MUUSEUM
aasta õpetaja gala

Suhtlemine tippteadlastega kui legaalne doping teadushuvilistele noortele ehk Kuidas elus faktipõhisus roogib välja libainfo ja juhuvalikud

15. sept. 2018 Tarmo Soomere Eesti teaduste akadeemia president - Kommenteeri artiklit

Tarmo Soomere. Foto: Reti Kokk

 

Meie kõikvõimalikest faktidest ja nende interpreteeringutest üleküllastunud maailmas on liikvel loendamatu arv mudeleid ja teooriaid. Teadlased ütlevad sarkastiliselt, et kõik mudelid valetavad, aga mõned neist on kasulikud. Näiteks ilmamudelid. Teooriad jagatakse kolmeks. Osa neist on õiged, osa valed, kuid suurem osa irrelevantsed ehk ei käsitle üldse selle asja või nähtuse sisu, mida nad püüavad seletada.

Teooria, et meie nooruspõlves oli rohi rohelisem, lumi valgem ja päike soojem kui praegu, ei pruugi üldse olla vale. Esimene kogemus on enamasti kõige värvikam ja esimene armastus ei kordu. Rohelise toonide rohkust ja lume värvirikkust hakkame aga mõistma alles siis, kui oleme neid piisavalt näinud. Pole mõtet Sahara tuareegidele seletada, et lumel on rohkem kui viiskümmend varjundit, hallist pimestavvalgeni, ja et Gröönimaal on nende segiajamine eluohtlik.

Ideaalmaailmas ehk teoorias on nimelt esimene armastus see ainus ja õige. Tegelikkus ehk abielu on midagi muud. Vahel (nt poliitikategemises) saame endale lubada, et praktika on teooriast kohati valgusaastate kaugusel. Mõni asi on aga nii oluline, et seda on parem potentsiaalselt irrelevantsete teooriate meelevalda mitte jätta. Haridus on üks koht, kus teooria ja praktika (ehk faktid) lausa peavad käsikäes käima. Seda juba lugupidamisest nende vastu, kes õpivad, riigi tulevikust rääkimata.

Eesti keel teeb siin peent vahet. Õppimine on üks asi, õppust võtmine teine ja haridus hoopis kolmas. Haridussüsteem püüdleb vähemalt retoorikas selle poole, et õppur saaks sisust aru ning ei lahustuks õpitavate asjade ja äraõpitud teadmiste-oskuste kuningvees. Teisisõnu, ei lämbu faktide laviini all, teeb nad enda jaoks kõnekaks (sest faktid ise on tummad, enamasti räägib keegi nende eest või lahmib nendega), elimineerib totrused, seostab sellega, mis tal on tarvis teha või mida ta teha kavatseb, ning paneb sobivad teadmised ja vilumused tallele, olgu siis andmepilves või moodsa nimega tööriistakastis.

Visalt püsib arvamus, et see protsess on siis kontrolli all, kui suudame õppurite käest põhjaliku tagasiside välja pressida. Eriti hea, kui see oleks positiivne. Sama visalt hingitseb lootus, et mida rohkem mõõdame või eksamineerime, seda adekvaatsem on omandatud taseme ja õpetajate oskuste hinnang. Kaldun aga arvama, et see on pigem üks virvatuluke. Õppurid vajavad teadmisi ja oskusi enda elus, mitte indikaatorite Exceli tabelis.

Teadvuses salvestuvad suhteliselt kergesti asjad, mis inimesi konkreetses ajas ja kohas puudutavad. See on loodusliku valiku osa: sõdur, kes ei õpi ellu jääma, satub kähku Valhallasse. Seetõttu on mõistlik siduda õpetamine sellega, mis on õppurile just parajasti oluline. Umbes nii, nagu noorsõdurite ellujäämiskursustel keset soid ja metsi. Seal tahavad kõik nobedasti õppida, kuidas metsast toitu leida, maastikul orienteeruda või end käepäraste vahenditega külma ja vihma eest kaitsta. Siis on ka tagasiside nobe tulema ja instruktori hüva nõu mitu korda kallim, kui klassiruumis tundus.

Vahel tuleb faktidega leppida

Asjad pole teisiti kohustusliku õppekava omandamise, eluks pealtnäha täiesti mittevajalike loodusteaduste ainete elavaks säristamise, lõhnatamise või paugutamise, aga ka teadlase, õpetaja või õppejõu elukutse vastu huvi äratamise puhul. Need on aga pika investeerimisajaga otsused. Seetõttu saavad sageli määravaks õppuri ja ta sõpruskonna arusaamad, võimalike tulevikustsenaariumite „hind“ ja sageli ka alateadvusse peidetud otsustused. Nende avamist hüütakse moodsa sõnaga eneserefleksiooniks. Eestlaste kinnisevõitu iseloomu tõttu on selle käivitamine märksa raskem kui tšakrate avamine kuskil puuõõnes.

Konfutsiusele on omistatud mõte „Ütle mulle ja ma unustan. Näita mulle ja mulle jääb meelde. Kaasa mind protsessi ja ma mõistan.“ Kaasamine Eesti moodi tähendab üha enam, et sihtrühm ei punni vastu, lepib vajaliku ajakuluga, istub vaikselt, piidleb nutitelefoni ekraani ja on surmkindel, et tema arvamust nagunii ignoreeritakse. Umbes nii on asjad minemas mõne aasta eest entusiastlikult käivitatud nn teadus- ja tehnoloogiapaktiga. Asjaosaliste ja sihtrühma tähelepanuläve on järjest keerukam ületada. Selleks on vaja vähemalt füüsikabussi või teadusteatrit koos kärtsu, paugu, välgu ja värvilise suitsuga. Aga seegi on alles näitamine.

Targaks saamine tähendab, et vahel peame tõsiasjade ehk faktidega lihtsalt leppima. Ka sellega, et õppusevõtmine vajab järjest tugevamat ärritust. Eriti kontrastselt paistab see silma nüüd, kui kõnesoleva pakti sõnul ei jätku enam terves riigis loodus-, täppis- ja tehnikateaduste ning tehnoloogiaspetsialiste. Neid valdkondi (sageli koos tähistatud kui LTT; ingliskeelses kirjanduses STEM) on raske klassitunnis elavaks õhutada. Õppuritel on ju veebis vabalt voogavast teadmiste, libateaduse ja vandenõuteooriate ookeanist mitu korda rohkem küsimusi ja (lihtsaid, aga valesid) vastuseid võtta, kui õpetaja ka 24/365 töötades kommenteerida suudaks.

Selles kontekstis suudavad, sedagi vaid heal juhul, teadmisi ja nende taga olevat teadust Konfutsiuse soovitatud kaasamise kaudu põnevaks teha ainult need, kes on oma vallas meistrid, teisisõnu, väga head teadlased. Sest järjest enam vaob üksikute tõsiasjade tähendus. Oluliseks muutuvad faktid koos, seostatuna nii omavahel kui ka sellega, kust õppureil king pigistab. Vaid äärmiselt head spetsialistid suudavad näha õppurite (vahel väljakutsuvate) küsimuste taga soovi maailmast aru saada ning mõista, kus ja miks on vahel mõte libastunud, ja selgitada, kuidas asjad tegelikult käivad.

Teadushuvi hääbumine ja vähenev huvi LTT-erialade vastu on globaalprobleem. Arenenud riikide eksperdid murravad pead, kuidas tuua nendesse valdkondadesse värsket verd. Mõned on selle lahendanud ajude importimise kaudu. Meid lööb see ajude äravoolu näol. Nagu näiteks Sulev Kõksi mõistatuslik otsus.

Üks mõistlik mõttekäik algab lihtsast küsimusest: kellele ja millistes tingimustes võiksid õppurid rohkem oma mõtetest rääkida ja head nõu saada. Eurokeeles: oleme tagasi eneserefleksiooni käivitamise juures.

Me, too!

Juba mõnda aega on täheldatud, et üldtunnustatud autoriteedi ehk tippteadlase õlalepatsutus on karjääri alustavatele noorteadlastele sama vajalik kui õhk hingamiseks. Selles kontekstis on #MeToo varastatud noorteadlaste eest hoolitsevate kolleegide kullafondist. Seal on see entusiastlik hüüatus „Me, too!“ ehk „Tahan kah nõnda teha ja elada!“ ja kõlab tihti siis, kui tippteadlane on noore töö (sageli pigem suhtumise kui tulemused) leidnud väärt olevat.

Teadusmaastikule suundunute jaoks on doktoriõpe saamas konveierina käivaks massiõppeks, kust omaaegset meistri-õpipoisi suhet välja roogitakse. Standardiseeritud õppel on omad eelised ja maksab see märksa vähem kui individuaalõpe. Tundub aga, et teadushuvi virgutamine ja eriti LTT-valdkonna vastu huvi äratamine käsu korras joondumise või ettenäitamise kaudu ei toimi. Ootamatult sageli määrab tulemuse see, kas noored saavad reaalsetes situatsioonides ekspertidega suhelda. Pole vahet, kas aluseks võtta nt moodne Suzanne Hidi ja K. Ann Renningeri neljaastmeline huvi tekkimise mudel või mõni vanem teooria. Kui ikka lapsi või teismelisi asja juurde ei lubata ning käsi mustaks ja pükse plekiliseks teha ei lasta, ei teki neil tippudega usalduslikku suhet ning vahendid ja inimeste aeg on sageli lihtsalt raisatud.

Tasahilju söandavad mõned mõtlejad konveierhariduse odavusest kaugemale vaadata, märgata neid mustreid, mille kaudu toimib tipptaseme kogemuste siire ühiskonna eri kihtide vahel, ja pakkuda välja Ariadne niite, mis viiksid maailma muutumiseni. Üks neist on meistri-õpipoisi suhe teatavat tüüpi karjäärivalikute tõenäosuse kasvatamiseks. Selliste valikute tegemise oskus on osa kiiresti muutuvast kultuurikeskkonnast, samas üks aspekt, mida praegu keskea ületanud põlvkond pole kunagi kogenud, ja seetõttu ei saa seda ka enda kogemuse kaudu näitlikustada.

Meistri-õpipoisi suhe on kulukas, nii et selle pakkuja riigihanke kindlasti kaotab. See tundub aga olema asendamatu siis, kui eesmärk on liikuda tummade faktide vägivaldse seostamise ja reeglite äraõppimise juurest ühiskonnas vajalike seoste, oskuste ja vilumuste omandamise poole. See ei pruugi olla realiseeritav nt matemaatikas, kus teismelise Evariste Galois’ ligi 200 aasta taguste saavutuste filigraansuse ja tähenduse esitlemine tema tänastele eakaaslastele on raskesti kujuteldav. Küll aga paljudes LTT-harudes.

Retsept on lihtne. Eri põlvkondade esindajad peavad mitte ainult natuke koos toimetama, vaid ka mõne aja vältel koos sööma ja lõõgastuma. Nii nagu perekonnas, saadakse sel moel aimu, kuidas teadlased toimivad, milliseid argumente ja arutlusi kasutavad; et nad vahel ebaõnnestuvad ja õpivad nagu koolinooredki. Isegi lihtne jutuajamine tõeliselt targa inimesega võib põhjalikult innustada ja libateaduse prügikasti virutada.

Sellised võimalused avanevad keskkonnateaduste puhul nt bioloogia välitöödel. Sobivad eksperimendid (nt salati kasvatamine ilma mullata) mahuvad iga kooli eelarvesse. Teadlaste oskused realiseeruvad siis noore kaastöölise jaoks mõistetavas kontekstis. Kaasatud õppurid ei pruugi valida teadlase või LTT-valdkonna elukutset. Küll aga teeb seda ebatavaliselt kõrge protsent osalenutest. Nende otsus on siis kõike muud kui juhuvalik. Nõnda mängivad teadushuvis rolli juba enne gümnaasiumiastet toimivad tegurid. Edasine viibimine laboriõhkkonnas vaid süvendab varem tehtud valikut.

 


Loe veel:

  • Flowers, S. K., Beyer, K. M., Perez, M., Jeffe, D. B. 2016. Early environmental field research career exploration: An analysis of impacts on precollege apprentices, CBE-Life Sciences Education, 15(4), artikkel 67, doi: 10.1187/cbe.15-11-0230.
  • Stake, J. E., Nickens, S. D. 2005. Adolescent girls’ and boys’ science peer relationships and perceptions of the possible self as scientist. Sex Roles, 52(1–2), 1–11, doi: 10.1007/s11199-005-1189-4
  • Patchen, A. K., Zhang, L., Barnett, M. 2017. Growing plants and scientists: Fostering positive attitudes toward science among all participants in an afterschool hydroponics program. Journal of Science Education and Technology, 26(3), 279–294, doi: 10.1007/s10956-016-9678-5
  • Hidi, S., Renninger, K. A. 2006. The four-phase model of interest development. Educational Psychologist, 41(2), 111–127, doi: 10.1207/s15326985ep4102_4

Artiklid on TTÜ raamatukogu kaudu elektrooniliselt kättesaadavad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!