Jah, härra professor!

14. sept. 2018 Mait Klaassen Eesti maaülikooli rektor - 1 Kommentaar

Mait Klaassen.

Õpetamine on olnud läbi aegade üks püsivamaid asju. Targem ja kogenum annab edasi oma teadmised ning vähem kogenu püüab tarkusi kõrva taha panna. Järgneb teadmiste kontroll ja kui kõrva taha talletatu on piisav, võib protsessi pidada õnnestunuks.

Aja jooksul on haridustee eri etappidel muutunud üksnes ihunuhtluse määr. Kui hallidel aegadel kasutati õppimise juures „toetavate vahenditena“ tutistamist, joonlauda või lausa kaardikeppi, siis tänapäeval julgeb suurem osa õpetajaid taolistest kasvatusmeetoditest kriminaalkaristust kartes vaevalt mõeldagi. Kuid küsimusele, kas olete tajunud koolis füüsilist vägivalda, vastas vähemalt ühe kutsehariduskeskuse küsitletutest hiljuti osa, et on küll.

Kes nii vastasid, olid paraku… õpetajad. Kas selline on uus reaalsus? Nii, nagu uus reaalsus on see, et tänase kirjatüki pealkiri ei kõla enam piisavalt korrektselt. Üha enam on meil naissoost professoreid, seega kõlaks „Jah, proua professor!“ ehk õigeminigi. Kas on üldse õige professori soole tähelepanu pöörata?

Õpetamine muutub

Õpetamine ja õppimine on saabumas uude ajajärku: õppijaks on ikkagi õpilane või üliõpilane, kuid õpetaja on üha rohkem üksnes suunaja ja järjepidaja ning õppuri arengu jälgija. Kui aastaid tagasi oli põhiline töövorm loeng või praktikum, siis nüüd liigub õppimine üha enam iseseisva ja rühmatöö suunas.

Kui juba praegu moodustab iseseisev töö kuni 50% ainepunkti tundide mahust, siis uuringute põhjal on tendents, et nn kontakttundide maht langeb tulevikus 5–10%-ni. Paljudel erialadel on see võimalik, kuid loodan südamest, et vähemasti tulevaste arstide ja loomaarstide puhul see number nii madalale ei lange. Kes meist tahaks lasta end opereerida arstil, kes nägi stuudiumi ajal õppejõudu kõigest mõnel korral ning ülejäänud aja püüdis töövõtteid lihvida omal käel õpiku abil?

Kontakttundide arvu langusega peame tulevikus siiski arvestama. See tähendab muutusi ülikoolide ja teadusasutuste tööjaotuses. Üha enam muutub oluliseks vastava valdkonna kõrgel tasemel teadustöö, et tagada õppejõudude valmisolek sekkuda õppimisprotsessi suvalisel ajal, kui üliõpilasel tekib küsimusi, millele ta ise vastust ei leia.

See omakorda tähendab, et meie õppehooned on projekteeritud lähtuvalt väga vanast ideoloogiast ega arvesta uute nõudmistega. Üksnes viimasel kümnendil loodud uued või rekonstrueeritud õppehooned vastavad enam-vähem nüüdisaegsetele nõudmistele, seal on rühmatööks ja individuaalõppeks sobivaid ruume.

Võime iseseisvalt töötada

Kui alustame uue lähenemisega alles ülikoolis, oleme jäänud hiljaks. Rõõm on näha, et meie üldhariduskoolides juba kasutatakse ohtralt iseseisvat ja rühmatööd, uurimisprojekte ja muid võtteid kaasaegse pedagoogika arsenalist. Iseseisva õppimisoskuseta ülikoolis enam naljalt hakkama ei saa.

On ka teine probleem, mis ei pruugi kõrvaltvaatajale tunduda oluline. Hindamine. Noorele võib tulla kergemat sorti šokina, et tema teadmiste taset ei hinnata enam kuidagi kujundavalt, vaid skaalal: tead – ei tea. Oleme näinud, et halb hinne võib mõjuda külma dušina. Isegi gümnaasiumi medaliga lõpetanuid on langenud ülikoolist välja, sest hindamine ja nõudmised ei arvesta enam varasemaid teeneid ja väljakujunenud mustreid.

Midagi pole teha, me kõik ootame, et ülikoolilõpetajad oleksid ennekõike väga hästi haritud spetsialistid, kelle juurde julgetakse minna arstile, kelle projekteeritud ja ehitatud majas on hea elada või kelle antud juhiste järgi tegutsedes saavad asjad korda. See on karm maailm, ent kõrge kvaliteedi tagamiseks teisiti ei saa.

See aga ei tähenda, et õpetamine ja õppimine ülikoolis ei pea muutuma. Peab, kuid tulevik toob meile hoopis teistsuguse lähenemise, kus õppejõud on esmajoones teadlane ja selle kõrval õpetaja. Nn puhast professorit, kes astub kateedrisse ja arvab, et tema ongi auditooriumis jumal, me tulevikus ülikoolis ilmselt enam ei näe. Küll aga ootavad kõik ülikoolid avasüli teadlasi ja professoreid, keda üliõpilased peavad oma iidoliks. Kelle juures tahetakse õppida ja kelle veidrused antakse neile andeks. Ehk olen ma pikast elukogemusest hoolimata lootusetu romantik, aga tahan, et just selliste õppejõududega ülikoolis õpiksid meie lapsed täna ja tulevikus.

Rasked valikud

Selliseid õppejõude-teadlasi on meil ka praegu, kuid tahame, et neid oleks veelgi rohkem. Siin aga tuleb vastu raha, mida nende parimate ülikoolis hoidmiseks lihtsalt pole. Ma ei ütle, et peaksime tingimata leidma uued inimesed, vaid tõden, et ka kõige entusiastlikumal õppejõul kaob pikapeale hoog, huvi ja säde silmist, kui ta palgapäeval näeb oma kontol summat, mis on väiksem tavakooli õpetaja palgast. Hoog raugeb varsti ja pilk hakkab otsima paremaid kohti.

Lahendusi on mitu. Vähendada õpetatavaid erialasid ehk kahandada ka õppejõudude ja teadlaste arvu, koondada lähedase baasiga erialade õpingud ühte kohta või lõpetada mõne valdkonna õpetamine üldse. Need lahendused aga paraku üksnes vähendavad kõrghariduse kättesaadavust, meie noorte, ja pikemas vaates kogu riigi konkurentsivõimet.

Enamgi veel. Pikka aega ette valmistatud teadlaste ja õppejõudude mujale siirdumine (sektorist välja) viib ära ka kompetentsuse ning varem või hiljem jõuab kätte aeg, mil otsuseid hakatakse langetama ebakompetentsuse tasemelt. Nii jõuamegi tõejärgsesse ühiskonda, kus argumendiks on arvamus, mitte teadmine.

Lähiaastatel me teatud valdkondade vähendamisest ilmselt ei pääse. Aga tehkem seda nii, et parimad õppurid ja õppejõud jääksid, mitte ei läheks! See tähendab aga kindlasti märkimisväärseid muutusi ülikoolides, eelkõige õpetamise-õppimise enda paradigmas.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Jah, härra professor!”

  1. Küllike Adamson ütleb:

    Jah, olen nõus, et ametitel ja tiitlitel ei ole sugu. Nii nagu ka teadmistel, oskustel ja hoiakutel. Ning inimmaailmas on teadmiste, oskuste ja hoiakute kandjaks-edasiandjaks inimene oma füsioloogiliste omadustega.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!