Koolituse ümber käib puntratants

21. sept. 2018 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Tartu ülikool lõpetas üliõpilaste vastuvõtu viipekeele erialale 2016. aastal. Viipekeele õppekava on ülikoolis plaanis täielikult sulgeda 2020. aastal. Viipekeele tõlke on aga Eestis jätkuvalt vaja, et ka vaegkuuljatel oleks teiste kodanikega võrdsed võimalused niihästi hariduse omandamisel kui ka igapäevaelus tekkivate olukordade lahendamisel.

Kuulmispuue on maailmas üks enamlevinud puuetest. Eestis on 100 000 – 150 000 inimest, kelle kuulmine pole selline, nagu olema peaks, kuid mitte kõik nad ei oska viipekeelt ega ole kurdid. Suurem osa kasutab kuuldeaparaati või saab hakkama kuulmist pingutades või kõrvaimplantaadi abil.

Eesti vaegkuuljate liidu andmetel on meil umbes 1500 inimest, kes defineerivad end kurdina ja kelle emakeel on eesti viipekeel või kes suhtlevad viipekeeles. Kurdid lapsed saavad põhiharidust Tallinnas ja Tartus. Neil on võimalik õppida ka mõnes kutsekoolis.

Tartu Hiie kooli direktori Kristel Metsa sõnul ei vaja Hiie kool otseselt õppetööks viipekeele tõlke. „Oleks hea, kui õpetajad valdaksid mingil määral viipekeelt,“ sõnas direktor. Seni on õpetajad omandanud seda õpilastelt või õppinud omal käel. „Seega võiks viipekeelt õpetada eripedagoogika õppekava juures,“ arvas Mets. Samuti peaks tema meelest jääma võimalus omandada viipekeele tõlgi lisaeriala mõnel haridusteaduskonna õppekaval.

Heleni koolis õpivad Viljandi õpilased

Tallinna Heleni kooli direktor Erki Korp kirjeldas, milline oli koolielu seestpoolt 2016. aastal, kui tema seda juhtima asus: „Riigi rahastamismudeli järgi peab igas kurtide õpilaste riikliku õppekava klassis õppima 12 õpilast. Koolis õpib 23 kurti õpilast, kes jagunevad seitsmeks klassikomplektiks ning kooli eelarvesse laekub raha 1,5 klassi õpilaste õpetamiseks, mitte seitsme klassi kurtide õpilaste õpetamiseks ja õpetajate palkadeks. Kool saab riigilt ca 100 000 eurot miinust eelarvesse …“

Tallinna Heleni koolil oli ka gümnaasium, kus 2016. a juunis lõpetas neli kurti. Üks neist jätkab Korbi teatel õpinguid Tartu ülikoolis. Sama aasta sügisest viidi Heleni kooli gümnaasiumiõpilased Viljandi riigigümnaasiumi alla, selmet maksta lisaraha Heleni koolile. Nüüd omandavad kurdid õpilased Tallinna Heleni kooli ruumides gümnaasiumiharidust ja neid õpetab osa Heleni kooli õpetajaid ja neile tõlgivad viipekeele tõlgid, kes saavad palka Viljandi gümnaasiumilt. „Nad on meie kooli õpilased Tallinnas. Kuna nad on Tallinnast pärit, siis läbivad nad õpingu seal,“ selgitas Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Matsin, kõneldes viiest Tallinna õppurist. Tallinnas on tööl viipekeele tõlk, kes on ka klassijuhataja. Matsin selgitas, et tallinlased õpivad Viljandi gümnaasiumi hingekirjas seetõttu, et Viljandis on gümnaasiumi asutamisest peale tegutsenud viipekeele õpperühm. Õpilastel on olnud selle vastu pidevalt suur huvi, järjepidevalt on õpetatud nii algajaid ka kui edasijõudnuid.

Viipekeel on isegi valikaine

Viljandi gümnaasiumis võib saada 35 tundi viipekeele algõpetust, mis hõlmab ka kurtide kultuuri, haridust, nende maailma tutvustamist ja muud. Skype’i teel annab tundi ka Tallinna Heleni kooli Viljandi gümnaasiumi õppe­rühma viipekeeleõpetaja Maret Õun. „Tallinna õpilased valmistavad meile ette ja teevad meie tunnis kasutatavaid temaatilisi videoid,“ teatas õppenõustaja ja viipekeele õpetaja Liivi Ilves. Edasijõudnud (35 tundi) õpivad teemasid, dialooge ja lõpetavad arvestusega, milleks on viipekeelne laul.

Viipekeeletund Viljandi gümnaasiumis. Foto: Viljandi gümnaasium

Meie koolis viipekeelt õppinute ettevalmistus ei ole selline, et nad võiksid viipekeele tõlgina töötada,“ arvas Ilves. „Eesmärk on, et üha rohkem kuuljaid saaks teadlikumaks ning julgeks ja oskaks tavaelus kurtidega suhelda. Mõnel õpilasel on olnud ka pereliige või sugulane/tuttav kurt ja nendel on juba algteadmised olemas. Nemad on saanud oma viipekeelt täiendada ja kurtidega rohkem suhelda. Üks vahetus­õpilane, kes valis valikaineks viipekeele, sai innustust ja plaanis kodumaale tagasi minnes seal viipekeele kursustele minna.“

Ilves loetles viipekeele õppimise põhjuseid: huvitav, põnev, salakeel, on vaadatud viiplevate osatäitjatega filme, keegi tuttav või pereliige on kurt, viipekeelsed uudised, meedias kajastatud kurtide teemad, soov osata sotsiaaltöötaja või arstina kurtidega paremini suhelda, kooli Tallinna kurdid käisid Viljandis keeltepäeval esinemas …

Õppijad kasutavad Ilvese sõnul viipekeelt sotsiaalsete suhete loomisel kurtide inimestega. Suhtuvad tolerantselt viiplevatesse inimestesse, vajadusel abistavad olmetegevuses ja suhtlevad sotsiaalmeedias.

Kindlasti on Eestis vaja viipekeele tõlke ning neid tuleb jätkuvalt õpetada,“ arvas Ilves. „Eriti on vaja õpingutõlke, sest üha rohkem vaegkuuljaid/kurte peab oluliseks oma haridusteed jätkata. Riik rahastab tundide tõlkimist minimaalselt, mis teeb kurtide õppimise raskemaks.“

Tõlkide koolitamisel tuleb tema arvates luua töötavatele tõlkidele täiendõppe võimalused mõne rakendusliku kõrgkooli juures või mõne keeleteaduskonna lisaerialana kõrgkoolis.

Kutse omandab ka vaegkuulja

Viipekeele abil on õpitud ja õpitakse ka nüüd kutsekoolides. Tallinna Kopli ametikoolis praegu vaegkuuljaid ei õpi, kuid nende õppimise ajal on käinud osas tundides viipekeele tõlk.

Alati küsin viipekeele tõlgi vajadust ja saan vanemalt vastuseks, et viipekeel pole õpilasele nii omane, enamasti saavad nad suheldud ka muul moel, st nende kuulmislangus pole täielik,“ kirjeldas olukorda kooli HEV-tugirühma koordinaator ja puhastusteeninduse kutseõpetaja Kersti Laius. Ta tõi näiteks neiu, kes kooli lõpetas ja samasse tööle jäi. Temaga suheldakse nutitelefoni abil ja paberile või Messengeris kirjutades.

Viljandi kutseõppekeskuses (VIKK) õpivad vaegkuuljad aastast 2004. Nad on kuulunud tavagruppi, kuid on moodustatud ka ainult vaegkuuljate gruppe, kus pole üle 12 õpilase. „Nad õpivad igas osakonnas,“ ütles õppejuht Helen Roosileht, „ehitusviimistlust, kokaks, autotehnikuks.“

Koolil on kaks tõlki, kes Roosilehe sõnul jagavad ennast kursuste vahel nii teooria- kui ka praktikaõppes. Tõlke on õppejuhi sõnul väga raske kooli saada. „Neid võiks olla rohkem, sest kahel inimesel on raske ennast nelja valdkonna vahel jagada. Vaegkuuljatel oleks rohkem võimalusi, kui tõlke jaguks igasse kooli, kus ollakse valmis neid õpetama,“ arvas Roosileht.

Viipekeele tõlk Inga Kaare ütles, et on Viljandi kutseõppekeskuses olnud üle kuue aasta ja näinud olukordi, kus hädasti on vaja viipekeele tõlki tööle, aga pole teda kuskilt võtta. „Töötan ka Pärnus viipekeele tõlgina ja näen seal sama olukorda üsna tihti,“ rääkis Kaare. Ta lisas, et pole õppinud ülikoolis viipekeele tõlgiks, sest varem sellist võimalust ei olnud, aga on kindlalt selle poolt, et seda ametit õpetataks kõrgtasemel. 

Viipekeele tõlgi tööl on väga palju väljundeid ja ülikool annab ülevaate neist kõigist. Näiteks õpingutõlkest, olmetõlkest, kuidas läheneda ja tõlkida pimekurtidele jne. Kõik on erialaspetsiifiline ja mingi koolitusega ei suuda seda kõike omandada,“ arvas Kaare. 

Omaette teema on tema sõnul see, et viipekeele valdamine ei taga veel oskust tõlkida ja käituda tõlgieetika kohaselt. Needki teadmised annab ülikool.

Kaare rääkis, et tõlketeenust pakkuval tõlgil on tööd täpselt nii palju, kui on tellimusi, ja seega võib vajadus olmetõlke järele olla väga erinev. „Ühel hetkel on väga palju tööd ja teisel jälle vähem, kuid kindlasti on tõlke vähe,“ arvas ta. „Praegu tekkinud olukord (viipekeele tõlkide vastuvõtt on lõpetatud – toim) on taunitav. Loodan, et leitakse võimalus ja tahe seda eriala õpetada.“

Inga Kaare kolleeg Anne-Mai Hindriks õppis tõlgiks Tartu ülikoolis. „Kolme aasta jooksul õppisime nii tõlgirolli kui ka viipekeelt,“ rääkis ta. „Olen kahe käega selle poolt, et seda ametit õpitaks just kõrgkoolis. Eesti või mis tahes muud filoloogid õpivad ju samamoodi kõrgkoolis. Igal ametil on oma spetsiifika, mida kõrvaltvaataja ei tea ega näe. Muu ainekava kõrvalt pole õige viipekeele tõlgiks õppida,“ arutles Hindriks. „Eesti viipekeele tõlgi ainekava kestab ju kolm aastat ning on täiskoormusega õppekava, niisamuti on seda nt eesti, inglise vm filoloogia. Füüsiliselt ega vaimselt pole võimalik ega ka vajalik omandada kahte täismahuga ainekava ühe ainekava ajaga, üks kindlasti kannataks. Viipekeel on siiski KEEL, mida tuleb hakata õppima nullist (st sõrmenditest A, B, C, D … ja sealt edasi numbrid jms) ning praktiseerida, et see jääks meelde, järgneks arusaamine ja ladusus. Selleks kulub aega. On loodud küll viipekeele sõnastikud, aga kõige olulisem on kurtidega suhelda, ainult sõnastike abil viipekeelt selgeks ei saa.“

Hindriks rääkis, et ekslikult arvatakse, nagu oleks viipekeele tõlgi juures kõige olulisem viipekeel. Sama oluline on tõlgi roll. Kuidas mingis olukorras käituda, kuidas oma tervist hoida, kuidas tõlkida – seda kõike tuleb õppida. Tema kursuse viiest lõpetanust kolm hakkas tõlgina tööle. Mingil ajal töötas tõlgina ainult üks, sest ülejäänud neli olid lapsehoolduspuhkusel. „Kui ainekava suletakse, kust siis tõlke juurde tuleb?“ küsis ta. „Kurtidel on õigus kompetentsele tõlgile. Õigus valida tõlkide vahel. Ühele tõlgile sobib üks valdkond, mida tõlkida (nt õpingutõlge, kohtutõlge, olmetõlge), teisele teine.“  

Viipekeele tõlke on edaspidigi vaja

Eesti vaegkuuljate liidu juhatuse esinaine Külliki Bode kogus juhatuse liikmete arvamused üheks seisukohaks: „On kummaline, et kui viipekeel on defineeritud keeleseaduse paragrahvides 2, 3 ja 8, siis jäetakse riigikeele staatust omava eesti viipekeele arendamine tähelepanuta, pakkumata välja ühtegi alternatiivi, kuidas eesti viipekeelt edaspidi hoida ja arendada.
Eesti vaegkuuljate liit on seisukohal, et viipekeele tõlkide õppekava peab jätkuma ja viipekeeletõlke on ka edaspidi väga vaja juurde koolitada.“

Puuetega inimeste töö- ja koolituskeskus MTÜ THINK tegeleb erivajadustega inimeste koolituse ja tööhõive edendamisega üle Eesti ja korraldab ka viipekeele koolitust. MTÜ THINK kursuse õpetajad, kes on ka ise viipekeelsed (etnilised) kurdid, said pedagoogikutse Tallinna pedagoogilisest seminarist. „Hiljem on nad läbinud Tartu ülikoolis täiendkoolitusi ning töötasid Tartu ülikoolis omakorda viipekeele õppejõududena,“ teatas koolitusjuht Kristi Kallaste.

Olen igati selle poolt, et etnilistel kurtidel oleks võimalus asjaajamisel ja muudel endale olulistel sündmustel kasutada viipekeele tõlki. See on neile hädavajalik täisväärtuslikuks eluks,“ arvas Kallaste. „Samuti mõjutab viipekeele tõlgi kättesaadavus kogu perekonna elu: näiteks ei saa kurt ema minna oma lapse kooli lastevanemate koosolekule tõlgi puudumise tõttu või saab lapsega arsti külastades millestki valesti aru – sellistel situatsioonidel võivad olla problemaatilised tagajärjed mitte ainult kurdile endale, vaid kogu tema perekonnale. Paljud kurdid panevad lapsed varakult vanema eest suhtlema, näiteks peab lasteaiaeas laps oma kurdi ema palvel tegema mitte­eakohaseid telefonikõnesid ametiasutustesse, kinnisvaramaaklerile jms. See olukord ei ole normaalne.“

MTÜ pole tema sõnul veel hinnanud Tartu ülikooli õppekava sulgemise mõju oma koolitustegevusele. Kallaste arvates pole niivõrd tähtis, kes viipekeeletõlke koolitab, vaid et koolitamise ahel ei katkeks, et tuleks jätkuvalt peale noori ja hakkajaid viipekeele tõlke.

Õppekava sulgeda pole õige

Eesti viipekeeletõlkide kutseühingu juhatuse esimees Regina Paabo sõnas, et kutseühing ei pea õigeks õppekava sulgemist Tartu ülikoolis, kuna vajadus tõlketeenuse järele on suur ja aastatega see kindlasti kasvab. „Samuti on kutseühing selgel seisukohal, et viipekeele tõlkide hea ettevalmistus on äärmiselt oluline, kuna olukorrad, kus tõlke vajatakse, on üha keerulisemad,“ lisas Paabo. Täiendõpe sobib Paabo meelest olemasolevate viipekeeletõlkide kvalifikatsiooni tõstmiseks, kuid mitte uute viipekeele tõlkide väljaõppeks.

Paabo lisas, et Eesti viipekeeletõlkide kutseühing on olnud kaasatud õppekavaga seotud küsimuste aruteludesse ja mitmed kutseühingu liikmed olid kaasatud ka õppetöösse. Eestis alustati viipekeeletõlkide ettevalmistust aastal 2006, praegu ei kuulu see ühegi õppeasutuse pädevusse.

Viipekeele tõlkide õppekava sulgemise otsus ei ole kooskõlas põhiseaduse paragrahvis 28 sätestatuga, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all,“ ütleb Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liige ja parlamendi sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm. „Samuti ei ole sulgemise otsus kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, töövõimereformi eesmärkidega ega ka 2013. aastal sõlmitud Tartu ülikooli ning haridus- ja teadusministeeriumi kokkuleppega, millega Tartu ülikool vastutab eesti keele ja kultuuri õppe­kavagruppide ainekavade eest, kuhu kuulub ka viipekeel ja selle tõlkimine.“

 


Alati jääb vajadus viipekeele järele

 

Erki Korp, Tallinna Heleni kooli direktor:

Kuulmispuudega inimesi on ühiskonnas olnud ja neid on edaspidigi. Kahjuks ei ole võimalik kõiki kurte varustada implantaatide või kuulmist parandavate vahenditega ning alati jääb ühiskonnas vajadus viipekeelse õppe, suhtluse ja õpetamise järele. Nii ka Tallinna Heleni koolis – meie koolis, millel järgmise aasta mais (2019) täitub 25. tegevusaasta.

Praegu asuvad meie koolis õppima juba kunagiste koolilõpetajate lapselapsed. Kurtide kogukond hoiab väga kokku, seisab oma liikmete õiguste eest ning püüab neid igati kaitsta. Läbi nende aastate, mis Tallinna Heleni kool on tegutsenud, on kujunenud välja õpetajate baas, kes on küll kuuljad, kuid omandanud eesti viipekeele ja suudavad kurte õpetada viipekeele tõlgita. Samas on vajadus ka täiendavate õpetajate järele, kes ise ei oska viipekeelt ning vajavad kurtide õpilaste õpetamiseks viipekeele tõlki.

Meie koolis on praegu kaks viipekeele tõlki, kes aitavad õpetajatel edasi anda teadmisi kurtidele õpilastele ja vastupidi. Lisaks tuleb arvestada sellega, et koolis toimub pidavalt koolitusi, kohtumisi vanematega, koosolekuid ja muid üritusi alates kooli alguse avaaktusest kuni lõpuaktuseni. Kõigil nendel üritustel tuleb tagada viipekeele tõlgi olemasolu ning tõlge.

Kurte õpetajaid tänapäeval enam ei leia, pigem õpetajaid, kellel on huvi ja kes on pädevad kurte õpilasi õpetama, kuid ise nad oma õppeainet viipekeeles edasi anda ei suuda.

Käesoleva aasta algul tahtsime meie kooli osa kurte õpilasi liita Innove Rajaleidja karjäärinõustamise programmiga, kuid selgus, et Innovel puudub viipekeele tõlgi teenus. Kui vaatame Eesti Vabariigi suhtumist meie riiki saabuvatesse pagulastesse, siis neile leitakse kõigile nii tõlgid kui ka raha viimaste töö tasustamiseks.

Euroopas reisides on üsna loomulik, et hommikused uudised on ka viipekeeles ehk televisioon panustab sellesse, et info jõuaks viipekeeles elavate kurtideni.

Kindlasti ei saa olla nõus, et viipekeele tõlkide koolitamine lõpetatakse ülikoolis – see oleks sama kui lõpetada logopeedide koolitamise ülikoolides.

 


Puudu on kompetentsust, huvi ja raha

 

Margus Pedaste, TÜ haridustehnoloogia professor haridusteaduste instituudi juhataja ülesannetes ja Pedagogicumi juhataja:

Esmalt täpsustus, et Tartu ülikoolis mitte ainult ei ole kavas sulgeda, vaid senat on juba otsustanud, et Eesti viipekeele tõlkide õppekava suletakse 2020. õppeaasta lõpuga. Selline õppekava sulgemine mõni aasta ette on ülikoolis tavaprotseduur, millega jäetakse õppekaval õppivatele üliõpilastele võimalus alustatud õpingud lõpetada. Õppekaval õpib veel üks üliõpilane. Viimane uute üliõpilaste vastuvõtt õppekavale oli 2015., enne seda 2013. aastal. Korraga võeti vastu alla kümne üliõpilase ning aastatel 2016 ja 2018 lõpetas õppekava 15 viipekeele tõlki.

Eesti viipekeele tõlkide kutseühingu esimees Regina Paabo, kes oli ka Tartu ülikoolis viipekeele tõlkide ettevalmistamisega seotud, toob 7. augustil Postimehes ilmunud loos välja, et praegu osutab viipekeele tõlgi teenust Eestis 36 tõlki. Vaja on 2–3 korda rohkem.

Miks siis otsustati esmalt lõpetada õppekaval vastuvõtt ja seejärel õppekava sulgeda? Põhjuseid võib välja tuua vähemalt kolm: kompetentsuse puudumine, huviliste puudumine, eelarve ebapiisavus. Otsusele jõuti mitme aasta pikkuste arutelude tulemusena. Kaasatud olid Eesti viipekeele tõlkide kutseühing, haridus- ja teadusministeerium, ülikooli juhtkond ja mitmed struktuuriüksused, sh sotsiaalteaduste valdkonnast, kuhu õppekava ajalooliselt kuulus, ning humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnast, mis vastutab ülikoolis keelte ja kultuuride õppekavade eest.

Mõistsime kõik hästi vajadust viipekeele tõlkide järele, kuid mitte kellelgi ei olnud lahendust. Koolitust ei ole võimalik korraldada, kui ei ole koolitajaid ega õppijaid ja kui ei saa koolitajatele töötasu maksta.

Situatsioon on väga kurb, sest kuigi Eestis on 36 eesti viipekeele tõlki, ei ole inimesi, kes oleksid valmis ehitama üles töörühma, mis keskenduks valdkonna teadus- ja arendustööle ning õppetööle. Viipekeele tõlkide õpetamiseks ülikoolis on vaja vähemalt neid kõiki kolme.

Ülikooli õppetöö peab olema ehitatud üles teadus- ja arendustööle ning teadus- ja arendustöö projektide edukas taotlemine on ka ainus võimalus viipekeele tõlkide õppetöö korraldamiseks. Väikeste õpperühmade puhul ei ole muidu võimalik maksta kasvõi riigi miinimumpalka. Teadus- ja arendustöö peab looma sisulise aluse ja avama rahavõimalused õppekava elushoidmiseks ja arendamiseks, aga ka tänapäeval eriala arendamisel ülioluliseks rahvusvaheliseks koostööks.

Eesti viipekeele tõlkide valdkonna arendamiseks on ressursse vaja vähemalt viiele inimesele. Aastas keskmiselt viie üliõpilase koolitamine ei võimalda ka üht inimest täiskohaga palgal hoida. Seega jõuame tagasi kõige olulisema ressursi, inimressursi piirangute juurde. Vaja on ettevõtlikku meeskonda, mis on suuteline tegema teadus- ja arendustööd, hankima selleks raha ning ka õpetama. Selleta jääbki probleem lahendamata. Kui aga töörühm olekski olemas, siis on vaja veel üliõpilaste huvi õppida viipekeele tõlgiks ja edaspidi minna sellena tööle.

Tulevikule mõeldes veel: kui juurde on vaja umbes 70 tõlki, peab nende koolitamiseks toimuma 2–3 vastuvõttu vastavalt 20–35 üliõpilasega. Ülikooli õppekavu ei tehta aga üldjuhul selleks, et neid vaid paar korda kasutada. Kui viipekeele tõlke polegi rohkem vaja ja kui neid võib õpetada teadus- ja arendustööta, ei ole ilmselt mõistlik koolitada neid ülikoolis.

 


Keeleseadus:

§ 3. Eesti keele staatus

(1) Eesti riigikeel on eesti keel.

(2) Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju.

(3) Riik toetab eesti keele piirkondlike erikujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist.

 

3. peatükk

Suuline ja kirjalik asjaajamine

§ 8. Õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele ja teabele

(1) Igaühel on õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele (edaspidi koos asjaajamine) riigiasutuses, sealhulgas Eesti välisesinduses, kohaliku omavalitsuse asutuses, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi juures ning nende büroos, kultuuriomavalitsuses ning Eestis registreeritud muus asutuses, äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses.

(2) Kurdi või vaegkuulja eesti viipekeelse ja viibeldud eestikeelse suulise asjaajamise õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustes tagatakse tõlketeenuse võimaldamisega õigusaktides sätestatud korras.

(3) Töötajale ja ametnikule tagatakse eestikeelne tööalane teave, kui seadus ei sätesta teisiti.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!