aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Keelekaste: Mõteldes semikoolonist

7. sept. 2018 Priit Põhjala - 1 Kommentaar

Priit Põhjala.

Semikoolon. Komast tugevam ja punktist nõrgem eraldaja, midagi koma ja punkti vahepealset – või siis korraga mõlemat, nii väljanägemiselt kui ka ülesandeilt. Alternatiivne nimetuski tal ju vastav, punktkoma.

Aga kuhu komast kandvamat pausi vaja on, kuid kus punkt lahutaks ja lõpetaks ehk liiga resoluutselt, ei ole lihtne ära tabada. Semikoolon on finess, et ühendada kokku kõlavaid lauseid, jättes neile siiski piisavalt iseseisvust; et luua delikaatseid seoseid ja rafineeritud järgnevusi, subtiilseid üleminekuid, tasakaalu ja pinget; et tuua kristalset läbipaistvust kirjakohtadesse, kus komadel on täita juba muu funktsioon, või sobivat rütmi ja sujuvust paigusse, kus punkte juba ülearu ja tekst seetõttu liiga hakitud, stakaatolik.

Kõigest sellest tingitult peaks semikooloni kasutus olema hillitsetud ja hästi läbi mõeldud, ent ometi pruugitakse seda sageli liiga kergemeelselt ja pillavalt. Kord avastatud, paneb semikoolon seni pelgliku kirjutaja endast kergesti joobuma. Elegant ja intelligent, tekitab ta oma kasutajas ettekujutuse, et too on tekstiloome peensusi valdav erudiit – meeldiv tunne, mida tahaks kogeda veel ja veel, umbes nagu alkoholijoobega kaasnevat sära ja vaimukust.

Kuid mõistagi annab liialdamine, olgu šerri või semikoolonitega, kergesti äraspidise efekti. See on just nagu võõrsõnade või ekstsentriliste pintsakutega, mille ohter pruukimine ei ole tingimatu märk õpetlaslikkusest, vaid võib sama hästi osutada lapsikusele, edevusele, maitselagedusele. Niisiis kainust, kasinust ja järelemõtlikkust kirjavahemärkide leti taga! Et ei peaks lõpetama nagu üks kuulus 20. sajandi kirjanik, kelle viimased sõnad olevat olnud etteheide iseendale: „Ma pidanuksin kasutama vähem semikooloneid …“

Inimestel, kelle töölaual seisavad teiste tekstid, lasub teistmoodi vastutus. Paljud inglise ilukirjandusteosed lausa kirendavad semikooloneist, niisamuti prantsuse omad, ja tõlkijail-toimetajail ei ole alati lihtne otsustada, kas tegu on pelgalt lähtekeele interpunktsiooni eripäraga, mis oleks kohane sadamkeeles millegi sobivamaga asendada, või osaga autori isikustiilist, mida peaks alal hoidma.

Keeleteadlane Krista Kerge kirjutab oma pilguheidus tõlgete keelele (Sirp, 15. detsember 2017): „Jätan kõrvale küsimuse, kas autori lauseid võib tõlkes poolitada – vähemalt võiks seda võimalust autori ja teiste samakeelsete kirjanike stiili kõrvutades praegusest tihemini kaaluda. Inglise keele semikoolonirikkad segaliitlaused on isegi paraja pikkuse juures väärt poolitamist. Kindlasti ei maksaks inglise semikooloneid eestikeelsesse ilukirjandusse üle kanda.“

Olgugi et semikooloni asendamine punkti või koma, vahel millegi kolmandagagi on tõlkides ja toimetades mõnikord kaalumist väärt, tekitab minus kõhedust sellest lõigust kõlama jääda võiv inglise semikoolonite süsteemse kõrvaldamise soovitus tõlkepraktikates. Ka inglise ilukirjanduses – iseäranis ilukirjanduses! – ei ole semikoolonite kasinus või ohtrus tingimata üksnes keele-, vaid võib olla vägagi autorispetsiifiline nähtus.

Nõnda on Hemingway romaanis „Hüvasti, relvad“ kõvasti vähem semikooloneid kui Carrolli raamatus „Alice Imedemaal“, kus on omakorda kõvasti vähem semikooloneid kui Shelley „Frankensteinis“ või Twaini „Huckleberry Finnis“. Kuigi Orwell, omaenese keele suhtes alati väga teadlik kirjanik, hakkas vahepeal semikooloni vajalikkuses kahtlema ning kirjutas romaani „Coming Up for Air“, kasutamata ühtki semikoolonit, torkab nii tema varasemates kui ka hilisemates romaanides silma nimelt hästi entusiastlik ja – nagu küllap tõestab ka vahepealne loobumine – mitte just juhuslik semikoolonite pruukimine.

Kui Vonnegut jälestas semikoolonit, öeldes oma „Kodumaata mehes“, et loovkirjutamise esimene reegel on neid „transvestiit-hermafrodiite“ mitte kasutada, sest need ei esindavat absoluutselt mitte midagi, siis Woolfi jaoks olid semikoolonid viis edasi anda teadvusvoolu triivi, katkematult hargnevat mõttelõnga. Näiteks õhuke „Proua Dalloway“ sisaldab üle tuhande semikooloni, nii originaalis kui ka eestinduses. Ja kuidas saakski mitte austada sedasorti autorite sedasorti valikuid?


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Mõteldes semikoolonist”

  1. Valdar Parve ütleb:

    …ning kui palju semikooloneid võiksite veel leida Leibnizi Hannoveri perioodi prantsuskeelsetest artiklitest – et mõttekad laused kuni poolteise lehekülje pikkuseks venitada!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!