidata,“ kirjutab ema. Ta ise püüab küll kogu hingest, aga ikkagi peab väsinult tunnistama: „Minu mõistus on otsas.“

Ometi arvab ta, et me ei oska olla piisavalt rahulikud ja toetavad. Lapse käitumist seletab ta aga nii: „Osaliselt on see tingitud lapse isiksuse omadustest, osaliselt rahuldamata vajadustest, osaliselt on see täiesti normaalne arenguetapp.“

Turvaline ja nõudlik kasvatus

Tegelikult ei ole normaalne arengu­etapp selline. Lapsele peab olema tagatud küll turvaline ja toetav kasvatus, kuid sellega peab kaasas käima ka nõudlikkus, st nõudlik kasvatus. Olen aru saanud, et nn lapsekeskne kasvatus rõhutab vaid turvalisuse ja toetuse vajalikkust, mistõttu lapsevanemate teadmised nõudlikkuse vajalikkusest on olematud. Väikelaps peab teadma sõna „ei“ tähendust ja tundma tagajärgi, mis nõudmistele vastu hakkamisega kaasnevad. Ka siia võin tuua Perekooli näite.

Üks ema kurtis, et laps lööb teda. Teise ema õpetus oli järgmine: „Kui laps tahab lüüa, siis võta tal kõvasti käest kinni ja ütle: „Ei tohi!“ Kui proovib veel, siis mine lihtsalt lapse juurest ära, teise tuppa näiteks. Las nutab, aga peab õppima, et tegudel on tagajärjed. Kõige parem on olla konkreetne ja mitte korrutada lõpmatuseni. Samuti peab rutiin paigas olema – iga päev samal ajal magama ning korralik söök samadel kellaaegadel.“

Mõni päev hiljem rõõmustas kurtja: „Täna mõjus see päris hästi, kui tegin nii, nagu üks kägu soovitas. Esimene kord lõi, ütlesin ei tohi ja teine kord lõi, siis ütlesin veel kord ei tohi ja konkreetselt läksin üles teisele korrusele natukeseks ajaks, kuhu ta järgi ei saa. Oh, seda õnnetut nuttu ja hala. Aga tundub, et see oli piisav karistus. Rohkem ta ei löönud, kui tagasi tulin. Täna tekkis veel olukord, kui üritas lüüa ja uskumatu, ise pidurdas ennast poole tee peal. Nagu hakkas käega juba lööma, aga siis mõtles ringi ja hoopis patsutas sõbralikult. Lootus hakkab tagasi tulema. Tundub, et lapsega tuleb hoida vähe rangemat ja konkreetsemat joont, kui mulle endale võib olla meeldiks, aga see toimib.“

Soome lastepsühhiaater Keijo Tahkokallio analüüsis statsionaarses ravis viibivaid agressiivseid poisse ja leidis, et nad tulevad nendest peredest, kus vanemad on liiga head. Nendes peredes antakse lastele liiga palju vabadusi ja õigusi; lastel lubatakse peres domineerida ja juhtida; lapsed ei omanda eluks vajalikke oskusi (madalate ootustega kaasnevad halvad oskused); keegi ei nõua neilt reeglite täitmist.

Ka Michael Winterhoff väidab oma raamatus „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?“, et kui lapsed on psüühiliste funktsioonide arengus jäänud toppama väikelapse tasemele, siis on see vanemate süü, kes on kohelnud neid kui omasuguseid, mitte kui lapsi. See juhtub siis, kui jäetakse kõrvale nõudlikkus.

Nagu ühe tiivaga linnud

Ühe tiivaga linnud ei saa lennata. Sama juhtub lastega, kelle kasvatuses rõhutakse vaid turvalisusele ja toetusele, kuid kus puudub nõudlikkus. Juba 2001. aastal kirjutas psühholoog Laurence Steinberg, et tuleb lõpetada kasvatusstiilide edasine uurimine, sest toetava ja nõudliku kasvatusstiili eeliste kohta on juba nii palju tõendeid, et teadlased võiksid asuda uurima põletavamaid teemasid. Toetavat ja nõudlikku kasvatusstiili nimetatakse ka targaks kasvatuseks ning seda iseloomustab kaks mõõdet: nõudlikkus ja toetus.

Tegelikult on see teine nimetus autoriteedile tugineva kasvatuse jaoks. Tarka kasvatust ei tohi segi ajada autoritaarse kasvatusega, mis on küll nõudlik, aga mittetoetav. See erineb ka nn lapsekesksest kasvatusest, mis on küll toetav, aga mittenõudlik. Mõistagi erineb see ka hooletust kasvatusest ehk kasvatamatusest, mis on nii mittenõudlik kui ka mittetoetav ning mis loob eriti mürgise emotsionaalse kasvukliima.

Toetava ja nõudliku kasvatuse puhul ei kehti nõue kas üks või teine (st kas toetus või nõudlikkus). Kasvatus hõlmab samaaegselt mõlemat. Vanemate autoriteet tugineb armastusele, teadmistele ja elutarkusele, mitte võimule.

Viimase 40 aasta jooksul on hoolikalt planeeritud uuringutega ikka ja jälle tõestatud, et psühholoogiliselt tarkade vanemate lapsed saavutavad paremaid tulemusi kui teistsugustes peredes kasvavad lapsed. Benjamin Bloomi ja tema meeskonna intervjuud maailmatasemel sportlaste, kunstnike ja teadlastega näitasid ühemõtteliselt, et tippu jõudmisel on nõudlik ja toetav kodune kasvatus ülioluline. Pea ilma ühegi erandita olid selles uuringus osalenud nõudlikud vanemad oma lastele kõige imetlusväärsemaks ja mõjukamaks eeskujuks. On suur õnn just sellises perekonnas üles kasvada.

Mõnikord tuleb ka karistada

Karistuseks võib olla kõik, mida sellena tajutakse, nagu laitus, jahe suhtumine, rangus, millestki ilmajätmine jms.

Karistus väldib efektiivselt ebasoovitavat käitumist, väidavad traditsioonilise kasvatuse pooldajad. Karistust kui pidurdavat kasvatusvahendit kasutatakse siis, kui laps on pahatahtlik, ei täida nõudmisi, rikub tahtlikult käitumisnorme ja -reegleid ning keeldub oma eksimust tunnistamast. Karistuse eesmärk on edaspidiseid eksimusi ära hoida. Kogemata juhtunud eksimuse eest ei karistata, nagu ka siiralt ülestunnistatud ja kahetsetud teo eest.


7 kommentaari teemale “Minu mõistus on otsas”

  1. Rutt veski ütleb:

    Káisin eile autistlike laste koolitusel ja márkasin esimeses loos paar sarnasust.Esiteks kisa smuuti peale .Mògin.Aga nad armastavadki toiduaineid eraldi sùùa.Valu duśśi all andis márku ùlivalutumdlikkust nahast
    Ja veel kare rátik.

    .

    • Jaana ütleb:

      Ma tahtsin öelda sama. Kõik võib nii olla, aga näited ei olnud head. Igasugused veidrad smuutid ei ole tõepoolest midagi sellist, mida lapsed hea meelega sööksid, dušši vesi võib olla liiga kuum või külm, last topitakse voodisse liiga vara vms. Kõiki asju ei saa ainult autoriteediga lahendada, mõnel probleemil võivad olla füüsilised põhjused.

  2. Aasa ütleb:

    Olen artikli autoriga üldjoontes nõus. Kõige paremini mõjub teadlikult tegutsevatele türannidele loomuliku tagajärje printsiibi kasutamine.Meie tegudel on tagajärjed ja ka laps saab sellest aru, kui talle neid piltlikult näidatakse. Kes liiklusreegleid ei tunne, teeb avarii, inimsuhetega on sama lugu. Meil pole õigust kasvatada eluvõõrad inimesi, kes ei tea, et tegudele järgnevad tagajärjed. Nõudlikkus ja kindlad reeglid ei välista loomingulisust, hoolimist ja toetavat suhtumist seda nõudvates olukordades. Mitte kõik olukorrad ei nõua toetavat suhtumist. Täiskasvanu tänu oma kogemustele teab neid, laps aga õpib täiskasvanu abil neid alles tundma.

  3. Ennike ütleb:

    Üldiselt olen loo autoriga nõus, et lapsel peavad piirid olema ja ta peab teadma, mida tohib ja mida mitte. Milline on aktsepteeritav käitumine ja millises olukorras on vanemal kohustus oma laps korrale kutsuda. Samas pole ma üldse nõus, et karistusena võiks kasutada jahedat suhtumist…. Laps peab tundma armastust ja lähedust ka siis, kui ta ei ole osanud õigesti käituda.

  4. luule ütleb:

    Targa ja samas nõudliku koduse kasvatuse saanud lapsed on koolis edukamad, neil on ka vähem kasvatusvigu, mida õpetaja peab lahendama. Ülevoolavalt suure armastuse jagajad vanemad rikuvad samas lapsi ja ka armastusväärsust tuleb lapsel õppida ja kogeda mingil määral, et olla ka ise teistest hoolivam. Loomult oivikud ehk “primused” on harva esinev suur kingitus, need lapsed ei koge ka karistuse ohtu. Kogemuslikult oskan ütelda, et pika koolitöö vältel oli hüperaktiivseid allumatuid vast 4-5, keda mäletan. Viimased olid koolipingis uue sajandi algukümnel ja millegipärast eriti märgatavalt püsimatud. Tuligi nendele leida uutmoodi aga ikka põnevad võimalusi. Kui selliseid õpilasi nüüd on juba rohkesti, ei kujuta küll ette, kuidas tunnis töörahu ja tulemusi saavutada.

  5. Merle ütleb:

    Aitäh, Maie Tuulik! Olles õpetajana töötanud 18 aastat, jäin järjest rohkem hätta vanematega, kellele oli ja on raske selgitada kuidas kujuneb vastutustundlik inimene. Igal liigutusel ja teol on tagajärg ning seda tuleb ka lastele õpetada. Keerulisem on seda teha täiskasvanule, kes sellisest oskusest on mingil põhjusel ilma jäetud. Jah, olen nõus, et nõudlik kasvatus nõuab palju suuremat pingutust ning enesedistsipliini. Kogen seda igapäevaselt kahe väikese lapse emana. Tean ka tunnet, et mõistus on otsas. Kuid olles koolis näinud tagajärgi, kui 9- ja 10aastased vanematele “pähe istuvad”, siis julgen väita, et nõudliku ja teadliku kasvatuse viljad on palju maitsvamad.

  6. Eve ütleb:

    Arvan, et kasvatada saab ka sisetunde ja loogika järgi.
    Kui laps lööb vanemat, siis teise tuppa minnes võib juhtuda, et õpib valet asja, et kui talle keegi koolis/lasteaias hetkel ei meeldi või on liiga pealetükkiv, siis üks hoop ja ehk läheb teise tuppa?
    Mina automaatselt kui laps mind esimest korda lõi teesklesin haiget saamist järgmine kord lausa nuttu, ja see mõjus palju paremini, küll mitte 1 korraga aga 5*max Kui laps taipas, et käega löömine ja jalaga löömine ja mänguasjaga viskamine kõik teevad mulle haiget siis ta rohkem ei löönud pigem ehmatas ära, et ma haiget sain tuli kallistas, puhus peale vms.
    Praegu on poiss juba suur aga empaatiavõime on alles. Väga tore, lahke, sõbralik ja hooliv poiss, kes ei teeks kärbselegi liiga 😉
    Ülejäänud jutt tundub õige aga arvan siiski et ka vanemate käitumisel on kõige suurem roll, ei saa oodata viisakust lapsest kelle vanemad koristajale tere ei ütle. Abivalmidust lapsest kelle vanemad paluvad tal oma koolitöödega ise hakkama saada.
    Iseseisvust sellest lapsest kellele on kõik ette taha ära tehtud. Toa korrashoidmist käsu peale. Ka seda on vaja koos lapsega õppida ja harjutada ja pigem mänguliselt ning koos tunda rõõmu puhtuse üle vaid nii õpib ka laps ka seda ise hindama;)
    Nii et minu soovitus, mõelge lihtsalt mida te ise ühe või teise teoga edasi annate 😉

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!