Alustame algusest. Kuidas anda teadusharidust lasteaias?

Foto: Arno Mikkor / Energia Avastuskeskus

Ehkki teadusharidus ja lasteaed võivad tunduda üksteisest kaugel, ei ole see siiski nii. Avastamislust ja uudishimu on lastest lahutamatud, seega on neid eeldusi hea kasutada, et õpetada lastele loodusteaduslikku uurimismeetodit juba pisikesest peale, seejuures suunates nende uudishimu turvaliselt ja konstruktiivselt.

Seda kõike tehakse lasteaedades pidevalt ja ka loodusteaduslikku meetodit kasutatakse tegevuses sageli intuitiivselt. Sellegipoolest – lasteaias on võimalik õppetööd teha veelgi süsteemsemalt, tutvustada lastele teaduslikku meetodit juba varakult ja selle kaudu vormida nende mõtlemist süsteemsemaks.

Loodusteadusliku meetodi rakendamise esimene samm lasteaias võiks olla näiteks ilmastikunähtuste ja looduse muutumise või lindude ja putukate vaatlemine. Nii saavad lapsed hõlpsalt koguda infot protsessi otseselt sekkumata. Eksperimendid seevastu vajavad rohkem ettevalmistust.

Toome näite, kuidas teha lasteaias lihtsat ilmavaatlust loodusteadusliku uurimuse põhimõtteid järgides.

Lasteaias püstitatakse uurimisküsimus. Õpetaja aitab lastel saada teema kohta taustinfot. Sellele toetudes püstitatakse oletus (ehk hüpotees), näiteks: „Oktoobris on päikeselisi päevi vähem kui vihmaseid.“ Lepitakse kokku uurimismeetodites ja nende rakendamises. Iga laps saab endale ülesande iga päev kindlal ajal ilma vaadelda: kas puhub tuul, paistab päike või sajab vihma? Suuremad lapsed mõõdavad ka temperatuuri ja fikseerivad tulemused vaatluskaartidele.

Lapsevanem saab kodus lapsele abiks olla termomeetrinäidu lugemisel ja kirjapanekul. Ilmastikunähtusi võib märkida varem kokkulepitud sümbolite kasutamisega (päike, pilv, lumehelves, vihmapiisk jne). Nii saab tööd teha ka väiksematega. Perega koostöös andmete kogumine võimaldab kaasata vanemat ja aidata tal panustada lapse haridusteesse enam kui vaid kostüümi meisterdamisel jõuluetenduse tarbeks.

Andmete analüüsi ja järelduse tegemiseks võtavad lapsed vaatluskaardid lasteaeda kaasa. Seal saab teha vestlusringi, kus kasvataja juhtimisel rakendatakse eakohaseid kvantitatiivseid analüüsimeetodeid – näiteks loendatakse ja võrreldakse tulemusi. Neile toetudes saab kindlaks teha, kas algne oletus pidas paika või mitte.

Oma töö tutvustamine teistele annab lapsele võimaluse tunda uhkust saavutatu üle, teisalt aga loob see soodsa pinnase aruteluks nii omavahel kui ka lähedastega. See omakorda võimaldab saadud teadmisi süvendada ja kinnistada. Eakohane oleks rühma ühistööna teha uurimistöö tulemustest näiteks pilt või kollaaž.

Selles õppeprotsessis on seega kombineeritud nii uurimisõpe kui ka rühmatöö, osaletud väikestviisi seminaris ning rakendatud teaduslikku meetodit. Teemade valik, mida sel viisil uurida, on nii lai, kui fantaasia lubab. Võib uurida lasteaiarühma kui pisikest ühiskonda või populatsiooni – näiteks kui palju lapsi on iga päev rühmas kohal ja kas sellel on seos haiguspuhangutega. Taolise uurimuse käigus on hea õpetada lastele hügieeni ja tervisekäitumist. Miks mitte uurida ka muutusi looduses, lugedes kevadel puhkenud lilleõisi või sügisel kolletunud lehti, või sammuda läbi matemaatika, mõõtes mänguväljaku suurust.

Andmeid võib koguda ka eksperimentide kaudu ning neidki on lasteaiale sobivaid palju – maitsete tundmine kinnipigistatud ninaga, munakoore lahustamine äädika abil, ainete happelisuse ja aluselisuse uurimine punase kapsa mahla abil, õhupallide ja eri materjalidega tehtavad staatilise elektri katsed. Lasteaedadele loodud loodusteaduslikke katseid leiab näiteks Huvitava Bioloogia veebilehelt (www.­huvitavbioloogia.ee/projektid/).

Nii mõnegi põneva teema puhul tasub külastada muuseume, loodus- ja teaduskeskusi, kust saab nii inspiratsiooni uurimuse läbiviimiseks kui ka juhendaja toel uurida mõnda eset, lindu-looma-taime või teha katse.

Kõigile huvilistele, kes tahavad loodusteadusliku meetodi kohta mälu värskendada, soovitame öökapilugemiseks I. Peili ja K. Tarkpea „Füüsikalise looduskäsitluse aluseid“, mis on vabalt kättesaadav lehel opik.fyysika.ee.