aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Mis sul viga on, võta ennast kokku!

31. aug. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Helen Voogla. Autoportree „Ärevus“.

Euroopas tehtud uuringute järgi kannatab kuni neljandik lastest ja noorukitest mingit laadi vaimse tervise probleemi käes. Eesti kohta eraldi statistika puudub, kuid spetsialistide ja õpetajate hinnangul on õpilastel ärevus- ja käitumishäireid iga aastaga rohkem ning depressiooni märke esineb juba lasteaialastel. viimane aeg on hakata vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama.

 

Nõiaring, mis viis sügava depressiooni, ärevushäire, enesevigastamise ja suitsiidimõteteni

Tänavusel Paide arvamusfestivalil jagas oma lugu Helen Voogla (19), kellel sai depressioon alguse 13-aastaselt koolikiusamisest. „Kuuendas klassis muutus kiusamine juba väga hulluks, puudusin meeletult palju, rekord oli 300 tundi veerandis. Tundsin end nii halvasti, et ei suutnud hommikul voodist tõusta ja kooli minna. Valetasin, et olen haige. Ema töötas sel ajal välismaal ja teda polnud tihti kodus. Mida rohkem ma puudusin, seda rohkem mind kiusati ja seda halvemini koolis läks. Kuuenda klassi tunnistusel oli mul viis kahte ja 13 kolme.“

Heleni sõnul tekkis omamoodi nõiaring, mis viis lõpuks posttraumaatilise stressihäireni ning edasi sügava depressiooni, ärevushäire, enesevigastamise ning suitsiidimõteteni. „Rääkisin emale, et mind kiusatakse, aga ta ei võtnud seda tõsiselt. Tugispetsialiste koolis ei olnud ja õpetajad ei märganud midagi. Klassijuhataja, kellele ma oma muret kurtsin, arvas, et probleem on minus ja peaksin muutma iseennast. Püüdsin siis kiusajate kambale meele järele olla, üritasin samamoodi riides käia ja muutusin mõneks ajaks ise ka kiusajaks. Lootsin, et kui olen nendesarnane, jätavad nad mu rahule. Seda ei juhtunud ning ma isoleerisin end täielikult ega suhelnud koolis mitte kellegagi. Sisimas lootsin kogu aeg, et keegi märkaks, hooliks, tahaks aidata.“

Seitsmendasse klassi läks Helen uude kooli. Esialgu läks kõik ülesmäge, kuid pärast üht traumaatilist kogemust jäi ta jälle koolist puuduma. „Klassijuhataja ja kooli sotsiaalpedagoog tegid siis nimekirja kõigist mu tegemata töödest ja kirjutasid juurde nende esitamise tähtajad, seda oli meeletult palju,“ meenutab Helen. „Nagu eelmiseski koolis ähvardati, et kui ma koolis käima ei hakka ja asju ära ei tee, tuleb sotsiaaltöötaja ja toob mind sunniviisiliselt kooli. Individuaalprogrammi võimalust ei pakutud, minult nõuti kõike samamoodi nagu teistelt.“

Kaheksandas klassis oli Helen nii sügavas augus, et otsustas emale meili kirjutada ja oma olukorrast rääkida. „Kartsin, et võin teha midagi meeletut ja mõtlematut, sain aru, et vajan abi. Olen emal ainuke laps ega julgenud teda oma lapsest ilma jätta. Selleks ajaks olin ka psühhiaatri välja otsinud, kelle juurde minna. Alates hetkest, kui ema aru sai, mis minuga toimub, hakkas ta mind toetama, kuid süüdistab end praeguseni, et kohe midagi ette ei võtnud. Ilma temata poleks ma sellest olukorrast välja tulnud.“ Helen lisab, et oli siiski ka üks õpetaja, kes hoolis. „Kui inimeseõpetuse õpetaja mu probleemidest kuulis, tegi ta meile tunnis vaimse tervise testi, millele ma esmakordselt täiesti ausalt vastasin. Testi alla kirjutas õpetaja, et võin minna alati temaga rääkima ja et ta tahab mind aidata. Oli erakordselt hea tunne, et mul on keegi, kellega rääkida.“

Psühhiaatri määratud ravimid muutsid Heleni seisundi stabiilseks ning ta suutis 2015. aastal põhikooli lõpetada. „Kõige rohkem aitasidki mind ravimid ja muusika,“ ütleb Helen. „Lugesin palju ka muusikute elulugusid, kes sarnaseid asju läbi olid elanud. Teraapiast püüdsin pigem kõrvale hiilida, sest ma polnud veel juhtunu üle arutlemiseks valmis.“

Õpinguid jätkas Helen Inglismaal ühes kolledžis. Eestisse ei suutnud ta jääda, sest kooli vastu oli tekkinud tohutu tõrge. Seal sai ta süvendatult õppida teda huvitavaid aineid ja õpetajad olid väga toetavad.

Eelmisel suvel tuli Helen Eestisse tagasi ja otsis üles oma psühholoogi. „Tabletid aitasid depressiooni kontrolli alla saada, kuid probleemid olid endiselt lahti rääkimata. Ma ei osanud terve inimese elu elada ja aeg-ajalt tekkis tagasilööke. Teraapia aitas,“ räägib Helen. Praegu on temaga kõik hästi. Tal on meelepärane töö, lisaks tegutseb ta harrastusfotograafina. Suhted emaga on head. Eelmise aasta lõpus liitus Helen Eesti noorte vaimse tervise liikumisega ja käib gümnaasiumides noortega oma lugu jagamas. Kuna koolikiusamine on endiselt suur probleem, loodab ta, et tema kogemusest on teistele kasu.

Suhtumine „sul on katus pea kohal, toit laual, riided seljas, võta ennast kokku“ noorukit ei aita

Mõte luua noorte vaimset tervist toetav organisatsioon tekkis 2015. aastal. Kolm aastat tegutseti MTÜ Peaasjad juures, eelmise aasta lõpust ollakse iseseisev organisatsioon, kus on üle 50 liikme, räägib liikumise üks asutajaliige Martha Rattus (22). Kuna tema hinnangul ei ole noortel praegu piisavalt infot, kuhu oma muredega pöörduda ja kust abi saada, ongi liikumise eesmärk selle kohta teavet jagada. Oluline ettevõtmine on vaimse tervise loengud koolides. Neid peetakse koos Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja psühholoogia eriala tudengitega. Tulevikuunistus on pidada loenguid ka õpetajatele ja lapsevanematele ning jõuda vene keelt kõnelevate noorteni.

Ka Marthal endal diagnoositi kooliajal depressioon, millega kaasnes enesevigastamine. Probleemid said alguse neljandas klassis. „Püüdsin olla endiselt aktiivne ja tubli, õppisin hästi ning väljapoole see eriti ei paistnud. Ühel hetkel läks järjest raskemaks endaga toime tulla. Kui abi otsisin, öeldi, et mul on puberteet. Kohtasin ka sellist suhtumist, et noor inimene, katus pea kohal, toit laual, riided seljas, mis sul viga on, võta ennast kokku! Ema sai ilmselt aru, et midagi on valesti, aga ei osanud midagi ette võtta. Õpetajad ei märganud, mis minuga toimub, ja klassikaaslaste eest varjasin oma probleeme.

Selleks ajaks, kui tüdruk 15-aastaselt psühhiaatri juurde jõudis, olid probleemid kuhjunud. Ta hakkas võtma ravimeid ja käima teraapias. „Mingi aeg oli sellest kasu, siis jälle ei olnud,“ räägib Martha. „Kuna tahtsin väga kooli ära lõpetada, läksin 12. klassis haiglaravile. Haiglast tulles pakuti mulle talvest kevadeni individuaalset õppekava tingimusel, et pean käima iga päev koolis. See oli minu jaoks raske, kuid hädavajalik, sest distsiplineeris voodist tõusma ja kodust välja tulema.“

Martha sõnul olid talle keerulisel ajal kõige suuremaks toeks koolipsühholoog, samuti kooli meditsiiniõde ja klassijuhataja. „Tänu neile suutsin üldse gümnaasiumi lõpetada, sest lõpuks olin nii läbi põlenud, et plaanisin kooli pooleli jätta. Mul vedas, et koolis olid tugispetsialistid, paljudel nii hästi ei lähe.“ Ülikooliõpingud tuli Marthal siiski pooleli jätta, sest probleemid tulid tagasi ja ta põletas end uuesti läbi. Sügisel, pärast aastast teraapias käimist, läheb ta uuesti ülikooli.

Haiguse põhjuseid otsib Martha praeguseni. „Üks on ilmselt minu perfektsionism, mis viis enda piitsutamiseni. Kuulsin maast madalast, et olen tark ja andekas, pean kasutama oma andeid, ning üritasingi igal pool osaleda ja kõike täiuslikult teha. Samas oli mul kogu aeg tunne, et ma ei tee asju nii hästi, kui võiksin, ja et kõik teised saavad minust paremini hakkama.“ Martha on veendunud, et oma emotsioonide äratundmist, nendega toimetulemist, oskust abi küsida ja end ise aidata tuleb õpetada juba lasteaias. Koolis on sellega hilja alustada.

Alustagem sellest, et püüame leida oma lapse jaoks rohkem aega

Türi lasteaia tervishoiutöötaja Mariana Väärtnõu, kelle algatusel arvamusfestivalil depressiooni teemal vestlusring toimus, arvab samuti, et vaimse tervise märkamise ja hoidmisega tuleb alustada lasteaias. „Nii kurb, kui see pole, on ka lasteaiaealistel suur sotsiaalne surve, mõtleme kasvõi koolikatsetele. Olen juhtunud pealt kuulma, kuidas viieaastased tüdrukutirtsud omavahel arutavad, et nad on liiga paksud ja peavad dieeti pidama. Kahjuks on ka lapsevanemate hulgas palju depressiivsust, mis kandub lastele edasi, nii et ilmselt tuleb vaimse tervise probleeme lähiajal juurde.“

Praegu panustavad omavalitsused tema sõnul rohkem koolidesse tugi­spetsialistide leidmisele, ka Rajaleidja tegeleb pigem kooliealistega. „Oma suurde, rohkem kui 300 lapsega lasteaeda otsisime eripedagoogi poolteist aastat. Et lapsi ja muresid on palju, peaksid õpetajad oskama muutusi lapse käitumises märgata. Tihti on neil see soov ja oskus olemas, aga puudub julgus lapse muredest vanemaga rääkida. Või siis peljatakse, et ei olda pädev lapse vaimset tervist hindama. Mina arvan, et selleks, et kõrvalekaldeid vaimses tervises märgata, ei ole tarvis psühholoogiharidust. Iseasi, et sellega võtab õpetaja endale justkui moraalse vastutuse.“

Mariana Väärtnõu lisab, et kuigi lasteaed peaks olema kodust kasvatust toetav asutus, lükkavad lapsevanemad pahatihti kõik lapse arenguga seotu mugavalt õpetaja õlule. Lapsevanema vastutus on suur murekoht. „Spetsialistide põuda me aasta-paariga ei lahenda, küll aga võime alustada sellest, mida vanemad ise saavad lapse heaks kohe ära teha – leida tema jaoks rohkem aega. Ka vanavanemate roll peaks olema suurem. Aastaid tagasi olid vanaemad-vanaisad palju rohkem kaasatud, praegu on nad kas tööga hõivatud või siis suunduvad parema meelega soojamaareisile, kui tegelevad lapselapsega. Mida usalduslikumad suhted lapsel oma lähedastega on, seda vähem probleeme tekib.“

 


KÜSIMUS-VASTUS

Milliste muredega koolipsühholoog kokku puutub?

 

Kristel Päll, Viimsi kooli psühholoog:

Vaimse tervise häired on õpilaste hulgas üpris levinud. Kõige sagedasemad probleemid on väsimus ja stress, samuti enesevigastused, mida tuleb ette juba neljandas-viiendas klassis. Kurvameelsust ja lootusetusetunnet esineb ka algklassilastel, kellel see on enamasti seotud keeruliste peresuhetega. Teismelistel lisandub sellele ennastkahjustav käitumine. Kuna murdeeale on provotseeriv ja vastuoluline käitumine omane, tuleb lapsega tihedalt suhelda ja välja selgitada, mis selle taga on. Põhjuseni võib olla üsna keeruline jõuda.

Kui õpilase käitumine muutub ning ta ei tule enam õppimise ja kooliskäimisega toime, on kooli kohus määrata tugimeetmed ning vajadusel vähendada õppemahtu, et teda järele aidata. Depressiooni kahtluse korral olen saatnud õpilase psühhiaatri juurde, kes paneb diagnoosi ja määrab ravi. Kindlasti tuleb kaasata pere. Depressiooni ravi peab olema süsteemne.

Kui õpilane arvab, et tuleb oma asjadega ise toime ega vaja lisatuge, võib abisaamine võtta kaua aega. Raskeks võib osutuda ka koostöö perega. Kuigi koolis näeme, et lapsel on tõsine probleem või haigus, ei pruugi vanemad seda mõista, vaid usuvad, et lapse probleemid on tingitud laiskusest või puberteedist. Lapse eest vastutab lapsevanem ning kui lapsel jääb vajalik ravi saamata ja pere elukorralduses midagi ei muutu, me head tulemust ei saavuta.

Tihti märkab lapse probleemi esimesena õpetaja. On õpetajaid, kes pöörduvad koolipsühholoogi poole esimeste kahtluste korral. On aga ka neid, kellel on raske mõista, et depressioon on haigus, mille puhul piltlikult öeldes saab lapse ämber ühel päeval täis ning ta ei ole võimeline infot vastu võtma ega tunnis kaasa töötama. Õpetajate teadlikkust on vaja kindlasti tõsta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!