Arvamus näitlejast ja näitleja arvamus

Liepāja teatri kunstiline juht Herberts Laukšteins.

Läti kõrgem näitlejakoolitus seisab dilemma ees: kas koolitada tulevasi näitlejaid Riias või ka mujal, näiteks Liepājas?

Liepāja teatri kunstiline juht Herberts Laukšteins on öelnud: „Liepāja teatrile tuleb uusi näitlejaid koolitada Liepājas või välismaal, aga mitte mingil juhul Riias.“

Lätis on kõrgharidusega näitlejaid koolitatud just Riias – nõukaajal esialgu Läti NSV teatriinstituudis (1948–1951), seejärel Läti NSV riikliku konservatooriumi teatriteaduskonnas. Taasiseseisvumisel läks kõrgharidusega näitlejate koolitamine üle Läti kultuuriakadeemiasse.

Kummatigi juhtus 2005. aastal midagi tavatut: Liepāja teater otsustas Liepāja linnavalitsuse toetusel, et noori näitlejaid enam Riias, st Läti kultuuriakadeemias, ei koolitata, alma mater’iks valiti hoopiski Klaipeda ülikool. 2006. aastal valiti välja 19 näitlejaks pürgijat, kellest kaheksa olid pärit Kuramaalt. Klaipeda ülikooli valima ajendas kindlasti asjaolu, et toonane Liepāja teatri kunstiline juht ja ka nn Klaipeda kursuse juhendaja Rolandas Atkočiūnas oli Leedust. Lisaks asub Klaipeda Liepājale kaks korda lähemal kui Riia. Nn Klaipeda kursusele vastu võetud tudengid sõlmisid lepingu, mille kohaselt kohustusid pärast õpingute lõppu töötama viis aastat Liepāja teatris.

Liepāja teatri näitleja Laura Jeruma (lõpetas Klaipeda ülikooli näitlejana 2010) sõnadest kumab aga traagikat: „Meile õpetati, et teater ongi elu mõte, et midagi muud ei olegi. Teatris tööd alustades mõistsin, et teater pole sugugi elu mõte. Kui minuga midagi juhtuks, ei jääks keegi halama, minu asemele tuleb lihtsalt teine, kõik jätkub. Peab oskama elu ja teatrit üksteisest lahus hoida. Elu ei lõpe teatriga.“

Teater kui ansambel

Lätis on kõlanud etteheited, et riigis toodetakse noori näitlejaid üle, ent teatrirahvas peab seda müüdiks, väites, et alates 1996. kuni 2017. aasta kevadeni on Läti kultuuriakadeemiast diplomi saanud 192 kõrgharidusega näitlejat ning ainult 22 ei tööta õpitud erialal. Liepāja teatri Klaipeda kursuse diplomietendus oli „Kooliekskursioon“ (läti kirjandusklassiku Jānis Poruksi lapsepõlvemälestuste põhjal kirjutatud jutu „Lahing Knipska all“ mugandus).

Liepāja teatri kunstilise juhi Herberts Laukšteinsi sõnul tuleb täisväärtusliku teatritrupi alalhoidmiseks seda uuendada vähemalt iga kümne aasta järel. Parim lahendus oleks, kui olemasoleva trupiga liituks terve kursus – see oleks justkui uus teater. Nõnda saaks teater endale ansambli, ühise energia ja väega maksimalistid.

Laukšteins: „Teatritrupi kokkupanekul tuleb lähtuda pragmatismist, šamanismist ja psühhoanalüüsist. Ideaalne teater sünnib nelja kooliaasta jooksul, kui pedagoogid loovad noortest noornäitlejate ansambli. Nende noorte väärtus seisnebki selles, et nad on ansambel.“

Laukšteinsi nimetatud kümneaastase perioodi lõpu terendamine tähendaski Liepāja teatrile, et uute näitlejate koolitamist ei saanud enam edasi lükata. Klaipeda kursuse lõpetanutest olid tasapisi saanud kolmekümneaastased, Klaipeda ülikooli näitlejakoolitust ei olnud enam võimalik korrata – ühe Liepāja teatri näitlejakursuse juba välja koolitanud teatripedagoogid Velta Žigure-Anužiene ja Vytautas Anužis olid Klaipeda ülikoolist lahkunud.

Herbert Laukšteins on põhjendanud, miks ta sõdib kõigest väest vastu, kui kõne all on Liepāja teatri uute näitlejate koolitamine Riias – Läti elu on räigelt Riia poole kaldu. Maakohtadest ja väikelinnadest pärit noored suunduvad Riiga ning teevad kõik, et seal juurduda. Neil pole Riiast lahkumiseks mingit motivatsiooni. Liepāja teatri Klaipeda kursuse lõpetanutest on 15 näitlejat jäänud Liepāja teatrisse püsima, Liepājast on saanud nende kodulinn – siin on loodud pered, rajatud kodud.

Kui 2017. aastal võeti Läti kultuuriakadeemias vastu nn Valmiera teatri kursus, mille juhendaja on Valmiera teatri kunstiline juht Indra Roga, võis juba tõdeda, et Liepāja teater oma Klaipeda kursuse kogemusega polnud jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes – Valmiera teatri tegevjuht Evita Ašeradena rõhutas, et Valmiera teater ja linnavalitsus on valmis uuele kursusele kokku panema pikaajalise programmi, et noored näitlejad võiksid end näha mitte üksnes Valmiera teatri näitlejatena, vaid ka Valmiera elanikena, lisades, et nelja aasta pärast, kui kursus on Läti kultuuriakadeemia lõpetanud, on Valmieraski juba teistmoodi elu.

Liepāja teatri kunstilise juhi Herberts Lauksteinši sõnul peaks Liepāja teater uusi näitlejaid koolitama 8–9 aasta pärast. Praegu õpetatakse näitlejaid Liepāja ülikooli humanitaar- ja kunstiteaduste teaduskonnas eraldi õppetooli loomata. Liepāja ülikooli humanitaar- ja kunstiteaduste teaduskonna dekaan Zane Gūtmane selgitas Õpetajate Lehele, et näitekunsti õppekava loomisel ei peetud silmas, et hakatakse konkureerima Läti kultuuriakadeemiaga. Senine eesmärk on valmistada ette näitlejaid ainult Liepāja teatri jaoks. Pärast käesolevat lendu tuleb piisavalt pikk paus.

Kahes kõrgkoolis

2018. aastal võeti Läti kultuuriakadeemias vastu nn Riia Uue Teatri näitlejakursus, kursuse juhendaja on Alvis Hermanis. Koos temaga hakkavad tulevasi Riia Uue Teatri näitlejaid koolitama sama teatri näitlejad. Alvis Hermanis ütleb oma näitlejakoolituse põhimõtete kohta: „Meil on praktiline kogemus. Me ei ole dotsendid ega professorid, me ei kuulu akadeemilisse maffiasse. Oleme praktikud ja meistrid. See ongi meie kogemus. Ma pole aru saanud, miks on Lätis näitlejakoolitusega nii tihti tegelenud inimesed, kes pole ise ealeski laval mänginud. Kõik ained, mis ei puuduta näitlejameisterlikkust, usaldame esimesel aastal kultuuriakadeemia õppekava ja meetodi hooleks. Nii selgub, mis on midagi väärt.“

Aastatel 2017 ja 2018 võeti seega näitlejaks õppida soovijad vastu nii Liepājas kui ka Riias, seda aastase vahega. Mõlema kursuse juhendajad – Herberts Laukšteins ja Alvis Hermanis – on alustanud tudengitest tulevaste näitlejate vormimist.

Liepāja teatri kunstiline juht Herberts Laukšteins ütleb, et meie aeg mõjutab väga kummaliselt noori. Kas või koolides toimuv – see, et teismelistele lubatakse kõike. Näitlejakoolitusel satuvad nad sellise tausta ja elukogemusega hoopis teistsugusesse keskkonda. „Kui koolis on neil oma arvamus, siis meil ei saa neil olla mitte mingisugust arvamust, sest see oleks diletantlik. Nad alles omandavad elukutset, ning kuni nad pole näitlejakutset omandanud, ei tohi neil olla mingisugust oma arvamust! Üheksakümnendate aastate alguse noorte ja praeguste vahel on suur erinevus. Just sellepärast, et koolid on muutunud. Meie noored on vähe lugenud. Kultuuritase on väga madal.“

Herberts Laukšteins räägib veel, et näitleja instrument on tema keha, ent üldhariduskoolidest saadav kehaline ettevalmistus on alla igasugust arvestust. „Meile tullakse äbarikena ning need äbarikud kehad tuleb meil muuta hea kõnnakuga, rühikateks,“ nendib ta.

Riia näitlejakursuse juhendaja Alvis Hermanis räägib, et 2018. aastal vastu võetud noored on kõik sündinud 1999. või 2000. aastal ja neid ühendab tõik, et neil puudub igasugune side 20. sajandiga. Tegemist on pelgalt abstraktse minevikuga, ei midagi rohkemat. „Sestap on nad meie teatri tuumiku jaoks nagu tulnukad teiselt planeedilt. Mõistsin, et tegemist on esimese internetimaailmas üles kasvanud põlvkonnaga. Ükskõik, missugustele küsimustele vastamiseks piisab neil ainult paar korda nupule vajutada. Muidugi on noortel ääretult avar maailmapilt, kuid mul tekkisid põhjendatud kahtlused, kuivõrd suudetakse tabada sügavamaid vastastikuseid seoseid. Võib-olla pole tarvis seda nõuda, nad on liiga noored.“

„Selle kohta, kas näitleja peab olema tark või mitte, on mitmeid teooriaid,“ selgitab ta. „Praktikastki jagub nii poolt- kui ka vastunäiteid, mis teooriaid kinnitavad ja ümber lükkavad. Kõige kuulsam näide on Tarkovski esinäitleja, kelle kohta Tarkovski ütles ise, et too olevat loll nagu saabas. Ma ei ütle, kes. Samas oli ta Tarkovski filmide intellektuaalne tunnusnägu. Ning vastupidine näide – näitleja loeb iga päev raamatu läbi, ent laval ei tõuse sest talle mingit kasu.“