Kuninganna ei saa enam oma kuningriigis valitseda

Vaade linnulennult Tartu Raatuse koolile. Foto: Tiit Grihin

Tartu Raatuse kool alustas uut aastat põhjalikult uuenenud, Eesti moodsaima õpikeskkonnaga koolihoones. Vanast majast on alles vaid välisseinad ja kandekarkass, kooli ümber olnud karjamaa asemel laiuvad moodsad spordiväljakud. „Ehitame ka uut koolikultuuri,“ ütleb direktor Toomas Kink.

Piduliku avaürituse eelõhtul tulid Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajate seminari töötajad kaema, kuidas kunagisel kolleegil läheb (aastail 2002–2008 juhtis Toomas Kink õpetajate seminari). Haridusteadlased uudistasid kahel korrusel paiknevat avatud õpiruumi, avarat aatriumi, ergonoomilise mööbli ja IT-lahendustega klassiruume, loodusainete laboreid, võimlat jpm.

„Vorm on sekundaarne, kõige olulisem on hariduses ikkagi sisu,“ lausus Toomas Kink ja meenutas muutuste teekonna algust. Ehkki koolimaja oli mitukümmend aastat remontimata, oli meeskond üldjoontes optimistlik ja kujunemas tulevikuvisioon. Enamik lapsevanemaid toetas muutusi. Abiks olid kaasteelised Eestist ja välismaalt.

„Ennekõike oli aga julgus ja tahe. Mina pole juhina osaleja, lähen võitma ja andma endast parimat,“ sõnas Kink. Uuendused ei saa sündida tugeva koostöö ja ühistegevuseta. On neidki, kel on tulnud Raatuse koolist lahkuda, sest nad on olnud küll tugevad spetsialistid, ent liiga suured individualistid.

„Kui õpetaja on ainekretiin, kes poetab pisara, sest õpik jääb läbi võtmata, on ta pedagoog, mitte õpetaja,“ rääkis Kink. „Minu jaoks on selge vahe: pedagoog on ori, kes last kooli viis ja orjana ka käitus, aga õpetaja on suure algustähega õpetaja. Sellest räägivad mitmed autorid erinevate nüanssidega.“

Olulisemate muudatuste seas on Raatuses üleminek teemapõhisele õppele – ainete vahelt lõhutakse piire. Soomlaste uus õppekava on samasugune ja meidki ei takista keegi sama tegemast, peale enda tahtmatuse, märkis Kink.

Vundament peab olema neuropsühholoogia. Kink viitas oma heale sõbrale Aaro Toomelale: kui sa ei saa aru, kuidas inimene mõtleb, siis ei oska sa teda õpetada. Maailmas tõmbab see lähenemine üha enam tuure üles.

Saab ka hinneteta

Kaheksandat aastat stardib Raatuse kool hinneteta, rakendatud on õppimist toetav hindamine loovusainetes, lisanduvad kirjandus ja terviseõpetus. Seaduse järgi saab nii kuuenda klassini. Kuid vanemad on pärinud, millal jätkub hinneteta õpe ka 7. klassis.

„Esimestel aastatel olid õpetajad hädas: tööd oli palju,“ meenutas Kink. Eelmisel aastal ei lugenud juhtkond aga enam kõiki tunnistusi läbi, sest õpetajate kirjapanduga võis juba rahule jääda. Hea on, et hinnangute kaudu hakati nägema last.

„Tahan, et õpetaja oleks ennastjuhtiv indiviid ja julgeks vastu võtta otsuseid, mis puudutavad õppekava. Jätta mingid asjad välja, panna uusi sisse ja vastutada,“ rõhutas Kink.

Esimesest klassist peale algab võõrkeeleõpe, neljandast klassist tuleb juurde teine ja seitsmendast kolmas keel. Valikusse lisandub ka hispaania keel. Et vene keel selgeks saaks, on plaanis Puškini kooliga intensiivset vahetust teha.

Haridusteadlane Krista Uibu testib raamatukogu lugemispesa.

Tunniplaanis on iga päev liikumistund ja draamaõpetus, kuna laste suhtlemis- ja esinemisoskus on kängu jäänud.

Huvitegevus viiakse õppekavaga kokku – muusikahinne tuleb muusikakoolist, kunstihinne kunstikoolist. Laste aega tuleb väärtustada.

Esimesest klassist peale hakatakse akadeemilist kirjaoskust tampima. Uurimistöö juhendamine on kohustuslik igale õpetajale. Üle kahe töö ei juhenda keegi, et säiliks kvaliteet.

Oluline märksõna on projektipõhisus. Ainuüksi rahvusvahelisi projekte on kuus, rääkimata Eesti omadest. Tehakse kompaktseid ja suuri asju, näiteks tuhat tunniplaani kahes päevas.

Töövihikud on asendunud töölehtedega ja töölehtede andmebaas kahekordistunud.

„Meie majas ei saa töötada individualist, kes ei jaga oma kraami teistega,“ rõhutas Kink. „Meil saab ainult tiimitööd teha. Avatud õpiruumid kahel korrusel lausa sunnivad koos töötama. Minu ideaalis on kogu aeg seinad lahti. Püüame vältida olukorda, kus kuninganna valitseb oma kuningriiki.“

Teisipäeviti lõpevadki tunnid lastel varem ja õpetajail on koostööaeg, et planeerida ja valmistada ühiselt ette õppematerjale.

Koostöövajadus sai selgeks ka e-õppe rakendamisel. Koolis tehakse aeg-ajalt päevi, kus nii õpilastel kui ka õpetajatel on keelatud kooli tulla. Õpilastele antakse e-ülesandeid. Esimene kord kolleegid omavahel ei suhelnud ja lapsed uppusid ülesannetesse. Järgmine kord tehti juba ühiselt.

Kes õpetab õpetajat?

Koostööd tehakse ka õppetoolides. Ainekeskselt õppetoolilt on mindud üle astmepõhisele, iga õppetool töötab õpiringina.

„See on kõige odavam ja kasulikum võimalus end asjadega kurssi viia,“ osutab Kink. „Professionaali harimine on professionaali enda asi. Kui mina tean õpetaja ainevaldkonnast rohkem kui tema, siis on midagi valesti. Meil on olnud tõsiseid jutuajamisi professionaalsuse teemadel.

Võrdlen õpetajaid arstidega. Minu head sõbrad arstid on kursis uusimate ravivõtetega, käivad oma raha eest Soomes assisteerimas. Aga koolis?“

Kooli ümbruses varem laiutanud karjamaa asemel on nüüd spordiväljakud mitmesuguste alade harrastamiseks.

Lähiaja tähtsaim ülesanne ongi siduda koostoimivaks tervikuks uus õppekava, uus õpikeskkond ja inimressurss.

„See võiks pälvida HTM-i huvi katseprojektina,“ pakkus Kink. „Kindlasti jälgime me ise. Teeme üle kolme aasta suurt rahulolu küsitlust. Mind huvitab, kuhu me suundume.“

Nüüd, mil füüsiline keskkond on väga hea, tuleb süvitsi tegelda ka sotsiaalse ja vaimsega. Näiteks küsimustega, mis on õpetaja tegevuse eesmärk, mis teeb õpetaja liidriks, miks inimene õpib, kas teadmised teevad meid õnnelikuks.

„Õppimine on seotud emotsioonidega, positiivse emotsiooni pealt on lihtsam teadmisi omandada,“ ütles Kink.

Aga lõhkuda tuleb ka mugavustsooni. Kokkulepetest kinnipidamine kehtib võrdselt lastega ka õpetajatele.

„Kui pean kolm päeva meelde tuletama, et õpetaja pole täitnud ülesannet kokkulepitud tähtajaks, tuleb tal kirjutada seletuskiri. Teisel korral järgneb käskkiri. Ja kui tuleb veel üks käskkiri, on minek. Meie väike töökas kodumaa vajab alati Selverisse kärulükkajaid!“ ironiseeris Kink.

Raatuse kool on pidanud kümne kooliga läbirääkimisi, et luua võrgustikku koondamaks mõttekaaslasi – et saada indu kooliuuendusteks, et üheskoos infot vahetada ja kiiremas tempos liikuda.

„Midagi sarnast „Omanäolise kooliga“, mis 1990-ndate keskel sündis ja kust algas Eesti kooliuuenduse liikumine,“ võrdles Kink.

Õpetajad tulid tööle juba 6. augustil. Nurisemata. „Avar ja valge, moodne tehnika,“ kiitis eesti keele õpetaja Maila Jürgenson, kes on näiteringi juhendajana väga rahul ka lavastamisvõimalustega. Õpetajad proovisid ära pinksilaua ja arvasid, et hakkavad vahetunnis end nüüd senisest rohkem liigutama.

2 kommentaari teemale “Kuninganna ei saa enam oma kuningriigis valitseda”

1. Ülle Hermlin ütleb:

   9. sept. 2018, 22:36

   Selle kümne aasta jooksul, mis Toomas Kink on Raatuse direktor olnud, on lahkunud umbes 80 õpetajat, aga mitte Selverisse kärulükkajaks, vaid teistesse koolidesse, kus neid ei mõnitata ega alandata ning kus nende professionaalseid oskusi hinnatakse.

2. Valter ütleb:

   11. sept. 2018, 23:18

   „Meie väike töökas kodumaa vajab alati Selverisse kärulükkajaid!“ ironiseeris Kink. Maja võib ju olla avar ja valge, tehnika moodne, aga direktor …