Mida teha alaealiste õigusrikkujatega?
Politsei sekkumine on juba tagajärgedega tegelemine. Oluline on probleemi võimalikult vara märgata, et õigusrikkumisi ennetada.
Foto: Reelika Riimand / PPA (2017. aasta Pärnu Weekendi festivalil tehtud foto on illustratiivne.)
Kooliaasta eel lahvatanud noorte jõhkrad vägivallateod tõid taas kord esile riskinoorte teema ja panid kogunema otsustajate ümarlauad. Millised võimalused on vägivallatsevaid noori aidata? Kas meil on selleks hästi toimiv süsteem, piisavalt teenuseid ning inimesi: lastekaitsetöötajaid, tugispetsialiste, vabatahtlikke, kes oskavad keeruliste laste ja noortega töötada?
Marina Paddar.
Politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri kauaaegne noorsoopolitseinik ja politseiametnik, politseikapten Marina Paddar on üle 30 aasta töötanud süütegusid toime pannud alaealiste ja nende peredega. Alates eelmisest õppeaastast on ta ametis Kõrveküla põhikooli sotsiaalpedagoogina. Noorsoopolitseiniku ja kooli sotsiaalpedagoogi töö on tema sõnul väga sarnane. Koostööd tuleb teha nii lapsevanemate, õpetajate, teiste tugispetsialistide kui ka kohalike omavalitsustega.
Marina Paddar, teil on väga suur riskinoortega töötamise kogemus. Miks teie hinnangul noorte vägivald suve lõpus niiviisi kulmineerus?
Kui ma enda pikale tööpraktikale mõtlen, on iga nelja-viie aasta tagant toimunud Eesti mõnes paigas noortegruppide tõsiseid füüsilisi konflikte või on mõni noorterühm pannud toime hulga süütegusid.
Kui politsei peab sekkuma ja meetmed kasutusele võtma, tegeldakse juba tagajärgedega ja kõige hullema ärahoidmisega. Hoopis tõsisem teema on, kuidas on noored üldse nii kaugele jõudnud ja mida teha, et sellist käitumist ennetada.
Kas alaealiste komisjonide kaotamine oli viga?
Minu hinnangul oli see ennatlik otsus olukorras, kus lastekaitsetöötajaid ja teisi lastega tegelejaid on liiga vähe. Ka alaealiste komisjon ei karistanud last, vaid otsis mõjutusvahendeid, mis võiksid last aidata. Küllap on Eestis kogukondi, kus komisjoni kadumine pole probleem ja „küla kasvatabki last“. Siiski on palju neid piirkondi, kus nii lastekaitsetöötajad kui ka lapsevanemad tunnevad end abitult. Kannatajateks on lapsed. Sellega ei saa ega tohi rahul olla.
Oma kogemuse põhjal võin öelda, et nii mõnigi laps, kes koolikohustust ei täitnud, hakkas pärast teadasaamist, et kool esitas tema kohta taotluse alaealiste komisjoni, koolis käima. Tahame või ei, aga vahel on vaja edasiviivat hirmu. Alaealiste komisjon seisis hea selle eest, et tekitatud kahju saaks heastatud, tülli läinud pooled lepitatud, alaealisele alkoholi pakkunu või ostnu isik välja selgitatud. Eesti oli juba paarkümmend aastat tagasi olukorras, kus alaealiste asjade komisjonid likvideeriti ja noortega töötavate alaealiste asjade inspektorite ametikohad kaotati. Paraku moodustati need kiiresti uuesti, kuna saadi aru, et otsus oli vale. Juba kuulemegi arutelusid alaealiste komisjonide taasloomise vajalikkusest. Nimi ei oma tähtsust, peaasi et komisjon last toetab. Lihtsalt jututoast ei ole kasu.
Kas olete nõus, et heaga saab last paremini mõjutada kui kurjaga?
Heaga saabki, aga kõige keerulisem on teha seda nii, et laps ei võtaks talle pandud kohustust kui sundi, vaid kui lahendust olukorrale. Selle asemel et noored väljas niisama tšillivad ja veedavad oma aega sellisel moel, et inimestel ei ole turvaline linnas liikuda, tuleb neile anda võimalus tegutseda ja midagi põnevat luua. Seda, mida noor on ise loonud, ta ka hoiab ja kaitseb. Mulle meenub käitumisprobleemidega noorte laager, kus oli 35 murdeealist poissi. Laager kestis üle kahe kuu. Koristasime lastega Tartus Raadi surnuaial teid. Nad olid just jõudnud ühe suure prügihunniku likvideerida, kui üks vanem härra ja proua valasid äsja puhtaks tehtud ja riisutud aia äärde kilekottidest prügi maha. Poisid olid õnnetud ja küsisid minult, mida teha. Soovitasin neil minna ja viisakalt rääkida. Nad läksidki jutuga, et andke andeks, me tegime siin kõik puhtaks, ja osutasid prügikastidele, kuhu praht viia. Mees ja naine tundsid silmanähtavalt piinlikkust ja korjasid prahi kokku.
Vahel on vaja olla väga konkr eetne. Olen noorsoopolitseinikuna korduvalt lapsi kooli viinud. Üht poissi viisin kolm ja pool kuud igal hommikul. Võtsin ta kodust ema käest ja andsin koolis õppealajuhatajale üle, et lapsel tekiks kooliskäimise harjumus ja tunne, et ta saab hakkama.
Range saab olla ka leebelt. Ei pea häält tõstma ega ülalt alla käsklusi jagama. Palju sõltub sellest, kuidas midagi öelda. Kui lapsevanem kurdab, mida tema teha saab, laps ei kuula ju sõna ega lähe kooli, tõlgendab laps seda nii: ema ei usu minusse, ta arvab, et ma ei lähe kooli, ma ei saa hakkama – ja ma ei lähegi. Kui lapsele öelda, et ta on tubli, käib iga päev koolis ja lõpetab klassi, on sõnum hoopis teistsugune: ema usub minusse, ma saan hakkama. Sotsiaaltöötaja küsimusele: sa ju ei taha meiega rääkida, vastabki laps eitavalt. Lapsele tuleb öelda, et tema arvamus on otsuse tegemiseks väga oluline, siis ta ka räägib.
Kas kõiki lapsi saab aidata?
Ei saa öelda, et iga lapse jaoks on kuldvõtmeke olemas. Mõnd ei õnnestugi aidata, aga proovima ja toetama peab. Kuritegevust on olnud igal ajal, lihtsalt selle vormid muutuvad. Mida varem märgata ja aidata, seda parem. Ka minu töös on nende pikkade aastate jooksul olnud paar olukorda, kus kümneaastane laps on olnud valedest tõekspidamistest nii läbi imbunud, et nägin: siin ei ole midagi teha. Isegi kui laps ise tahaks sellest välja tulla, mõjutab teda kodune ebaaus keskkond. Süüvõimetu laps saadetakse vargile ja võetakse vargile kaasa, lapse varastatud esemeid müüakse. Ta näeb, et elu nii käibki, aga tal ei ole muud eeskuju, mille järgi joonduda. Kui lastekaitsetöötajal ei ole piisavalt seaduslikku alust last sellisest perest eraldada, tuleb lapse päästmiseks vastu võtta radikaalne otsus ja suunata ta erikooli.
Kui hea lahendus erikool lapse jaoks on?
Mõnele lapsele on erikooli suunamine parem variant kui see elu, mida ta pere keskel elab. Mulle on paljud lapsed hiljem öelnud, et oli ainuõige nad erikooli suunata, muidu oleks võinud juhtuda midagi palju hullemat. Küll aga tuleb muuta meie erikoolide süsteemi. Lapsed, kellega vanemad hakkama ei saa, ja kohtumäärusega erikooli saadetud ei tohiks olla koos. Koole peab olema eri rangusastmega. Kõigepealt kinnised ja rangemate reeglitega koolid, kuhu suunata väikesed Mowglid, kellel pole kunagi olnud mingeid piire, kes käituvad ennasthävitavalt ning on toime pannud tõsiseid süütegusid, et anda neile rahunemiseks aega. Järgmine oleks juba leebem variant ja siis SOS-küla moodi asutused, kus majas on kümmekond last ja kaks kasvatajat ning kust käiakse tavakoolis. Need koolid võiksid olla väiksemad, et oleks võimalik teha individuaalset tööd ja pakkuda teraapiat, sest erikooli sattunud laps on väga palju haiget saanud. Imetlen Maarjamaa hariduskolleegiumi juhti ja töötajaid, kes selliste lastega toimetavad ja neid toetavad. See pole lihtne.
Kuidas saab last mõjutada, kui kodu koostööd ei tee?
Kahtlemata on kergem töötada, kui kõik asjaosalised last toetavad. Aga isegi kui lapsel on üks täiskasvanu, keda ta usaldab ja kes teda toetab – olgu siis klassijuhataja, tugiisik või noorsootöötaja –, on see väga suur asi.
Mida kool saab õpilase heaks teha?
Kool saab teha väga palju. Eelmisel õppeaastal tuli mul sotsiaalpedagoogina lahendada mitmesuguseid lugusid, alates narrimisest, kiusamisest, kaklusest kuni väga tõsiste juhtumiteni välja. Terve aasta saime hakkama nii, et kool ega lapsevanemad ei esitanud politseile ühtki avaldust, kõik probleemid lahendasime ära koolis. Lapsevanemad olid koostöövalmis ning õpetajad oskasid lapse muret märgata ja teadsid, kuidas reageerida. Ühest õpetaja kuuldud lausest koorus juhtum, mida tuli lahendada mitu kuud. Kulub palju aega, kuni politsei avaldust menetleb ja kohalik omavalitsus sobivat meedet otsib. Lahendus tuleb probleemile leida nii ruttu kui võimalik. Iseküsimus on, et lastele vajalikke sotsiaalprogramme ei ole piisavalt ning psühholoogi ja psühhiaatri juurde on järjekord mitu kuud. Nõudlus ja vajadus nende spetsialistide järele on suur.
Kuidas lapse hoiakut ja suhtumist muuta?
Tegutsen ka abipolitseinikuna ja koos kolleegiga oleme korraldanud mõnepäevaseid projektilaagreid „Julge olla sina ise“, kuhu suunatakse süüteo toime pannud lapsi. Viimati tegime sellise laagri jaanuaris ning kui leiame raha, tahame teha ka sügisel. Laagris on laste aeg hommikust õhtuni sisustatud põneva tegevusega, mille käigus nad õpivad valikuid tegema ja vastutust võtma. Tähtis on lapsele näidata, et elus on ka teisi võimalusi. See on tema otsus ja valik, kas ta läheb kaasa vargile, jooma, suitsu tegema, tal on õigus öelda ei. Tegevused peavad olema väga läbimõeldud, niisama koosolemine ei toimi. Kahtlemata ei suuda üks laager imet teha, aga vähemalt saame panna nad oma tegude üle järele mõtlema ja tegude tagajärgi mõistma.
Kord tuli laagrisse poiss, kelle kriminaalhooldaja oli esitanud kohtule taotluse viia tingimisi määratud karistus täide, kuna poiss ei täitnud kohtu pandud kohustusi. Kriminaalhooldajalt saadud info alusel soovis noormees lisakohustusena osaleda meie laagris ja kohus tegigi vastava määruse. Ta oli igati tubli ja vahva poiss, kelle koht ei ole vanglas. Selliseid halvale teele sattunud lapsi, kellel pole olnud kodus reegleid, on olnud teisigi.
Paljud lapsevanemad ei suuda ennast kehtestada.
Paraku mitte. Aga nii ei saa, et täna võtan otsuse vastu ja järgmine päev muudan seda. Enne tuleb mõelda, kui öelda. Ja kui midagi on välja öeldud, siis nii on. Lapsed laagris lõkke ääres vahel räägivad, kuidas nad vanematega manipuleerivad. Kui vanem paneb nad koduaresti, siis nad jonnivad, ei lähe sööma, paugutavad uksi, mossitavad ja nuruvad nii kaua, kuni järele antakse. Laps peab teadma, et otsust ei muudeta. Muidu saab ta eluks kaasa valed tõekspidamised. Reeglite ja piiride seadmine näitab, et vanemad lapsest hoolivad.
Viimasel ajal on tihti kuulda, et pered ei saa lastega hakkama. Mis on lapsevanematega lahti?
Kas olete käinud viimasel ajal kuskil söömas ja näinud, kuidas pere istub ühise laua taga? Kõik on ninapidi telefonis. Laps sikutab vanemaid varrukast, nad ei reageeri. Ei ole suhtlemist, sooja õhkkonda, rõõmu sellest, et tuldi koos sööma ja aega veetma. Söögilaud on eestlastel olnud ajast aega muljete, rõõmude, murede jagamise koht, praegu jääb sellist suhtlust väheks. Paljud lapsed kasvavad omaette, mitte vanematega koos. Imetlen peresid, kes käivad koos matkadel, ehitavad lastega onne, kus loetakse raamatuid ette ja arutletakse elu üle, antakse edasi väärtusi, millele laps saab tulevikus toetuda. Just sellistele asjadele mõtleb laps hiljem tagasi.
Mida riskilaste aitamiseks esmajoones teha tuleks?
Esiteks mitmekordistada lastekaitsetöötajate arvu, et oleks ressurss abivajavate laste ja perede toetamiseks. Teiseks suurendada tänavanoorsootöötajate arvu, kes viivad tegevuse sinna, kus on noored. Me ei saa noori igalt poolt ära ajada ega tekitada neis tunde, et nad ei kuulugi kuhugi. Kolmandaks tuleb luua abi vajavatele lastele rohkem ja väiksemaid eri rangusastmega koole.
Noorsoopolitseinik Vitali Matvejev:
kui probleemi märkame, tuleb kohe tegutsema hakata
Vitali Matvejev.
Ülioluline on varajane ja kiire sekkumine. Kohe, kui märkame, et lapsel on probleem, tuleb välja selgitada selle põhjused. 10–11-aastaste laste riskikäitumine erineb oluliselt 16–17-aastaste omast. Nooremat last on enamasti lihtsam mõjutada, hiljem on teda juba keeruline aidata.
Iga rikkumise kohta, mille alaealine on toime pannud, edastame info kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatele. Paraku ei ole piisavalt programme, kuhu alaealisi õigusrikkujaid suunata, olemasolevatesse on aga pikk järjekord, nii et noor võib selle aja jooksul uusi ja veel raskemaid rikkumisi toime panna. Kui programmi saamist tuleb kaks-kolm kuud oodata, siis sisuliselt seda programmi ei ole. Riskilaste jaoks on vaja rohkem programme, koole või keskusi, kust nad abi saaksid. On tähtis, et kohe homsest päevast hakkaks keegi nendega tegelema.
Alustada tuleb kergematest mõjutusvahenditest. Karistus ei lahenda noore probleemi sisuliselt. Kui noorel on tekkinud alkoholi- või narkosõltuvus, siis rahatrahv ega paaripäevane arest tema sõltuvusprobleemi ei lahenda. Kui kergemad mõjutusvahendid ei aita, jääbki üle ta kohtuotsusega kinnisesse erikooli suunata, kus ta saab tegelda õppetööga ning vajadusel ravi.
Kui saaksime hakata noorega kohe tegelema ja teha seda nii kaua, kuni probleem lahenduse leiab, polekski teda vaja erikooli suunata. Lühiajalisest toetamisest enamasti ei piisa, sekkumine peab olema pidev.
Aasta algusest hakkas kehtima uus mõjutuvahendite seadus ning politsei teeb varasemast rohkem ennetus- ja mõjutustööd. Korraldame töötube, spordiprogramme. Ka sportimisvõimalusi ja huvitegevust peaks noortele olema rohkem.
Tallinna sotsiaalvaldkonna abilinnapea Tõnis Mölder:
vajame riskinoorte toetamiseks jätkusuutlikku süsteemi
Tõnis Mölder.
Seadusega pahuksisse sattunud lapsi ja noori on igas maakonnas ning omavalitsuste võimalused erinevad. Lastekaitsetöötajad tegelevad praegu pigem tagajärgede kui ennetustööga ning iga omavalitsus tegutseb oma rahakotist ja võimalustest lähtuvalt, mis ei ole jätkusuutlik. Kui tahame lapsi aidata, peaksid nad saama just selliseid teenuseid ja sellises mahus, nagu nad vajavad, muidu ei ole sellest tööst kasu.
Arvan, et uuesti tuleb läbi mõelda alaealiste komisjonide vajalikkus. Praegu puudub instants, mis aitaks kõige tõsisemaid olukordi lahendada. See komisjon ei peaks olema karistav, vaid nõuandev organ, kuid vajadusel saama rakendada sanktsioone ja võtta kasutusele meetmed.
Samuti võiks mõelda, kuidas ehitada sõltuvushäiretega ning õigusrikkumisi korda saatnud noortele üles riiklik koolisüsteem ning luua juurde koole, kus oleks tugev distsipliin ning kust lapsed saaksid nii hariduse kui ka nõustamisteenuseid. Et sellist teenust on vaja, näitab hästi Tallinna laste ja noorte turvakeskuse kogemus. Sinna tahetakse saata lapsi teistestki omavalitsustest, kuid kohti ei piisa isegi kõigile Tallinna lastele. Teenus on väga kallis, riik võiks hakata seda kahe-kolme omavalitsuse peale pakkuma.
Tallinna linn on otsustanud taastada alaealiste komisjonid kõigi kaheksa linnaosa juurde ja luua juurde lastekaitse- ja mobiilse noorsootöötaja ametikohti. Viimase kahe jooksul oleme loonud juurde 16 uut ametikohta. Tahame jõuda selleni, et iga tuhande lapse kohta oleks meil vähemalt üks lastekaitsetöötaja. Lasnamäe linnaosas hakkavad lastekaitsetöötajad ja politsei tööle ühes majas ning politsei reididega käivad edaspidi kaasas noorsootöötajad. Suveperioodiks palkame treenerid, kes staadionidel noortele tegevust pakuvad. Juurde tuleb muidki sportimis- ja huvitegevuse võimalusi.
Praegu pole riskinoore toetamine järjepidev – näeme sageli, et noor saab programmi toel elu rööbastesse, aga kui sellele tugiteenuseid ei järgne, võib ta sattuda vanale teele tagasi. Töö riskinoortega ei tohi olla projektipõhine. Vajame jätkusuutlikku süsteemi, sealhulgas riigi rahastatud programme üle Eesti, mis on kõigile abivajajaile järjepidevalt ja vajalikus mahus tagatud.
Tallinna Kesklinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lasteakaitse talituse juhataja Ülle Laidvee:
takistuseks on see, et vajalikele teenustele on mitu kuud järjekord
Ülle Laidvee.
Alates hetkest, kui politseiteatis saabub, hakkame õigusrikkujast lapsega tegelema. Väga palju aega kulub abivajaduse hindamisele ja juhtumiplaani koostamisele, paberitööd on kõvasti.
Kui on selge, millist abi laps vajab, võib tekkida seisak põhjusel, et vajalikule teenusele pääsemiseks on järjekord. Näiteks multidimensionaalse pereteraapia teenusele, mida keerulisemate probleemidega ja süütegusid korda saatnud laps ja tema pere vajab, on järjekord kaks-kolm kuud. Sama on psühholoogi ja psühhiaatri juurde pääsemisega.
Häid tulemusi on andnud alaealiste õigusrikkujate paigutamine Tallinna laste ja noorte turvakeskusesse, kus programm kestab terve õppeaasta. Seda rahastab Tallinna linn. Laps käib seal koolis ja osaleb harivas tegevuses. Tänu turvakeskuses kehtivale motiveerivale punktisüsteemile ja tavapärasest keskkonnast eemal viibimisele on teda võimalik sõltuvustest võõrutada. Paraku on ka sinna järjekord. Ilmselgelt on sellist teenust vaja ka mujal Eestis.
Sotsiaalhoolekande mõte ongi ju pakkuda inimesele õigel hetkel tuge, vajalikke teenuseid sellises mahus, nagu ta vajab. Praegu sobitame inimest programmiga, ideaalis võiks alaealistele õigusrikkujatele olla mitmesuguseid programme, igaühel oma eesmärk ja fookus. Seda praegu ei ole.
Meie linnaosa lastekaitsetalituses töötab kaheksa inimest. Ennetavaks tegevuseks on seda liiga vähe. Lootus on küll lähiajal lastekaitsetöötajaid juurde saada. Töö muudab keeruliseks see, et ühiskonnal on sotsiaaltöö tegijatele kohati ebarealistlikud nõudmised ja ootused. Pinget on selles ametis palju ning kaadrivoolavus väga suur.
MTÜ RuaCrew juhatuse liige Annegrete Johanson:
peame muutma oma suhtumist
Annegrete Johanson.
Esimese asjana tuleks muuta suhtumist neisse noortesse. Praegu tembeldab enamik täiskasvanuid nad pättideks ning nõuab nende isoleerimist ja võimalikult karme karistusi, süüvimata põhjustesse, mis on seesuguse käitumise taga. Lahendus ei ole panna politsei parkidesse valvama, et noored sinna ei tuleks. Kui ajame noored kuskilt ära, peame andma neile midagi asemele.
Arvan, et senisest rohkem tuleb kuulata noori endid, samuti nendega vahetult töötavaid spetsialiste. Ennetamine on alati tõhusam, aga isegi siis, kui probleemid on juba kulmineerunud, saab usaldusliku suhte saavutamisel palju ära teha.
Mitu aastat oleme korraldanud Prangli saarel suvekooli keerulistele noortele. Selle aasta kevadel võttis minuga ühendust mees, kes soovis talle juubelisünnipäevaks kingitud raha annetada nende noorte heaks. Ütlesin, et tahame seda raha kasutada suvekooliks, millega ta oli väga rahul. Paraku korraldasid noored eelmisel suvel saarel inetuid intsidente ning kuigi saime need lahendatud, kartsime, et sel suvel meid sinna enam ei lubata. Õnneks võeti meid kenasti vastu.
2010. aastast oleme pakkunud ka tugiisiku teenust. Tugiisikuid on keeruline leida, kuna töö meie organisatsioonis toimub vabatahtlikkuse alusel, me ei saa maksta sentigi töötasuks ega noore vaba aja sisustamiseks. Eraannetajate ja sponsorite toel korraldame tugiisikule eelnevalt sajatunnise põhjaliku koolituse, sest ilma teadmisteta ei saa kedagi selliste noortega töötama saata. Linnalt ega riigilt me selleks toetust ei saa.
Kooliaasta alguses toimunud tänavakaklustest ajendatult pakub MTÜ RuaCrew sel õppeaastal koolitusi lapsevanematele ja spetsialistidele. Räägime, kuidas last probleemide korral toetada ja õpetada õigeid valikuid tegema ning ennetustööd nii koolis kui ka kogukonnas tõhusalt planeerida.
Rohkem infot kodulehelt www.ruacrew.ee.
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna juhataja Eve Liblik:
seaduse järgi peab esmatasandi teenuseid pakkuma omavalitsus
Eve Liblik.
Alustame terminitest: kui õigussüsteem räägib alaealistest õigusrikkujatest, siis lastekaitsetöötajad abi vajavatest lastest. Iga noor õigusrikkuja on tõenäoliselt juba mõnda aega olnud abi vajav laps, kelle mure on jäänud õigel ajal märkamata.
Abimeetmete planeerimisel peame hindama eraldi iga noore juhtumit, ja seda ka tema pere kontekstis, sest ühte kõigile sobivat lahendust pole. Oluline on selgitada välja noore probleemse käitumise põhjused. Mõningate juhtumite puhul võib olla vaja toetada eelkõige lapsevanemaid.
Kohalikud omavalitsused pakuvadki peredele mitmeid esmatasandi teenuseid: individuaalset psühholoogilist nõustamist, vanemlusprogrammi, tugiisikuteenust, sotsiaalnõustamist, pereteraapiat.
Riikliku teenusena pakub sotsiaalkindlustusamet abivajavatele lastele, kellel on olulised puudujäägid mitmes valdkonnas, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Noortele õigusrikkujatele mõeldud mitmedimensiooniline pereteraapia (MDFT) on suunatud juba päris tõsiste probleemidega suure ja mitmekülgse abivajadusega lastele ja noortele ning nende peredele. Olukorras, kus eelnevad mõjutusvahendid ei ole aidanud ning laps on ohtlik endale või teistele, saab kohalik omavalitsus taotleda lapse suunamist kinnise lasteasutuse teenusele. Otsuse sellisele teenusele suunata teeb kohus, sotsiaalkindlustusamet annab eelnevalt oma arvamuse tagamaks et ühegi lapse vabadust kergekäeliselt ei piirataks.
Lastekaitseseadus paneb kohalikele omavalitsustele kohustuse arendada lastele ja peredele vajalikke meetmeid (tegevused, toetused, teenused) nii laste abivajaduse ennetamiseks kui ka juba olemasolevate probleemide vähendamiseks. SKA lastekaitse osakond pakub omalt poolt omavalitsustele nii üksikjuhtumite alast kui ka strateegilist nõustamist. Ühtlasi julgustame omavalitsusi looma regulaarseid koostöövõrgustikke nii ennetuse planeerimiseks kui ka üksikjuhtumite lahendamiseks. Mitmed omavalitsused on loonud laste ja perede komisjonid. Omalt poolt pakume töönõustamist/supervisiooni nii lastekaitsetöötajatele kui ka võrgustiku liikmetele.
Tere!
Lapsi muidugi ei saa kasvatada nagu puid,kasvavad eeskuju najal,aga meie ühiskonnas on tasakaal kadunud demokraatia toel igati laste kasuks kus nende õigused on suuremad.Ta võib sooritada kuritegevust,mida ei karistata määraga mis teda mõtlema paneks.Kui isegi täiskasvanu sekkumisel koolis,lasteaias,tänaval,kodus,kus võiks oodata sekkujal karistus….. Me parem ei sekku….Täiskasvanu autoriteet on nullillähedane.Olen pikka aega noortega töötanud ,tean erinevaid meetodeid,olen olnud väga kriitilistes situatsioonides.Heagalahendada olukord kõigepealt,aga ka otsustavust autoriteeti mitte kaotamisel,ka jõudu tuleb kasutada!
Õpetajate autoriteediga on muidugi raskusi, kui päris pikka aega on see lastud allavett. Juba on jõudnud kooli nende lapsed, kes üleminekuajal olid ise õpinguid lõpetamas. Koolielu muutus selle aja jooksul päris oluliselt kõike lubavaks. Vanemate orientatsioon on ka tugevasti muutunud. Autoriteedi hävitamiseks on ühiskond palju kaasa aidanud. Kuidas aga toetada õpetajaid, ei oska reegleid anda. On vist nii, et nüüd tuleb ise see atribuut taas üles ehitada. Jõudu kasutada ei ole mõistlik. Jah, nagu teiegi, Margus, on tulnud olla kriitilistes olukordades, teenimatult. Kuid ilma teenitud autoriteedita ka ei ole loota head.